style="font-size:15px;"> Corrado vaatas vilksamisi Enzo poole ja haaras nõudekuivatusrestilt klaasi. Ta võinuks talle klaaspudeliga ootamatult, jõulise ja otsustava löögiga kuklasse virutada ning kogu see õudusunenägu oleks lõppenud.
„Ei toonud.“
„Mida ma siis täna õhtuks söön?“
Enzo blondeeritud juuksed olid kuivad ja takused. Ta kustutas sigareti tassi sisse.
„Oleksid võinud baarist mõne võileiva tuua … tüki keeksi … ole sa neetud!“
„Ma ei tulnud selle peale.“
„Ma lähen Pescarasse õhtust sööma. Viska viiekümnekas.“
Corrado valas klaasi vett täis ja jõi. Siis asetas ta selle kraanikaussi. „Ei.“
„Mis mõttes ei?“
„Ma ei anna sulle sentigi, Enzo. Mul on sellest kõrini.“
Baiocchi pööras aeglaselt ringi. „Mida sa ütlesid?“
„Sa oled juba kolm päeva siin elanud. Tahtsid, et ma su Aostasse viiksin, käisime seal ära, seega nüüd lähevad meie teed lahku.“ Ta ei teadnud ise ka, kust ta selle julguse võttis, aga seda ta ütles. „Kauaks sa veel siia jääda kavatsed?“
Enzo tõusis aeglaselt toolilt. „Nii kauaks, kui tahan. Sina pea suu. Kas tead, miks?“
Corrado raputas pead. Enzo surus käe taskusse ja tõmbas sealt tšeki välja. „Vaata, mis ma su jopetaskust leidsin. Sa oled jobu!“ ütles ta ja viibutas tšekki Corrado nina all. „Seda näed? Tead, mis see on? Sellele on kirjutatud sinu ees- ja perekonnanimi, nagu ka hotelli nimi Pont-Saint-Martinis, kus sa ööbisid, peale selle andsid sa neile ka oma dokumendi.“ Enzo naeratas kollaste hammaste välkudes. „Sa oled tola! Sellest piisab ja jääb veel ülegi. Pea meeles, Corrà, kui mina sisse kukun, kukud ka sina.“
Corrado läks kraanikausi juurest ära. „Miks sa Rooma tagasi ei lähe ja mind rahule ei jäta?“
„Küll ma lähen, ära muretse, kindlasti lähen. Kui torm vaibub. Aga mida sina sellest tead?“
„Mida ma sellest tean? Mida sa ise tead!“ karjus Corrado. „Sa lasid mööda, tulistasid politseiniku asemel naist, kes ei puutunud üldse asjasse! Nagu pime!“
Enzo ei liigutanud. Ta vaatas Corradot ilmetu näoga.
„Arvatavasti on see teil perekonna probleem, Enzo! Sina ja su vend Luigi tulistate alati valet inimest.“
Enzo hüppas püsti ja oli hetkega Corrado juures. Ta tõukas mehe vastu seina ja surus talle kõrile noa, mis nagu eikusagilt ta pihku oli ilmunud. „Vaata ette, mida sa räägid, sitapea! Ära enam kunagi mu venna nime suhu võta, mitte iialgi!“ Noa ots tungis Corradole naha alla. Ta avas suu ja sulges silmad. Tilk verd kukkus noaterale. „Pea meeles! Kui mina sisse kukun, kukud ka sina.“ Bandiit lasi Corrado lahti ja pistis noa kiiresti tasku. „Aja habe ära ja pese end puhtaks, sa haised rasva järele.“
Teisipäev
Prefektuuris jätkus töö ka ilma Roccota. Politseinik Casella istus valvelauas, Deruta ja D’Intino tegelesid mingi kaotsiläinud dokumendi otsingutega, peainspektor Caterina Rispoli vastas alumise korruse väikeses kontoris telefonikõnedele, Sitsiilia-Marche päritolu politseinik Antonio Scipioni võttis kaebusi vastu. Italo Pierron oli ainus, kes näis oma ülemusest puudust tundvat. Ta seisis Rocco kabineti uksel ja silmitses tühja ruumi. Kirjutuslaud, suletud aken, raamaturiiul õigusalaste köidetega, mida keegi polnud kunagi puutunud, krutsifiks, presidendi foto ja kalender. Viimast märkas ta sel päikeselisel kevadpäeval esimest korda. See oli lahti eelmise aasta 8. septembri kohalt – see oli kuupäev, mil Rocco oli Aosta prefektuuri tööle tulnud. Aseprefekt polnud kalendrit kordagi keeranud. Ta oli Italole sageli öelnud, et kõik ta päevad on juba aastaid täpselt ühesugused. Et peale sooja ja külma ei tähelda ta neil mingeid olulisi erinevusi.
