ta kaelal olid paisunud: „Seal kogu kurjus pesitsebki, dottore. Just nendes kodudes, Turrinide juures, nende sõprade juures, selle linna auväärsetes salongides.“
„Dottore, palun teid, rahunege …“
„Mitte kuraditki ma ei rahune. Aga teie, mida te selle vastu ette võtate? Te oskate ainult … siia tulla, istuda, kurba nägu teha ja korrutada, kui kahju teil on!“ Pietro Berguet käitus nagu üle kallaste tõusnud jõgi. Raev oli tema hea kasvatuse perved purustanud ja teda polnud enam võimalik peatada. „Võtke teadmiseks, et nad kohtuvad Lions Clubis ja Rotarys, või Santalmasso-nimelises restoranis Aosta lähistel, kus üks õhtusöök maksab üle 200 euro! Peaksite neid sealt püüdma! Mitte siin minu kodus istuma, kohvi jooma ja kuulutama, kui kahju teil kõige pärast on!“
„Pietro!“
„Persse kõik!“ ütles Pietro, virutas jalaga vastu diivanit ja väljus toast.
Giuliana ja Baldi vaikisid. Naine hakkas esimesena rääkima: „Andke talle andeks, dottor Baldi. Ta ei tahtnud teid solvata.“
„Pole midagi … juhtub. Aga öelge mulle,“ jätkas kohtunik teemat vahetades, „kas Chiara sõbrad käivad teda vaatamas?“
Majas kostis ukse paugutus.
Giuliana istus. „Tõtt-öelda helistavad ajakirjanikud talle rohkem kui koolikaaslased.“
Baldi asetas kohvitassi klaaslauale. „Olete te psühholoogi nõustamisele mõelnud?“
„Ta ei taha sellest kuuldagi.“
„Peaksite peale käima.“
„Me proovime. Muide, me pole teid ega prefektuuri töötajaid veel tänanud kõige eest, mida te meie heaks teinud olete …“
Kiire käeliigutusega katkestas kohtunik Giuliana Bergueti lipitsemise. „Palun teid. Ma ei tulnud siia tänusõnu kuulama. Igal juhul, kui soovite, siis tänage dottor Schiavonet. Kui teda poleks olnud, poleks Chiarat võib-olla enam meie hulgas.“
„Tahtsime seda teha, aga teda pole prefektuuris. Me ei leia teda mitte kusagilt.“
„Mis te räägite!“
Aseprefekt vaatas televiisorist poliitilist debatti. Hääl oli maha keeratud. Saatekülalised sarnanesid kaladega akvaariumis. Nende suud avanesid ja sulgusid. Hambad olid peaaegu kogu aeg nähtaval. Kuid kõige huvitavamad olid Rocco arvates nende silmad. Need olid suudega täielikus vastuolus. Mida lahtisemad olid suud, seda tuhmimad olid silmad. Ta otsis neile akvaariumikaladele oma kujuteldavas loomade kataloogis vasteid: jalg üle põlve istuv naine, kelle näo oli plastiline kirurg täielikult ära rikkunud, oli mureen. Kolmekordse lõua ja hõredate juustega rasvamagu oli pallkala. Prillipapast parlamendisaadik klounkala. Ootamatu sahin katkestas Rocco fantaasialennu. Keegi üritas ukse alt teadet sisse lükata. Rocco tõusis voodist, kummardus ja võttis paberi üles. Hotelli administraator kirjutas, et Anna oli teda kuus korda otsinud ja palub endale tagasi helistada.
Annale helistamine ei tulnud kõne allagi. Tal polnud selleks jõudu, et naise seltsis järjekordne õhtu rämpstoitu süüa ja tühjadel teemadel lobiseda. Tal polnud isegi naise suudluste järele isu, temaga magamisest rääkimata. Rocco polnud kunagi suutnud magada ühegi teise naise kaisus peale Marina. Ainult tema kõrval suutis mees terve öö liikumatult, käsi liigutamata lebada, põimides end naise keha külge, kuulates ta hingamise rütmi ja järgnedes talle unenägude maale.
