midagi, pagan küll!“ ütleb ta ja kaob ukse taha.
Seal nad on, tammuvad ühest hoovi otsast teise, sosistavad. Eeslid. Ainult et eeslid tammuvad ringiratast ja liigutavad käiakivi. Need inimvared siin kulutavad üksnes jalanõusid ja hoovimuru.
„Aitab! Kõik sisse!“ karjus noor valvur, kelle habe oli alles hõre ja nägu vistrikuline. Agostino, hüüdnimega professor, tõusis. Nigeeria hiiglane Oluwafeme ning Erik Punahabe järgnesid talle. Veel üks sitane päev, järjekordne sitane päev. Aeglaselt astus professor läbi värava, mis viis Varallo eeluurimisvangla teise tiiva trepile. Ta naeratas kiilakale võmmile tervituseks ja hakkas trepist üles minema. Meest ei kõigutanud enam isegi mitte teiste kinnipeetavate austavad pilgud. Ega kohtumõistmispalved, mida nad värisevate kätega talle esitasid suhtlustunni ajal, mil kambrite uksed olid avatud ning oma osakonnas võis vabalt ringi liikuda, korjates kokku sigarette ja võlgu. Agostino oli nendest seintest tüdinud. Ta pidi siit ära saama, pidi laskma end kuhugi mujale saata. Uus ümbrus, uus elu, uued inimesed, keda endale allutada. Siit oleks ta kaasa võtnud ainult kaks meest: Oluwafeme ja Eriku, kes olid tublid, ustavad ja mis kõige tähtsam, ohtlikud. Pealegi valmistas Erik jumalikult süüa. „Mis meil täna õhtusöögiks on?“ küsis Agostino temalt, kui nad läbi viimase värava oma vanglatiiva koridori astusid.
„Täna teen sulle pasta carbonara’t ja kanarinda sidruniga.“
Agostino noogutas. „Kas sa kana sisse oliive paned?“
„Muidugi panen, professor!“
Agostino surus paaril vangil kätt ja sisenes oma kambrisse. Talle kuulus kogu vanglas ainus voodi, mis polnud kahekordne. Ta märkas kohe, et keegi oli patja liigutanud. Lina oli halvasti silutud. Agostino libistas käe teki alla ja tõmbas sealt välja ruudulisest kaustikust rebitud lehe.
„Homme!“ oli paberile kirjutatud.
Agostino vaatas Eriku ja nigeerlase poole. Siis toppis ta paberi suhu ja hakkas mäluma.
„Mis see oli?“ küsis Erik.
„Eelroog …“
„Colombo komissariaat kuuleb.“
„Ühendage mind de Silvestriga.“
„Kes räägib?“
„Aseprefekt Schiavone.“
Rocco jäi ootele. See oli ta vana komissariaat Roomas, kus ta oli veetnud aastaid ja kus siiani töötas de Silvestri, eakas politseinik, kes oli omal ajal jälginud Rocco debüüti politseiorganites ning kellel oli arvutivääriline mälu ja Nobeli auhinda vääriv mõistus. Aseprefekt vaatas aknast välja, käes juhtmeta telefon. Ilm oli hall ja sombune. Ähvardas sadama hakata. Kuid aknaklaasid polnud udused, mis tähendas, et väljas oli õhutemperatuur lõpuks ometi kevadine.
„Dottore? Mis teil seal juhtus?“ küsis de Silvestri kähisev hääl.
„Sa siis kuulsid sellest?“
„Juhuslikult, maakondlikest teleuudistest. Nad tahtsid teid tappa, eks ole?“
„Jah. Mul on sinu abi vaja, Alfredo.“
„Teen kõik, mis minu võimuses.“
„Kas viimasel ajal on keegi vanglast välja saanud?“
„Kes keegi?“
„Keegi, kelle ma kunagi trellide taha olen saatnud. Ma ei tea, keegi, kes võiks minu peale viha kanda.“
Rocco kuulis torust politseiniku hingamist. „Dottor Schiavone, te nõuate minult, et võtaksin terve telefoniraamatu läbi?“
„Jah, aga jäta väikesed asjad sinnapaika. Vargused, pettused ja muu selline praht. Otsi raskete kuritegude seast.“
„Kui palju te mulle aega annate?“
„Niipalju kui vaja.“
„Helistan teile ise.“
Rocco pani toru ära. Tal oli kõht tühi. Ta äratas Lupa üles.
