ja näitab emakese looduse hierarhiavaba valimatust. Maailm on ametis inimeste füüsiliste ja nähtavate erinevuste vaagimisega, ent immuunsobivusgeenid ei diskrimineeri kedagi. Kellelgi ei ole paremat ega halvemat komplekti. Tähtis on hoopis kollektiivne mitmekesisus. See mitmekesisus on evolutsiooni käigus hoolikalt lihvitud. Miljonite aastate pikkune evolutsioon on meie immuunsüsteemi enam-vähem optimaalselt tööle häälestanud. Me ei pruugi haigustele täielikult resistentseks muutuda, aga seepärast me ei olegi veel maa pealt pühitud.
Meie immuunsus on olemas olnud umbes 500 miljonit aastat. Selle ajalugu ulatub nii kaugele tagasi, et jagame seda teiste lõugsuuste selgroogsetega. Nii on see oma tekkimisest peale üsna muutumatu püsinud. Meie immuunsus on tuhandeid aastaid vana, evolutsiooni poolt vormitud ja viimistletud, ning tänu sellele teeb see oma tööd väga hästi. Asjaolu, et meie immuunsüsteem on evolutsioonist enamjaolt puutumata jäänud, näitab, kui tähtis ja tõhus see on ja on alati olnud. Evolutsioon ei ole ettemääratud disainiga, vaid pigem katse ja eksituse ning võimaluste ja vajaduste meetodil edasi liikuv protsess. Teie järeltulijad kannavad endas mitte üksnes nende püüdluste lõpp-produkti, ainulaadset ja täiuslikku immuunsüsteemi, vaid ka paljude immuunsüsteemide märke ja jäänuseid.
Kui immuunsüsteem meid kaitseb, siis miks me ikka haigeks jääme?
Enamjaolt jääb meie keha võitluses pisikutega võitjaks, kuid mõnikord ka kaotab. Inimesed, kes kunagi haigeks ei jää, võivad aeg-ajalt ikka kerge nohu saada või mõnes kohas valu tunda. See on loogiline, kui mõelda, et me elame mikroobide maailmas ning mikroobid olid siin enne meid.
Mikroobid ei ohusta üksnes meie tervist, vaid ka vormivad seda. Nemad olid esimesed eluvormid, kes maailma tekkisid. Palju aega hiljem arenesid neist varastest mikroobide ökosüsteemidest (ja mitte kunagi ilma nendeta) suuremad hulgiraksed organismid. Nende hulgas ka meie ja me ei ole neist kunagi päriselt eraldunud.
Praeguseks teame, et Maa peal on kuni 1 triljon mikroobiliiki ja et vaid tibatilluke osa neist põhjustab haigusi. Nii et kõigi mikroobide halvustamine paari üksiku pärast on viga, arvatavasti üks meie suurimaid (3. peatükis saame teada, miks). Sellest hoolimata püsib mikroobihirm avalikkuse teadvuses. Nagu mainisin, siis on üsna tavaline saada igal aastal kuni neli väiksemat infektsiooni (näiteks nohu). Tänapäevane puhtus, vaktsineerimised ja antibiootikumid ajavad infektsioone eemale ning nüüd on meil küllaga mittenakkavaid elustiilihaigusi. Nagu edasi lugedes teada saate, ei ole see kokkusattumus.
Vaatame, kuidas infektsioonid levivad. Võtame näiteks rinoviiruse, hariliku nohu põhjustaja. Umbes iga viies inimene kannab oma ninaneelu kudedes pidevalt kaasas rinoviirust (rhin tähendabki kreeka keeles nina). Teie nakatamiseks on neil pisikutel vaja kolme asja:
• viisi, kuidas välja murda paagist (teie kõrval istuvast haigest inimesest),
• transporti uude elukohta (see inimene peab aevastama – aevastamisel tekib 40 000 piisakest ning teile piisab nakatumiseks vaid ühest),
• viisi, kuidas uude elukohta (teisse) sisse pääseda.
Teine pisikute levimise klassikaline viis on halb hügieen, eriti ebapiisav kätepesu. Bakterid liiguvad kõigele, mida me puudutame. Juba üksnes põhjalik kätepesu ja hea isiklik hügieen aitab teil püsida terve ja vältida haigusi põhjustavaid baktereid. Ehkki me ei saa vastutada, kuidas nakatunud inimesed meie ümber tegutsevad, ja me ei saa midagi parata sinna, mis immuunsusgeenid me oleme pärinud, on meil siiski teatud kontroll elustiilivalikute üle, millega oma kaitsevõimet parandada.
