kui kiiresti võib su elu parimast päevast saada lihtsalt midagi täiesti argist.
Maša kõrvaklappides ütles keeleõppeäpp midagi väljas viibimise naudingute kohta. Või oli jutt seinamaalingutest? Ta loobus kuulamast.
Juri oli talle esimesel võimalusel öelnud, kui tuim ta oli olnud, kui tavaline. Kuidas ta rikkus Disneyt mainides ta hommikusöögi. Kuidas ta rikkus kõigi hommikusöögi.
Aga kas mitte Juri ise ei olnud palunud luba võtta kaasa oma kokk (tal ei lubatud seda), keeldus söömast midagi, mis ei olnud aluseline, ja käinud peale, et kasutab enda hommikusöögi maitsestamiseks isikliku kristallist tabletikarbiga kaasa tassitud roosat Himaalaja soola? Endise suursaadiku naine oli teda sel ajal jälginud ja Maša oli märganud, millise pilgu ta mehele saatis.
Windsori lossi häda on selles, et see on unelm. Päris inimesed rikuvad selle lihtsalt ära.
Täna kees kaubandussõda. Turud olid maas. Juri ei suutund taluda, et teatud aktsiad olid jäänud eile müümata, kuigi ta oli selleks käsu andnud. Viimaks sai tal sapp otsa ja ta lõpetas raevuka pöidlahoobiga kõne.
„Viissada tuhat. Sa võid oma galerii ära unustada.“
Ta jõllitas oma naist, tulivihane, haavunud. Sõna „galerii“ juures vaatas naine talle viimaks otsa. Hästi, mõtles mees. Sellepärast ta seda öelnud oligi. Mida kõike ei olnud vaja teha, et Maša tähelepanu võita! Hoidku jumal, et Maša teda toetaks, kui Juri kõigest väest pingutab, et kõike Maša heaks koos hoida, nende heaks, tuleviku heaks. Maša hoolis ainult kunstist: selle kogumisest, sellega poosetamisest ja suhtlemisest inimestega, kes panid ta ennast targana tundma, sest ta teadis sõna „postimpressionism“. Ja muidugi ka soov lasta ennast jumalannana teenida. Noh, ta oli seda aastaid teha proovinud, sestsaadik, kui ta seitsmeteistkümneaastase Maša leidis. Siis ta oli oma tillukeses T-särgis ja räpastes teksades jumalanna, aga nüüd hakkas kõik see Jurit kurnama. Ja ta ei olnud sugugi ainuke.
„Muide,“ ütles ta nagu muuseas, just nii, nagu ta harjutanud oli. „Maksim on surnud.“
„Ah?“
Ta jälgis, kuidas naise nägu tardus.
„Suri täna hommikul. Arvatavasti infarkt. Ta meeldis sulle, eks ju?“
Veidi aega ei suutnud naine midagi öelda. Kui suutis, oli ta hääl vaevukuuldav. „Natuke.“
„Kõik need klaveritunnid. Sa pead mulle mängima mõne pala, mis sa õppinud oled.“
Ta vaatas, kuidas naine teda jõllitas, nagu käituks tema šokeerivalt. Nagu teeks tema midagi ennekuulmatut. Sel viisil, nagu ta meest nii tihti vaatas, midagi ütlemata, oma kõrgelt jumalanna pjedestaalilt, kuskilt ülevalt stratosfäärist. Kui Juri tahtis ainult, et ta alla laskuks ja talle käe sirutaks. Tahtis, et naine põleks häbist ja tuleks tema juurde, leplik ja alandlik, ja kallistaks teda. Miks ta sellest aru ei saa? See oli tema, naine, kes kohutavalt käitus. Miks ta alati kõik Juri kaela ajas? Mehe pea lõhkus endiselt valutada. Miks oli Maša lasknud tal nii palju juua? Kas ta oli teadnud, mis pärast juhtub?
Maša võttis klapid kõrvast. Vaikus mähkis nad pilvena endasse, kuni ta mõtles, mida öelda.
„Ma mängin sulle midagi,“ pomises ta viimaks. „Kui me koju jõuame.“ Tema taevalikest läikivatest silmadest ähvardasid vallanduda pisarad, aga ta hoidis neid tagasi.
Ta on jääst, mõtles Juri. Aga ükskord sulatab ta naise üles.
Lossis püüdis kuninganna tulutult mõelda millelegi muule kui õnnetule eksiteele sattunud noormehele kapis. Ta pärastlõuna oli möödunud tallmeistri seltsis, vaadates läbi Ascoti eesolevat kava. Võõrad kenasti valdustest minema peletatud, oli ta teel suurde vastuvõtusaali üht tapeeti üle vaatama, see vajas pisikest taastamist, kui jooksupoiss ta kinni püüdis ja ütles, et Sir Simonil on vaja temaga võimalikult kiiresti kohtuda.
