baleriinidest, kui nad majesteetlikult üle põranda liuglesid.
Kuninganna oli üsna varsti lahkunud, kinnitades külalistele, et nad võivad jätkata nii kaua, kui soovivad. Omal ajal võis kuninganna poolest välisministeeriumist kauem vastu pidada, aga nüüd kaldus ta poole üheteistkümne paiku ära vajuma. Ometi ei olnud see põhjus hea peo enneaegseks lõpetamiseks. Tema rõivastaja, kes oli seda kuulnud ühelt teenritest, teavitas teda, et pidu oli kestnud kõvasti üle südaöö.
Nii oligi ta meest viimast korda näinud: külalistetoas tantsimas, kaunis noor baleriin käte vahel. Võrratu välimusega, õnnelik ... ja nii väga elus.
Philip pakatas uudistest, kui tuli pärast lõunat kohvi jooma.
„Lilibet, kas oled kuulnud, et see mees oli alasti?“
„Jah, tõesti, kuulsin.“
„Pingule tõmmatud nagu tooride parlamendisaadik. Selle kohta on sõna. Mis see oligi? Mingi auto-seksi asi?“
„Autoerootiline asfüksia,“ nentis kuninganna pahuralt. Ta oli seda oma iPadis guugeldanud.
„See see oligi. Kas sa Buffyt mäletad?“
See meenutas tõepoolest seitsmendat Wandle’i krahvi, vana sõpra, kes oli seda kommet viiekümnendatel kuulu järgi päris innukalt harrastanud. Toona oli see teatud ringkonnale paistnud peaaegu etiketinõudena.
„Mida kõike ülemteener nägema pidi,“ ütles Philip. „Pidi vennikese ilmselt päris mitmel puhul päästma. Buffy nägi ikka jube välja, isegi riietega.“
„Mis tal ometi arus oli?“ mõtiskles kuninganna.
„Kullake, ma püüan hoiduda Buffy seksielu ette kujutamast.“
„Ei. Ma pean silmas noort venelast. Brodskit.“
„Noh, see on ju selge,“ teatas Philip laia žesti tehes. „Sa tead, millised inimesed seal on. Nad tulevad siia, saavad aru, et see on nende näruse eksistentsi tipphetk, ja tunnevad vajadust auru välja lasta. Hull tramburai, mis kestab edasi, kui nad arvavad, et me ei vaata ... Vaene tõbras.“ Ta tasandas kaastundlikult häält. „Ei mõelnud seda korralikult läbi. Kõige vähem tahaks, et sind leitaks kuninglikust paleest, munad ripakil.“
„Philip!“
„Ei no aga on ju nii. Mõni ime, et kõik püüavad seda salajas hoida. See ja sinu õrna närvikava kaitsmine.“
Kuninganna heitis talle pilgu. „Nad unustavad, et ma olen üle elanud ilmasõja, selle Fergusoni tüdruku ja sinu mereväes oleku aja.“
„Ja ikkagi arvavad nad, et pruugib neil vaid millelegi mahlakale vihjata, ja sa vajad nuusksoola. Nad näevad ainult väikest kübaraga vanaprouat.“ Ta naeratas ja kuninganna kortsutas kulmu. See viimane märkus oli õige ja väga kasulik ja üsna kurb. „Ära muretse, Kapsake, nad armastavad seda väikest vanaprouat.“ Ta ajas ennast toolilt püsti. „On sul ikka meeles, et ma lähen täna Šotimaale? Dickie ütleb, et tänavu on hea lõhe-aasta. Toon sulle midagi? Fudge’i? Nicola Sturgeoni pea kandikul?“
„Tänan, pole vaja. Millal sa tagasi jõuad?“
„Nädala pärast või nii – aegsasti, et su sünnipäeval kohal olla. Dickie keerab atmosfääri tuksi ja toob mu oma lennukiga tagasi.“
Kuninganna noogutas. Philip kaldus nüüd oma päevakava ise sättima. Aastate eest oli kuningannale üsna palju südamevalu valmistanud, kui mees koos ei-tea-kellega kadus tegema jumal-teab-mida ja tema vastutama jättis. Osa temast oli selle vabaduse, enesemääramisvõimaluse pärast kade. Aga tagasi tulles tõi Philip alati kaasa energiapahvaku, mis lõõtsus võimukoridorides nagu tuuleiil merelt. Kuninganna oli õppinud olema tänulik.