Kaasa sündinud või külge kasvatatud
Nagu sõrmejäljed, on ka immuunsüsteem inimesiti erinev. Me kõik pärime kordumatu immuunsusgeenide komplekti, aga see on vaid kasutusjuhend ja ehkki lähtekoodi ei saa muuta, on seda võimalik mitmel viisil tõlgendada. Te saate seda koolitada ja hooldada. Epigeneetikat (õpetus geneetilise koodi tõlgendamisest) mõjutavad paljud elustiilitegurid. Epigeneetika näiteks on asi nimega DNA metüülimine. (Põhimõtteliselt on metüülimine nagu geeni käte raudu panemine, mis näitab, et seda geeni ei tohi kasutada. Kui teatud geenid on metüülitud, siis ei suuda rakk lülitada sisse kriitilisi funktsioone ja võib muutuda vähirakuks.) Meie metüülimismustreid võivad muuta mitmesugused keskkonnategurid, näiteks suitsetamine, halb menüüvalik, õhusaaste ja alkohol. Meie epigeneetilise mustri kohandamine võib rööbastelt kõrvale juhtida teatud olulised immuunreaktsioonid. Teadlased kasutavad sellist metafoori: „Teie geenid laadivad relva, aga keskkond vajutab päästikule.“ Kui immuunsüsteemi aeg-ajalt natuke poputada, siis suudab suurem jagu inimesi kõik komponendid sujuvamalt tööle panna.
Hoolimata geneetika tähtsast rollist ei ole immuunsus geenidega fikseeritud. Kõik kohtumised ja seiklused toidavad seda pidevalt, muutuvad emotsioonid ja ümbritsev keskkond vormib seda, see reageerib sellele, kuidas me elame.1 Nagu mainitud, on meie immuunsusel isegi õppimisvõime ja mälu. Kokkuvõttes määrabki see elu jooksul kogutud mõjutuste küllusesarv igal hetkel ära, kas me jääme haigeks ja kui kauaks. See inimese „eksposoom“ on meie immuunbiograafia (sellest räägime hiljem uuesti), elu jooksul meie tervist mõjutavate tegurite kulminatsioon, mis hõlmab nii infektsioone, menüüd, elustiilivalikuid kui ka sotsiaalseid mõjutusi. Lühidalt öeldes nimetame me seda „külge kasvatatuks“ (kaasasündinu osa mängib geneetika). See holistiline vaade tervisele ja haigusele selgitab teatud määral, miks mõni inimene on haigustele vastuvõtlikum.
INFEKTSIOON – FAKTID JA VÄLJAMÕELDISED
Kõik algab lurisevast ninast. Järgmiseks hakkab kogu perekond aevastama, köhima ja taskurättidega vehkima. Peatselt on teil kõigil kallal kas külmetus või kui halvemini läheb, siis hooajaline gripp. Tahate teada, kuidas neist pisikutest kõrvale põigelda või immuunsust „turgutada“? Vastuolulist teavet leidub külluses, raske on otsustada, mida uskuda. Alustame siis lihtsast juhendist, milliseid müüte uskuda ja milliseid mitte.
Parim nipp infektsioonide vältimiseks
19. sajandi keskel tegi ungarlane dr Ignaz Semmelweis tähtsa avastuse. Ta seostas äsja haiglas sünnitanud naiste nurgavoodipalaviku arstidega, kes pärast surnukeha lahkamist sünnitusele suundudes käsi ei pesnud. Infektsiooni vähendamise lahendus oli lihtne: pese käsi. Semmelweis suri, enne kui see teooria toetuse pälvis, kuid kätepesu on tänaseni nakkuste kontrolli nurgakivi.
Suurem osa inimesi on nakkusohtlikud juba enne sümptomite avaldumist
Enne sümptomite avaldumist võib inimesel juba infektsioon olla. Täpne mehaanika oleneb pisikust. Hingamisteede viirused levivad kõige paremini siis, kui esinevad füüsilised sümptomid; mida sümptomaatilisem te olete, seda rohkem te aevastate ja köhite ning seda tõenäolisemalt te viirust levitate. Mõnikord on aga võimalik teisi viirusega nakatada ka asümptomaatilisena. Gripi puhul olete te nakkusohtlik üks päev enne sümptomite avaldumist ning viis kuni seitse päeva pärast nende teket. Väikelapsed ja muudetud immuunsüsteemiga patsiendid võivad viirust levitada ka kauem.
See on vaid kerge külmetus – kas ma olen vähem nakkusohtlik?
Teie sümptomid võivad olla küll leebed, aga see ei tähenda, et viirus oleks leebe. See võib tähendada ka seda, et teil on just sellele pisikule reageerivate sobivusgeenidega vedanud ja teie immuunsüsteem suudab nakkusest jagu saada. Sel põhjusel on tähtis meeles pidada, et isegi väheste sümptomite puhul võite te ikkagi teisi nakatada ning mõne neist vägagi haigeks teha, eriti kui tegu on kergesti haigestuvate, sealhulgas eakate ja väga noortega.
