tagasi minevikus. Selliseid asju juhtus minuga päris sageli ja Peep oli hakanud sellega vaikselt juba harjuma…
Vihmane ja külm sügispäev. Pidin jälle kolima uude elukohta, sest oma töökoha olin järjekordselt maha joonud. Koht, kuhu pidin lüpsjaks tööle minema, asus ühes vägagi tühjas külakolkas. Minu mööblinatuke visati meeste poolt kastiga autole ja sõitsimegi kohale. Ka lapsed ja mina istusime ära peidetult seal voodite ja kappide vahel autokastis. Kohale jõudes selgus aga, et mind ei tahetudki enam tööle võtta. Nii toodigi meid kolikoormaga uuesti tagasi vanasse korterisse. Visati mööbel hooletult läbi akna tuppa. Sajatusi ja mõnitusi tuli autojuhilt ja tema kaaslaselt veel pealekauba.
Ja jälle oli mul põhjust pudelisse vaadata. Ei mäletagi enam, kuskohast ja kuidas sain raha selleks, et neid pudeleid osta, aga sain. Vahel tundus, et minus ei voola enam veri nagu enamus inimestel, vaid puhas alkohol. Elasime mõne hea inimese almustest ja sellest, mida lapsed kokku suutsid varastada, sest tühi kõht nõudis oma. Kas ma tundsin häbi? Kas ma üldse siis veel huvi tundsin millegi muu vastu, kui selle, kust leida järjekordne alkoholikogus, et uputada sinna oma kurb saatus?
Või seegi kord, kui üks külajoodik minu vanemat poega raputas. Vahele minnes kuulsin, et mul ei ole mitte mingisugust õigust sünnitada lapsi. Et minusugustel ei peaks olema lapsi. Mul oli valus. Oi kui valus! Aga ma ei osanud teha muud, kui vaid haletseda oma elu ja halba saatust. Või neid kordi, kui magasin küla bussijaamas, selle asemel, et kodus oma laste juures olla. Kuidas läksin kaasa sõbrannadega, pärast aga ekslesin kusagil võõras kohas ja püüdsin koduteed leida. Või siis talvel läbi tuisu koduteed otsimas, et oma laste juurde tulla. Jõudsin koju, aga lapsi ei olnud. Minu ema oli nad endaga kaasa viinud…
Minevik ja tema mustad varjud. Varjud, mis hiilivad su kannul. Ei jää sammugi sinust maha. Meil inimestel on heaks omaduseks kas unustada või mäletada. Mina tahtsin mäletada. Tahtsin tekitada eneses valu möödunu pärast. Kannatasin seda valu pikki aastaid. See oli nagu noa keeramine. Ikka ja jälle uuesti, ilma et haav saaks kinni kasvada. Aga siis, nagu te juba teate, kohtasin ma Peepu. Oma elu imet! Ja uskuge mind, nüüd elan ma muinasjutus. Mina usun imedesse! Ja elu ongi üks suur ime…
Kui toibusin, hoidis Peep mind oma käte vahel.
Jälle oli algamas üks tavaline sügishommik, kus päike on varakult oma kiired laiali laotanud üle rohetava õuemuru. Suvi polnud veel oma ohje käest andnud ja meelitas palavate suvesoojadega. Ehk küll kureparved tegid juba proovilendusid, treenides poegasid pikaks äralennuks. Kask oli rohelise kuue vahetanud kirju vastu. Vahtrapuule aga oli looduse kunstnik ohtralt punast värvi juurde lisanud. Hommikuti varjutas metsapiiri sageli tihe ja paks uduviirg, mis vahel alles poolest lõunast hajus. Sügis oli tõeliselt ilus oma tulemises. Minemine nii kena silmailu enam ei paku. Siis tulevad pori ja lumi läbisegi. Aga meil oli praegu veel tõeline vananaistesuvi. Ja sellest tuli ainult rõõmu tunda.
Istusin parajasti meie aias pingil, mis oli muidugi Peebu enese kätetöö ja vaatasin kõike seda ilu, mis mind ümbritses. Siis aga kuulsin, kuidas koerad oma kohustusliku”auh-mauh“ ära tegid. Rogert aga lasi lisaks kuuldavale veel päris kurja häält. Sain aru, et tema tulijat ei tundnud. Tõusin ja läksin vaatama, kes meile külla on tulnud. Pille. Olin siiralt rõõmus ja kutsusin sõbrannat edasi tulema. Ei, Rogert ei ole kuri, ta lihtsalt valvab oma kodu. Pille aeda astudes oligi Rogert esimene, kes Reiuga kahekesi võidu püüdsid omamoodi külalist tervitada. Seegi protseduur oli iseenesest vaatamisväärsus. Rogert viskas ennast Pille ette selili ja niutsus rõõmsalt. Kui aga sõbranna kummardas teda kõhu alt sügama, kargas koer uuesti püsti, pani käpad tema õlgadele ja kavatses juba ta nägu pesema hakata. Sõbranna lükkas koera hellalt eemale, ise öeldes:
“Armas Rogert, ma juba pesin hommikul nägu! Aga tänud sulle ikkagi!“
Ta sasis koera paksu musta värvi kasukat. Reiu ootas pingsalt oma järjekorda. Kui Pille tema juurde astus, andis koer viisakalt käppa ja tahtis temagi naise nägu pesta, keel vilkalt suust välja käimas. Pille paitas tedagi ja suundus seejärel kõige vanema koera manu. Hectoria oli küll paar sammu lesimiskohast kaugemale astunud, aga rohkemat ei viitsinud temagi liikuda. Sõbranna tervitas koera, paitades tema suurt kuninglikku pead ja me läksime kahekesi koos ära majja.
