n>
Originaali tiitel
The Windsor Knot
S. J. Bennett
Zaffre
Keeletoimetaja Mari Tuuling
Kaane kujundanud Piia Stranberg
Küljendaja Ande Kaalep
Kaanefoto: Abobe Stock: Javarman/ cynoclub/ Happy monkey
Shutterstock: rangizzz/ SkaLd
Copyright © S. J. Bennett, 2020
First published in the UK in 2020 by ZaffreAn imprint of Bonnier Books UK80–81 Wimpole St, London W1G 9REOwned by Bonnier BooksSveavägen 56, Stockholm, Sweden
Autoriõigus tõlkele: Jüri Kolk ja OÜ Eesti Raamat, 2021
ISBN 978-9916-12-161-0
ISBN 978-9916-12-162-7 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Enne täiskasvanutele mõeldud krimilugude poole pöördumist kirjutas S. J. Bennet mitu teismelistele mõeldud auhindu võitnud raamatut. Ta elab Londonis ja on kuningliku perekonna tegemistel aastaid silma peal hoidnud, aga rõhutab, et tema teosed on välja mõeldud: kuninganna, niipalju kui tema teab, ei lahenda salaja kuritegusid.
Kõige kuritegeliku ja kuningliku asjus võite ta leida lehelt SJBennetBooks.com, Instagramis @sophiabennett_writer ja Twitteris @sophiabennett.
E-le
Ja Charliele ja Rosile, kes kombineerivad naudingut väljamõeldistest tõeotsingutega
ESIMENE OSA
Honi soit qui mal y pense.
„Häbi olgu sel, kes seejuures halvasti mõtleb“.
(Kiri Sukapaela ordenilt)
aprill 2016
1. peatükk
Oli peaaegu täiuslik kevadpäev.
Õhk oli karge ja selge, rukkilillesinine taevas lennukijälgedega triibutatud. Tema ees, kuningliku pargi puuderivi kohal, hiilgas hommikuvalguses hõbedaselt Windsori loss. Kuninganna peatas oma poni, et vaadet nautida. Miski ei ole hingele nii hea kui päikeseline hommik mõnes Inglismaa maapiirkonnas. Kaheksakümne üheksa aastasena imetles ta endiselt jumala kätetööd. Või kui täpne olla, siis evolutsiooni. Aga sellisel päeval kaldus ta mõtlema jumalale.
Kui ta oleks pidanud oma residentside seast lemmiku valima, siis oleks selleks Windsor. Mitte Buckinghami palee, mis mõjus, nagu elaks ringtee ääres kullatud kontorihoones. Mitte Balmoral ega Sandringham, ehkki need olid tal veres. Windsor oli üsna lihtsalt kodu. See oli paik, kus olid möödunud tema lapsepõlve kõige õnnelikumad päevad: Royal Lodge, pantomiimietendused, ratsasõidud. Siia tuli ta praegugi nädalavahetusteks linna lõputust vormitäitmisest taastuma. Siia oli papa puhkama sängitatud ja niisamuti kallis ema ja nende kõrvale Margaret, ehkki selle korraldamine pisikeses hauakambris oli olnud üsna keeruline.
Kui kunagi peaks tulema revolutsioon, meeliskles ta, siis paluks ta võimalust jääda maapakku siia. Mitte et nad talle seda võimaldaksid. Revolutsionäärid topiksid ta ilmselt ... Kuhu? Saadaks maalt välja? Kui nii, siis läheks ta Virginiasse, tema nimekaimu järgi nimetatud paika. Sealt oli pärit ka Secretariati-nimeline hobune, kes 1973. aastal kolm kõige olulisemat võistlust võitis. Tegelikult, kui jätta kõrvale riigi huvid ja vaene Charles ja William ja väike George, nii kenasti valmis pärast kogu seda õudust tema järel käima, ei oleks see üldse nii halb väljavaade.