„Tegelikult,“ ütles ta, kui Philip vaevaliselt ta laubale musi andma kummardus, „natukese fudge’i vastu ei oleks mul midagi.“
„Teie soov on mulle seaduseks.“ Mees naeratas, pannes kellavärgi täpsusega kuninganna südame sulama, ja sammus ukse poole.
3. peatükk
Meredith Gostelow hiivas ennast välja mustast taksost, mis oli ta Windsorist Londoni lääneossa toonud – röövellikku tasu nõudes –, ja seisis hinge tõmmates, kuni juht tema kohvri enda kõrvalt välja tõstis.
Ta vaatas üles oma kahvaturoosaks krohvitud maja poole ja tundis, et ei ole enam kunagi sama inimene. Miski oli muutunud ja ta oli hirmul ja tundis häbi ja veel midagi, millele ta ei osanud nime anda. Ta ei olnud kindel, mis see oli, aga läbi puudrikihi ta paremal põsel hiilis kõhklevalt üks pisar. Sestsaadik kui menopaus oli talle otsa sõitnud nagu kaubarong, oli igasuguse niiskuse saavutamine raske töö. Ta oli noor naine vana naise kehas, krigisevana mässitud lihalikku kesta, mida ta kontrollida ei suutnud. Eilne õhtu oli kõik hullemaks teinud.
Ja siis tänane hommik ... Ta oleks võinud põlvili vajuda, kui poleks teadnud, et uuesti tõusta on võimatu.
„Kas kõik?“
Ta vaatas ringi, heitis pilgu oma kohvrile ja käekotile ja noogutas. Ta oli juhile juba taksos kaardiga maksnud. Kakssada naela! Mida ta mõelnud oli? Aga samas, kes tellib endale Windsori lossi Uberi järele? Ta oleks pidanud muidugi nagu iga mõistlik inimene, kes ise autot ei juhi, minema jaama ja istuma rongile, mis toob ta Londoni kesklinna, aga Windsoris mõtleb inimene teisiti. Livreedes töötajatest ümbritsetuna muutub igaüks suurejooneliseks. Ta on seal, sest ta on edukas. Tegelikult kulutas ta eile õhtul kakskümmend minutit, arutades Canterbury peapiiskopiga võimalust osaleda Southwarki kahekümne esimese sajandi kiriku ehitamise komisjonis. Ja nii tellibki inimene takso ja sülitab kuludele ... ja jätab hüvasti rahaga, mille eest saanuks suure purgi Crème de la Meri, ning eelistab istumist M4 kohutavas, äärmiselt ennustatavas ummikus.
Inimene oli ... Tema oli ... Ta peab loobuma mõttest, nagu oleks ta kuninganna kitsi versioon. No mida, Tema Majesteet kuninganna oli ise tuntud selle poolest, et hoiab kuludel silma peal. Ja pealegi oli tema, Meredith Gostelow, üksi.
Kaaslasel oleks tulnud mõte minna rongiga. Kaaslane oleks andnud talle hetke mõtlemisaega. Kaaslane oleks ära hoidnud ... selle, mis eile õhtul juhtus. Kaaslane oleks ta korraliku suure autoga siia sõidutanud. Ja tassiks nüüd tema kohvrit tema eest väikesest trepist välisukse juurde.
Ja räägiks temaga ja ütleks talle, mida ta tegema peab, ja vajaks, et teda toidetaks ja voodi ära tehtaks ja talle tähelepanu osutataks, mis oleks täielik õudus. Mededith oli selle vaimse jubeduse tuhat korda läbi mõelnud ja needis ennast nüüd selle kordamise eest.
Aga eile oli miski muutunud. Miski sügaval tema sees.
Ja kui juba tuli jutuks miski, mis on sügaval tema sees – tal oli vaja vetsu, nüüd kohe. Ta haaras ühe käega kohvri käepidemest, surus mahukat käekotti teisega vastu rinda ja hiivas ennast trepist üles. Ta leidis võtmed, avas ukse, pillas kotid käest ja jooksis mööda koridori edasi ning jõudis potile istuda hetkel, kui aega oli veel ainult sekundi murdosa.
Vanad naised. Ei mingit niiskust siis, kui seda vaja on, ja seal, kus seda vaja on. Gallonite kaupa ja ilma hoiatuseta, kui seda vaja ei ole.
Maša Perovskaja istus Mercedes Maybachi tagaistmel, kuulates itaalia keele väljendite musikaalset,