„Kas lähme välja?“
„Kas ma tohin üles Chiara juurde minna?“ küsis Max.
„Mine, aga ära kauaks jää, eks? Ta on ikka veel väga väsinud,“ ütles Giuliana Berguet.
Max naeratas, paljastades täiuslikud hambad, silus oma pikki blonde juukseid ja läks trepile, mis viis elutoast magamistubadesse. Ta polnud oma tüdrukut juba mitu päeva näinud. Max polnud Chiarat haiglas kordagi vaatamas käinud. Talle mõjusid haiglad kohutavalt. Piisas ühe haige nägemisest, et poiss end nakatununa tunneks. Amputeeritud jalg, infarkt, pimesoolepõletik – polnud ühtegi haigust, mis poisile külge ei hakkaks nagu vastik hais, mis tungib ninasõõrmetesse.
Ta oli tüdrukule kümneid sõnumeid saatnud, aga Chiara oli talle alati vastanud lühilausetes või poolikute sõnadega: „Mul on hästi, varsti näeme, ära haiglasse tule, tervita teisi.“ Peale selle oli veel Filippa. See polnud tema süü, tüdruk oli talle ise sülle langenud. Aga Max oli Chiara peigmees. Ta oli proovinud oma isa, haigla peaarsti doktor Turriniga rääkida. Too oli pojale naeratanud ja öelnud: „Max, sa oled kahekümneaastane, ilus, täie tervise juures. Seksi ja ära üle muretse. Tõsistele asjadele mõtled siis, kui selleks on õige aeg.“ Jah, tõsised asjad. Aga ta ei võinud seda Chiarale teha, vähemalt mitte peale seda, mis tüdruk oli pidanud läbi elama. Röövitud! Max ei suutnud sellele isegi mitte mõelda. Chiara oli veetnud mitu päeva kinniseotuna mägedes, ühes garaažis, külma käes, ilma söömata ja joomata. Max oli neid mehi näinud, kes tüdruku röövisid ja pärast ise autoõnnetuses surma said. Ta oli neile müünud karbitäie isa tagant näpatud Stilnoxi. Max teadis küll, milleks seda ravimit kasutati: lõbutsemiseks. Vägistamisdroog. Manustad seda tüdrukule, tõmbad ta läbi, aga pärast ei mäleta too midagi. Kas nad tegid seda Chiaraga? Vägistasid ta ära? Järelikult oli see tema süü – ta oli süüdi? Aga kui tema poleks kahele litapojale neid tablette müünud, siis oleks seda teinud keegi teine.
Enne uksele koputamist kordas poiss mõttes: vaata ette, mida sa räägid, Max! Ära lollusi tee!
Ta koputas, aga ei saanud vastust. Vaikselt avas poiss ukse: „Chiara? Chiara, ma olen Max …“
Tüdruk oli riides ja lebas voodil. Ta oli endale pleedi peale tõmmanud ja vahtis aknast välja. Tema paksudes värvilistes villastes sokkides jalad piilusid teki alt välja. Tüdruk pööras aeglaselt pead. Poissi nähes naeratas ta korraks, aga muutus kohe taas tõsiseks. „Tšau.“
„Tšau.“ Max tõmbas ukse kinni ja istus voodi jalutsisse. „Kuidas läheb?“
Chiara kehitas õlgu. „Hästi. Aga sinul?“
„Hästi.“ Max vaatas teda.
Tüdruku juuksed olid sassis, silmade all olid mustad rõngad. „Tundsin sinust puudust,“ ütles Max. „Kuidas sa end tunned?“
„Olen väsinud.“
„Millal sa kooli tagasi tuled?“
„Ei tea. Praegu ei suuda.“
Max