Telefon helises.
„Mida kuradit!“ pikemalt mõtlemata tõstis Rocco toru. „Schiavone …“
„Teile on kõne Roomast,“ lausus administraatori ilmetu hääl. „Muide, ma ei tahtnud teid segada ja jätsin teate ukse alla.“
„Jah, nägin seda, aitäh. Ühendage kõne …“ Mõne hetke pärast kõlas torus Rocco vana sõbra, politseinik Alfredo de Silvestri hääl.
„Dottore, de Silvestri siin.“
„Leidsid midagi?“
„Jah …“
„Lülitan vabakäeseadme sisse, siis saan kõne ajal märkmeid teha. Toru õla vastas hoides jääb mu kael kangeks.“ Rocco vajutas nupule ja istus akna alla tillukese kirjutuslaua taha, millel seisid paberiplokk ja paar pastakat. „Räägi, Alfredo. Olen valmis.“
„Hakkame pihta.“ De Silvestri hääl kõlas üle kogu toa. „Nagu te palusite, jätsin kõik pisivargustes, pettustes ja kergemates kuritegudes süüdi mõistetud isikud välja. Alustaksin Antonio Bigast. Mäletate teda?“
„Ähmaselt.“
„Aasta 2004. Talle anti kaheksa aastat relvastatud kallaletungi eest ja …“
„Ah jaa, muidugi. Antonio Biga …“
„Ta sai kolm kuud tagasi vanglast välja. Viimane teadaolev aadress: Massaia tänav 85, Garbatella.“
„On veel keegi?“
„Muidugi. Number kaks, Stefania Zaccaria. Saatsite ta sutenöörluse eest 2006. aastal trellide taha, kust ta eelmisel aastal välja sai.“
„Stefania Zaccaria. Väikest kasvu naine?“
„Jah, siin on kirjas 1,58.“
„See võib olla küll. Ta on pooleldi hull. Ta ei pruukinud ise siia tulla, ta võis palgata kellegi meeleheitel mehe, kes oli nõus sellist sitast tööd tegema. Panen kirja. Stefania Zaccaria. Mis sa Fabio Zuccarist arvad?“
„Jah, mõtlesin ise ka esiti tema peale. Aga ta on praegu haiglas. Tal on vähk. Jäävad veel vennad Gentilid ja Walter Cremonesi.“
Vendadele Gentilidele kuulus rekord – seitse korterit ühe päevaga. Walter Cremonesi oli parandamatu kurjategija. Esimest korda pandi ta kinni 1976. aastal paremäärmuslaste sabarakuna relvastatud kokkupõrkes osalemise eest. Järgnesid röövid, mõrvad. Mees käis Rebibbia vanglas nagu toidupoes. Viimane kord oli ta Roccole vahele jäänud varguse ja mõrvaga. „Kus vennad Gentilid praegu elavad?“
„Näib, et Costa Ricas. Nad avasid seal oma restorani. Jätaksin nad välja, dottore …“
„Aga Walter Cremonesi? Kuidas ta välja sai?“
„Te küsite seda minult? Eeskujulik käitumine. Nagu näib, saavad kurjategijaist vanglas maised pühakud, kes igal pühapäeval kirikus pihil käivad.“
„Tema võib küll õige mees olla. Kui vana ta nüüd on?“
De Silvestri arvutas kiiresti. „Saab tuleval kuul 58.“
„Tuleta mulle meelde, et ma talle õnne sooviks.“
„Temast pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Vahepeal arvati, et ta elab Pariisis. Igal juhul praegu ei tule mulle rohkem kedagi meelde.“
„Helista, kui midagi kuuled.“
„Kindlasti.“
Rocco vaatas märkmeplokki.