Aga Windsor oleks parim. Siin võib kõik välja kannatada. Nii kaugelt vaadates paistis loss häirimatu, jõudeolekus ja poolunes. See polnud nii. Selle sees askeldas viissada inimest. See oli küla, äärmiselt toimekas küla. Talle meeldis nende kõigi peale mõelda, alates haldusjuhist arveid kontrollimas kuni toatüdrukuteni pärast eilset väikest suareed voodeid üles tegemas. Aga täna lasus kõige kohal vari.
Suareel üles astunud muusik leiti täna hommikul voodist surnuna. Ilmselt oli ta surnud magades. Kuninganna oli temaga kohtunud. Tegelikult temaga isegi natuke tantsinud. Noor venelane, kes oli kutsutud klaverit mängima. Nii andekas, nii võluv. Milline kohutav kaotus tema perekonnale.
Pea kohal kostvate mootorite ühtlane möirgamine summutas linnulaulu. Sadulas istuv kuninganna kuulis kõrgetoonilist undamist ja nägi pilku tõstes maandumas Airbus A330. Kui inimene elab Heathrow’ lennukoridori all, siis saab temast asjatundlik lennukivaatleja, ehkki kõigi käigusolevate reisilennukite pelgalt silueti järgi ära tundmine oli üks kasutu oskus. Lennuki hääl kiskus kuninganna mõtetest välja ja meenutas talle, et peab uuesti dokumentidega tegelema hakkama.
Esimese asjana, jättis ta endale meelde, tuleb küsida noormehe ema kohta. Ta ei olnud ausalt öeldes tavaliselt teiste inimeste eemalolevatest sugulastest kuigi huvitatud. Enda perega on piisavalt tegemist. Aga miski ütles talle, et see asi on teistsugune. Tema erasekretäri näol oli olnud väga kummaline ilme, kui ta talle sel hommikul uudise edastas. Vaatamata tema töötajate lõpututele pingutustele teda kõige halva eest kaitsta, teadis kuninganna alati, kui miski oli valesti. Ja miski, mõistis ta korraga, oli kohe päris kindlasti valesti.
„Nõõ,“ kamandas ta poni. Tema kõrval ajas tallipoiss oma hobuse samuti liikvele.
Söögitoa keerukalt kaunistatud gootiliku lae all hakkas hommikusöök lõpule jõudma. Kuninganna tallmeister sõi koos Canterbury peapiiskopi, endise Briti suursaadikuga Venemaal ja paari eelmisel õhtul lossi jäänud pisut kõrvalisema tegelasega peekonit ja mune.
„Huvitav õhtu,“ ütles tallmeister peapiiskopile oma vasakul käel. „Ma ei teadnudki, et te tangot tantsite.“
„Ega ma isegi,“ oigas ta kaaslane. „Proua Gostelow niitis mu jalust. Mu säärelihased löövad tuld välja.“ Peapiiskop rääkis vaiksemalt. „Öelge mulle skaalal ühest kümneni, kui naeruväärne ma olin?“
Tallmeistri huuled värahtasid. „Kui tsiteerida Nigel Tufnelit, siis üksteist. Ma pole päris kindel, kas olen kunagi kuningannat hullemini naermas näinud.“
Peapiiskop kortsutas kulmu. „Tufnel? Kas ta oli eile õhtul siin?“
„Ei. Tufnel on tegelane filmist „See on Spinal Tap”.”
Tõrges tantsija naeratas häbelikult. „Oh taevas.“ Ta kummardus ettepoole, et laua all sääremarja mudida, ja sattus otsa vaatama erakordselt ilusale, modellilikult saledale noorele naisele, kes istus lauas tema vastas. Naise suured tumedad iirised tundusid nägevat otse piiskopi hinge. Ta naeratas napilt. Piiskop punastas nagu kooripoiss.
Aga Maša Perovskaja vaatas temast läbi, mitte teda. Eilne õhtu oli olnud naise elu kõige intensiivsem elamus ja ta nautis endiselt selle iga viimast kui sekundit.
„Pidusöök,“ harjutas ta mõttes, „ja ööbimine. Ööbimisega pidusöök. Eelmisel nädalal käisin ma pidusöögil Windsori lossi ja jäin sinna ööbima. Ojaa! Tema Majesteedi Inglismaa kuninganna