Istusime köögis, sest see oli siiski jäänud kõige mugavamaks istumiskohaks kõigile, kaasaarvatud meile endile Peebuga. Siin sain teha kõik oma toimetused ja samas külalisega vestelda. Panin kohvimasina tööle ja istusin ka ise laua taha. Rääkisin sõbrannale, mis mind vaevab. Samuti oma hirmudest ja kahtlustest seoses minu selgeltnägemisega. Miks ei olnud see selgeltnägemine mulle ennast varem ilmutanud, vaid alles nüüd? Pille selgitas mulle järgmist:
“Sinu mõtete sisu on niivõrd kiire ja su tegevust mõjutav. Kuna sa oled oma mehega äärmiselt emotsionaalselt seotud, siis seepärast ongi su ajus tekkinud nähtus, nagu seda on selgeltnägemine. Tegelikult on selline oskus olemas igas inimeses, aga igaüks ei leia seda üles. Sinu emotsioonid vallandasid selle liiga vara, kui sa pole veel õppinud sellega koos olema. Praegu veel näed vaid Peebuga seonduvaid sündmusi, aga hiljem hakkad nägema ka teisi asju. See ei ole halb. Nägemustega saad sa aidata halba ära hoida. See võib puudutada nii su perekonda kui ka päris võõraid inimesi. Aga pole veel hilja. Meil on olemas kursused, kus saab õppida, kuidas niisuguste nähtustega toime tulla. Panen sind kohe homme kirja ja tulen esimesel korral kaasa.“
Pille naeratas ja kallistas mind soojalt.
“Aga kui ma ei taha midagi ette näha? Kas saab maha võtta, et ma midagi sellist enam kunagi ei näeks?“ küsisin mina.
“Kulla Reelika, kui sa õpid oma mõtteid ja nägemusi juba ise taltsutama, siis näed, et asi ei ole nii hull. Ja mõnikord on ettenägemised isegi väga head ja võivad päästa elusid, nagu sa juba Peebu juhtumiga kogesid.“
Lobisesime veel mõned tunnid niisama tühjast tähjast, rääkisime lastest ja momendil suureks puhutud pagulaste teemast. Nii jõudiski kätte aeg, kui Pille pidi hakkama koju minema. Ta lubas mulle helistada, millal kursus tööd alustab. Jätsime hüvasti ja ma saatsin kalli sõbranna väravani, kolm koera sabas. Tundsin, et olen väsinud ja mõtlesin tunnikese tukkuda. Peep oli koertemajade juures. Seal oli alati vaja midagi parandada või uuendada. Viskasin ennast allkorrusel elutoa diivanile pikali. Nagu ma silmad kinni panin, hakkasid pildid mu silme ees jälle jooksma… Meie koos Peebuga voodis… Meie armastus oli niivõrd võimas, et piisas mul vaid mehe nägemisest või isegi temale mõtlemisest ja ma olin valmis. Sama toimus ka Peebuga. Me kasutasime kõiki võimalusi. Meil oli aega teineteise jaoks ja terve suur maja, mis oli meie kahe päralt.
Samas aga olin jälle sündmustega minevikus. Ajas, mil me kahekesi pidime varastama hetki ja tunde. Leidma põhjuseid minu juurde tulekuks. Igatsesin meest iga päev. Oli hetki, kui tahtsin loobuda ja ära minna. Vabaks anda. Aga ei suutnud. Ei suutnud lahti lasta oma armastusest. Ainukesest asjast elus, mis mind innustas ja aitas elada. Nii lihtne oleks ju katkestada kõik ja ära minna! Aga kes oleks siis rahu saanud? Jah, Peebu naine ja tema lapsed. Aga mees ise ega mina poleks iial õnnelikuks saanud. Need ääretult kirglikud kirehetked, mida pidime ära mahutama paari-kolme tundi, olid seda rohkem kõike väärt.
Korraga sähvatas nagu välk mu silme ees. Olin nagu valge koheva pilve peal. Imelik, et see mind kandis. Ja nägin kõike, mis toimus allpool pilve. Tasus vaid mõelda koht, mida tahtsin näha, kui juba olingi seal. Muidugi, nagu alati, oli mul mõttes Peep. Ja nii liikusingi oma pilvel vaikselt koerte hoiukodu poole. Mees istus hoiukodu kontoriruumis ja vestles heledapäise naisterahvaga. Mina teda ei tundnud. Kas oli see mõni uus töötaja, vabatahtlik või keegi, kes oli oma koera hoiule toonud? Ainus asi, mida märkasin, oli naise kergemeelne käitumine. Nägin, kuidas ta liiga tihti käe Peebu seljale asetas, kuidas mehe põlve patsutas, kummardus ja talle kõrva sosistas:
“Muide,