„Kas ta ütles ka, miks?“
Jooksupoiss toksis oma raadiovastuvõtjat. „Ta palus teile öelda, et on toimunud areng, madam,“ ütles ta kiretult. Kuninganna kiitis ta uudishimu puudumise heaks. Kõige vähem on talle vaja töötajaid, kes teateid edastades sama hästi kui noogutavad ja silma teevad. Sellised inimesed ei püsinud kunagi kuigi kaua ametis.
Ohkega pööras ta kannal ümber ja suundus tagasi kabinetti. Kui Sir Simon teda sel moel otsida lasi, siis peab asi tähtis olema. Ta läks tagasi lossitiiba, kuhu oli majutatud õhtusöögile ja öömajale kutsutud külalised, ja suundus taas suure koridori poole, kus asusid tema eraruumid. Kui ta jõudis Laternate fuajeesse, sattus ta kokku väikese pundi inimestega, kes tulid teiselt poolt. Siin oli tulekahju alguse saanud ja ehkki nüüd nägi see välja võrratu oma uue laega, puidust talad lehvikutena laiali sirutumas, tundis ta teinekord endiselt siit läbi kõndides kerget värinat. Vastu tulnud seltskond paistis samas olevat üpriski hämmastunud, et nad teda seal nägid.
Neid juhtis silmatorkav kandilise lõuaga keskealine mees, seljas peenetriibuline ülikond, mis jättis lipsust nähtavale ainult jupikese.
„Tere päevast, kindral.“
„Tere, Teie Majesteet.“ Kindral Sir Peter Venn klõpsas kannad kokku ja kummardas napilt. Tema ainsana ei paistnud olevat üllatunud, sest ta ei olnudki seda. Talle kui praegusele Windsori lossi valitsejale olid elamiseks antud ruumid Normani torni juures ülemise tiiva väravate lähedal ja kuninganna tundis teda hästi. Tegelikult oleks kuninganna suutnud nimetada õiges järjekorras kõik kindrali ametikohad üle maailma ja tsiteerida pooli tema soovituskirjadest. Ta oli tundnud ka mehe onu, kellega ta oli esimest korda kohtunud Britannia pardal Hong Kongis, kui too oli õbluke leitnant. Kuninganna oli talle üle andnud hulga medaleid operatsioonide eest, mis olid liiga salajased, et neid nimetada. Vennid olid tõsine sõjaväeperekond. Kui kunagi peaks tulema revolutsioon, siis tahaks ta Peterit oma seljatagust kaitsma. Või ideaalis pigem paar sammu temast ettepoole.
„Paistab, et teil on tegemist,“ ütles ta, kui nad teineteisele lähemale jõudsid.
„Tegelikult, madam, oleme just lõpetamas. Väga kasulik kohtumine. Ma korraldasin väikese ringkäigu.“
Kuninganna naeratas seltskonnale ebamääraselt heakskiitval moel, suuremat osa neist oli ta eile viivuks näinud. Ta oli juba oma teed jätkamas, aga Sir Peteri näol oli mingi ilme. Kui ta poleks olnud karastunud kindral, valmis toime tulema kõikvõimalike asjaoludega, siis oleks kuninganna võinud seda peaaegu elevuseks nimetada. Ta viivitas minekuga hetkeks ja kindral ütles juhust kasutades: „Kas ma tohin teile tutvustada Kelvin Lod? Ta teeb meie heaks huvitavat tööd Djiboutis.“
„Huvitav töö“ tähendas välisluuret. Sir Peter oli koosoleku kokku kutsunud MI6 ja välisministeeriumi heakskiidul. Noor aasiapäraste näojoontega mees, seljas mingisugune tume kapuutsiga asi – ja kas tõesti? Jah! Jalas dressipüksid! –, astus lähemale ja kummardas häbelikult. Au kuningannaga kohtuda paistis olevat ta erakordselt segadusse ajanud. Kuninganna soovis, et ta ei mõjuks inimestele nii. See käis üsna hullusti närvidele, ehkki ilmselgelt olid jutupaunikud ja hullunud kõigejagajad (Harry oli talle seda terminit tutvustanud – väga kasulik nüüdisaegne kirjeldus tüütute inimeste jaoks) hullemad.
„Kas te olite eile õhtul siin?“ küsis ta.
„Ei, Teie Maj... ee ... madam.“
„Kuis nii?“
Mees
