tuule käes ja noor naine tema kõrval paistis täitsa haige olevat. Kuninganna jättis nendega jumalaga. Ta tahtis teada, mida Sir Simonil öelda on, niisiis kiirustas ta oma kabineti poole, kus too teda ootas.
Väljas süttisid tänavalambid, heites piimjat valgust muruplatsidele ja jalgradadele, mis viisid pika jalgtee juurde. Tal oli hea meel, et kardinaid ei olnud veel ette tõmmatud. Sees oli soe ja valge ja just õige aeg džinni jaoks.
Aga kõigepealt töö.
„Jah, Simon, milles asi?“
Sir Simon ootas, kuni ta oli laua taga istet võtnud.
„Madam, asi on noores venelases. Härra Brodskis.“
„Seda ma oskasin oodata.“
„See ei olnud õnnetus.“
Kuninganna kortsutas kulmu. „Oh taevas. Vaene mees. Kuidas nad sellest aru said?“
„Sõlmest. Patoloog avastas midagi, mis polnud õigesti. Keeleluu oli murdunud. See on üks luu kaelas ...“
„Ma tean, mis on keeleluu.“ Ta luges palju Dick Francise romaane. Keeleluid murdus alatasa. See polnud kunagi hea märk.
„Jah. Murd iseenesest ei tõesta midagi, sest see võib poomise korral igal juhul juhtuda. Aga ka nööri jälg kaela ümber oli ebatavaline. Samas isegi see ei andnud täit kindlust. Patoloog tegeles selle juhtumiga terve pärastlõuna, sest me tahtsime kindlad olla. Igatahes, ta vaatas kuriteopaiga fotosid ja ... noh, need ei ole just julgustavad. Sõlmega on probleem.“
„Kas ta sidus selle valesti?“ Kuninganna sattus ärevusse. Ta kujutles vaest pianisti nööri oma elegantsete kätega haaramas. Võib-olla tahtis ta ennast päästa ega saanud hakkama. Kui kohutav.
Sir Simon raputas pead. „Asi polnud mitte libisevas sõlmes ta kaela ümber. See oli teises otsas.“
„Mis otsas?“
„Eh, paluge mul lõpetada ... kui te ei taha ...“
„Oh, laske juba edasi, Simon.“
„Jah, madam. Kui te kavatsete ... pingule tõmmata ... naudingu saavutamiseks või ka mõnel muul eesmärgil, siis peate nööri otsa kinnitama millegi tugeva külge, mis järele ei anna. Paistis, nagu oleks Brodski valinud kapinupu ja tõstnud vöö üle puu oma pea kohal.“
Nüüd, kui ta kujutas päris täpselt ette seda õnnetut meest kapis, oli kuningannal raskusi asja loogika mõistmisega. „Seal polnud ju kuhugi kukkuda?“
„Näib, et seda pole vajagi.“ Sir Simon tundus oma vastomandatud asjatundlikkuses täiesti haletsusväärne. „Libiseva sõlme korral peab lihtsalt põlvi painutama. Paljud inimesed kes ... seda naudingu saamiseks teevad ... eelistavad seda teha nii, olen aru saanud, sest kui neil on küll saanud, siis arvavad nad, et saavad lihtsalt tõusta ja nööri järele anda, aga see ei õnnestu alati, sest nad kaotavad teadvuse või ei suuda seda ikkagi järele anda ja siis ...“
Kuninganna noogutas. Nii oligi ta seda ette kujutanud. Vaene, vaene mees.
Sir Simon jätkas. „Aga see pole oluline, madam, sest ta suri teisiti.“
Viivuks tekkis vaikus.
„Mida te öelda tahate, „ta suri teisiti“?“
„Kui Brodski oleks niimoodi surnud, seda soovides või kogemata, siis oleks tema keharaskus sikutanud sõlme, millega hommikumantli vöö uksenupu külge seotud oli. Aga see sõlm oli endiselt üsna lõtv, langev raskus ei olnud seda pingule tõmmanud. Patoloog mängis need tingimused sarnase nööriga läbi ja tulemus oli üsna otsustav. Nöör Brodski kaela ümber pidi olema seotud uksenupu külge pärast ...“
Pikem vaikus.
„Oh.“
Tubli kolmkümmend sekundit oli ainsaks heliks ruumis massiivse nikerdatud kella tiksumine.
Alguses oli kuninganna mõelnud õnnetusjuhtumile, see oli küllalt halb. Siis enesetapule, mis oli kohutav ... Nüüd sundis kuninganna ennast arvestama uue, mõeldamatu võimalusega.
„Kas nad teavad, kes ...?“
„Ei, madam. Neil pole aimugi. Arusaadavalt tahtsin ma teile rääkida niipea kui võimalik. Meeskond sätib ennast ümmarguses tornis sisse. Nad asuvad just selle kallal tööle.“
Ta võttis endale džinni ja Dubonnet’ kokteili ja lasi teha parajalt kange segu. Ta igatses Philipi järele. Too oleks öelnud midagi jämedat ja ta naerma ajanud ja südames teadnud, kuivõrd kuninganna endast väljas on, ja sellest hoolinud.
Mitte et töötajad ei hoolinuks, või leedi Caroline Cadwallader, kes oli sel päeval tema õuedaam ja kuulas kaastundlikult, kui ta terve loo ära jutustas. Neil vähestel, kes tõtt teadsid, oli silmis kohutav haletsusilme, mida ta lihtsalt taluda ei suutnud. Ta ei olnud õnnetu enda pärast, see oleks olnud naeruväärne. Ta tundis kaasa lossile, kogukonnale ja noorele mehele, kelle elu oli lõpetatud nii jõhkralt, nii häbistavalt. Kuninganna oli ka pisut murelik.
Windsori lossis liikus ringi mõrvar. Või oli vähemalt eelmisel ööl liikunud.
Kuninganna pani ennast õhtusöögiks valmis – täna õhtul oli väike kogunemine sõprade- ja pereringis – ja manas näole vapra ilme. Politsei ja iga asjassepuutuva valitsusagentuuri kõige helgemad pead hakkavad selle juhtumi kallal täna õhtul kõvasti tööle ja ta sai ainult uskuda, et nad lahendavad selle nii kiiresti kui võimalik.
Seni võib ta lihtsalt vaikselt teise džinni libistada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
