Kas politseile on teada antud?“
„Jah. Komissar lubas täielikku diskreetsust.“
„See on hea. Kas tema vanematele on teatatud?“
„Ma ei tea,“ ütles Sir Simon seda üles kirjutades. „Uurin välja.“
„Tänan. Kas see on kõik?“
„Peaaegu. Ma kutsusin tänaseks pärastlõunaks kokku koosoleku, et info levikut vaos hoida. Proua Cobbold on selles küsimuses juba väga mõistvalt käitunud. Olen üsna kindel, et ta on meile täiesti lojaalne, ja me teeme töötajatele selgeks: ei mingit rääkimist. Me peame külalistele surmast teada andma, ehkki muidugi mitte selle saabumise viisist. Kuna härra Brodski tõi eilseks õhtuks siia härra Perovski, siis talle on juba teada antud.“
„Selge.“
Sir Simon heitis veel ühe pilgu kalendermärkmikku. „Nii, on küsimus, kus te täpselt eelistaksite Obamasid vastu võtta ...“
Nad naasid igapäevaste toimingute juurde. Aga see kõik oli siiski väga häiriv.
Et see juhtus siin. Windsoris. Kapis. Lillas hommikumantlis.
Kuninganna ei teadnud, kas tal oli rohkem kahju lossist või mehest. Ilmselgelt oli see vaese noore pianisti jaoks traagilisem. Aga lossi tundis ta paremini. Tunnetas seda kogu oma olemusega. See oli kohutav, kohutav. Ja veel pärast sellist oivalist õhtut.
Kuningannal oli kombeks kevaditi, lihavõtete aegu üks kuu lossis veeta. Eemal palee mõõdutundetust vormitäitmisest võis ta viljelda vabamat, mitteametlikumat stiili – see tähendas kahekümne osavõtjaga pidusid, mitte bankette saja kuuekümnele, ja võimalust vanade sõpradega juttu ajada. Selle konkreetse vastuvõtu, mis toimus nädalal pärast lihavõtteid, oli osaliselt kaaperdanud Charles, kes tahtis seda kasutada, et võita paari rikka venelase soosingut ühe talle olulise, hädasti rahasüsti vajava projekti jaoks.
Charles oli palunud kutsuda Juri Perovski ja tema seletamatult kauni noore naise, nagu ka Jay Haxi nimelise investeerimisfondi juhi, kes keskendus Vene turgudele ja oli kuulus oma igavuse poolest. Vastutulekuna pojale kuninganna nõustus, ehkki oli lisanud ka mõned soovitused.
Laua taga istudes mõtles ta külaliste nimekirja üle, selle koopia oli endiselt ta paberite hulgas. Muidugi oli kohal olnud Sir David Attenborough. Teda oli alati rõõm näha ja ta oli sama vana kui kuninganna, seda juhtus tänapäeval harva. Aga ta oli globaalse soojenemise küsimuses väga sünge olnud. Oh heldus. Ja kuninganna tallmeister, kes oli tulnud mõneks päevaks ega olnud, jumalale tänu, kunagi mitte millegi pärast sünges tujus. Nendega olid liitunud romaanikirjanik ja tema stsenaristist mees, kelle õrnad vaimukad filmid olid britilikkuse võrdkujuks. Kohal oli ka Etoni rektor abikaasaga, nad elasid siinsamas lähedal ja käisid pidevalt külas.
Charlesi pärast oli ta kutsunud hulga Vene sidemetega inimesi. Hiljuti Moskvast naasnud Briti suursaadik; Oscari võitnud Vene päritolu näitlejanna, kes oli õigusega kuulus oma embonpoint’ ja terava keele poolest. Kes veel? Ah jaa, see naine, Briti staararhitekt, kes rajas praegu Venemaale üpriski suurejoonelist muuseumi juurdeehitust, ja Vene kirjanduse professor oma mehega (tänapäeval ei saanud midagi eeldada professorite soo ega seksuaalsete eelistuste kohta, nagu Philip oli õppinud valusatest kogemustest, aga see oli mehega abiellunud naine).
Ja veel keegi ... Ta vaatas uuesti nimekirja. Oh, muidugi, Canterbury peapiiskop. Tema oli veel üks püsikülalistest, kellele võis loota, et ta tõmbab vestluse käima, kui mõne teise keel suulakke kinni jäi, nagu seda kahjuks teinekord juhtus. Teine kurb võimalus oli, et nad kõik rääkisid liiga palju ja tema sai vaevalt sõna sekka öelda. Selle vastu polnud eriti rohtu, kui mitte arvestada puhutist karmi pilku.