„Mis sul käes on?“
Italo pööras äkilise liigutusega ringi. Koridori keskel seisis Caterina.
„Midagi, vaatasin korraks kabinetti.“ Siis peatus Italo pilk enda käes oleval paberirullil. „Ah see või? Tahtsin selle siia üles riputada. Nalja pärast.“
Uudishimulikult osutas Caterina paberirullile. „Mis see on?“
„Kohe näed.“ Italo läks seina juurde Rocco kabineti ukse kõrval, rullis paberi lahti ja võttis särgitaskust värvilised knopkad. Haamri oli ta püksivärvli vahele pistnud. Italo naelutas plakati seinale ja astus eemale, et kätetööd imetleda. „Kas sai otse?“
Caterina uuris plakatit. „Jah, ma arvan küll. Aga mis see on?“ küsis ta lähemale minnes ja plakatit uurides.
Italo oli plakatile joonistanud viis suurt ristkülikut, millest igaüks märgistas üht astet Rocco Schiavone tüütute jamade skaalal, alates kuuendast ja lõpetades kümnenda astmega. Jaoskonnas teadsid seda skaalat nüüdseks kõik. See algas kuuendalt astmelt kergemate jamadega ja lõppes tipus, kümnendal astmel, kus troonis uhkes üksinduses kõigist nuhtlustest kõige julmem: lahendust ootav mõrvajuhtum.
Caterina puhkes naerma. „Kas sa tead neid kõiki peast?“
„Panin kirja need, mida tean. Aga iga kord, kui mõne uue avastame, lisame selle siia, kuni asjast täispildi saame.“
„Kas sa helistasid talle?“
„Ta ei võta mu kõnesid vastu. Ta ei võta kellegi kõnesid vastu.“
„Kas sa ta Piave tänava korteris käisid?“
„Politseilindid on ära võetud,“ ütles Italo. „Muuseas, jätsin talle sinna prefekti teate. Ta ütles, et leidis Roccole Laurent Cerise tänaval uue korteri. Aga ta peaks seda vaatama minema.“
„Rahu. Praegu ei lähe korterid nagu soojad saiad,“ lausus Caterina. „Mis puutub saiadesse, siis Deruta palus luba töölt puududa, näib, et ta peab öösel jälle naisele pagariärisse appi minema.“ Nende sõnadega hakkas Caterina mööda koridori tagasi minema.
„Caterina? Ära unusta, et homme lähme mu tädi juurde õhtusöögile!“
Caterina ei vaevunud ringi pöörama: „Mul on homme jooga!“ hüüdis ta ja pööritas silmi. Ta mõtles aseprefekti skaalale. Võib-olla peaks ka endale ühe sellise koostama, mõtles Caterina. Õhtusöögid sugulastega paneks ta üheksandale astmele.
Rocco lebas voodil ja vahtis seina. Ta keskendus plekile ülemises nurgas. See oli hall. Suurbritannia kujuline. Või habemiku mehe profiil, kes naerab lahtise suuga. Lupa saba tegi õhus tiiru. Koer kikitas kõrvu ja kergitas koonu. Kolm sekundit hiljem koputas keegi uksele.
„Dottore? Dottore? Kas kõik on korras?“
Hääl kuulus hotelli administraatorile.
„Dottore, teile on külaline. Palun tehke uks lahti. Vastake!“
Rocco pidi avama. Ta loivas ukseni, keeras võtit ning tõmbas ukse lahti.