Kuningannale meeldis alati oma külalistele pisut meelelahutust pakkuda ja Perovski oli Charlesile soovitanud oma noort protežeed, kes „esitab jumalikult Rahmaninovi“. Oli ka paar baleriini, kes pidid salvestatud muusika saatel esitama Vene keiserlikus stiilis kärbitud numbreid „Luikede järvest“. Kogu eeskava pidi olema rafineeritud, tõsine ja hingestatud. Tegelikult kuninganna pigem pelgas seda. Kevadine vastuvõtt peaks olema lustakas, aga Charlesi fête à la russe tundus tõeliselt morn.
Ja ometi. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib.
Toit oli võrratu. Uus kokk, täis tahtmist ennast tõestada, oli Windsori, Sandrighami ja Charlesi Highgrove’i aedade saadustest imet teinud. Vein oli alati hea. Sir David, kui ta parasjagu ei kuulutanud planeedi kohe saabuvat hukku, oli kelmilt lõbustav. Venelased ei olnud pooltki nii pahurad, kui võis karta, ja Charles säras tänulikkusest (ehkki nad Camillaga olid pärast kohvi lahkunud, et olla järgmisel päeval Highgrove’is toimuva ürituse jaoks valmis, jättes kuningannale sellise ema tunde, kelle juurde üliõpilasest järeltulija saabub ainult pesu pesema).
Pisut napsustena olid nad liitunud veel paari pereliikmega, kes olid koos Brunswick Toweri kaheksanurkses toas einetanud, ja nad kõik olid läinud raamatukokku, et lasta endale näidata huvitavaid Vene kirjandusteoseid, nende hulgas mõne luuleraamatu esmatrükk ja tõlgitud näidendid, mida ta oli alati kavatsenud ühel päeval lugeda ja milleni ta kunagi jõudnud ei olnud. Philip, kes oli olnud koidust saadik ärkvel, kadus vaikselt voodisse, ja Oscariga pärjatud näitlejanna, kelle profiili oli palju imetletud ja kelle jutud Hollywoodist olid äärmiselt lõbustavad, oli viidud Pinewoodi lähedal asuvasse hotelli, kus tal pidid koidikul filmivõtted olema. Ja siis ... klaver ja tantsijad.
Läbinisti vabas õhkkonnas oli pidu jätkunud Karmiinpunases salongis, kus kuulati katkeid Rahmaninovi teisest klaverikontserdist. Karmiinpunane salong oli üks kuninganna lemmiksaale külaliste vastu võtmiseks. Seal olid punased siidseinad ning ema ja isa glamuursed kroonimispidustuste rüüs portreed kummalgi pool kaminat, päevavalgel avanes vaade pargile, pimedas süüdati ekstravagantne kroonlühter ja taamal paistis elegantne Roheline salong. See oli üks neist saalidest, mis kannatas 1992. aastal tulekahjus, ehkki nüüd ei arvaks seda iialgi. Täiuslikult taastatuna oli see ideaalne paik, kuhu suunduda niisugustel õhtutel nagu eilne.
Noor pianist oli olnud vägagi imetabane, nagu lubatud. Kas Simon ütles, et ta nimi on Brodski? Kuninganna arvates kahekümnendate eluaastate esimeses pooles, aga tunduvalt vanema mehe muusikalise tundlikkusega. Ta paistis koos kirgliku muusikapalaga minema kanduvat, samas kui kuninganna tabas ennast meenutamast stseene filmist „Põgus kohtumine“. Ja ta nägi nii hea välja. Kõik daamid olid hurmatud.
Hiljem olid baleriinid esitanud väga kenasti oma soolod. Margaret oleks seda nautinud. Kuninganna mõtles endamisi, et nad klobistavad üsna palju, aga asi oli arvatavasti lihtsalt nende kingades. Ja siis oli noor härra Brodski kuidagi uuesti klaveri taga ja mängis kolmekümnendate tantsulugusid. Kust ta neid teadis? Ja kuninganna nõustus, et mööbli võib tantsimiseks seina äärde nihutada.
Kõik algas kaunis väljapeetult, aga siis oli klaveri taha istunud keegi teine. Kes? Kuningannale meenus, et see oli professori mees, ja ka tema oli üllatavalt hea. Noor venelane sai viimaks seltskonnaga liituda. Laitmatute maneeridega oli ta kannad kokku klõpsanud ja võõrustajanna ees kummardanud, silmis harras palve.
„Teie Majesteet, kas lubaksite mulle tantsu?“
Noh, miks mitte, mõtles kuninganna. Ja järgmiseks liikus ta fokstroti rütmis üle põranda, pühendamata ishiasele ainsatki mõtet. Ta kandis sel õhtul kerget, vägagi lendleva seelikuosaga siidkleiti. Härra Brodski oli oskuslik tantsupartner, tuletas talle märkamatult meelde samme, mille ta oli unustanud. Tema ajastus oli laitmatu. Ta suutis kuninganna ennast Ginger Rogersina tundma panna.
Selle aja peale oli suurem osa seltskonnast tantsupõrandale
