sureb. Ega ussisugu maa pealt veel otsa pole saanud! Küll toome uue ja parema…”
Rohkem naised teda rääkimas ei kuulnud. Ainult meeletult hüsteeriline naer saatis mehe kaugenevaid sammusid.
Aile jutustas edasi:
“Me veetsime kolm ööpäeva samas toas surnud naisega, kes hakkas juba lehkama. Kolm päeva ei toodud meile süüa. Toas oli veeämber ja sealt saime juua, kui pistsime pead ämbrisse ja lakkusime nagu koerad vett. Püüdsime teineteisel lahti teha selja taha teibitud käsi. Ehk mõnigi küsib, kuidas saime hakkama oma hädapäraste toimingutega. Ka selle peale oli see hull ettenägelikult juba meid, naisi, ette valmistanud. Toas oli ka teine ämber, kaanega. Ja aluspüksid olid meil kõigil juba jalast võetud ja mingisugused vanad kleidid selga aetud. Õnn oli see, et too meesterahvas polnud meid vägistanud. Ta oli pühendanud end oma teadusetööle, mis seisnes naiste uputamises ja uuesti elustamises.
Neljandal päeval lohistas mees surnud naise laiba toast välja. Siis toodi meile ka natukene süüa. Toiduks oli igaühele viil leiba ja taldrikutäis hapukapsast. Kapsas lõhnas nii jubedalt nagu oleks mädanema läinud. Seda oli võimatu süüa. Nii pidime leppima ühe leivaviiluga päevas ja ülejäänud aja jõime nälja vaigistamiseks vett.“
Kuskil peale lõunat tiris uputaja uuesti Aile välja ja lükkas naist jällegi järve poole. Äkitselt aga kerkis nende peade kohale helikopter, mis mõne minutiga paarikümne meetri kaugusele maandus. Järsku ei teadnud mees, mida teha. Ja ega ta poleks jõudnudki. Juba jooksid kolm kaitseriietuses relvastatud meest nende poole, hüüdes kurjategijale, et too ennast pikali viskaks. Uputaja püüdis küll jooksu pista, aga teised olid kiiremad ning tal väänati käed seljataha ja suruti pikali. Käed pandi raudu ja mees aidati uuesti jalule. Ailel aga vabastati käed teibist. Ta ütles ruttu, et majas on veel üks naine ja et teine oli surnud mõned päevad tagasi.
Hiljem, juba kohtus, sai Aile teada, et selle mehe isa oli kunagi poja suures vihas vette lükanud, kuigi teadis, et tema poeg ei oska ujuda. Siis aga oli ta poja päästnud, teda seejuures korduvalt näkku pekstes. Sellest ajast jäid mehele kahjustused häälepaeltes, armid näos, tema rääkimine ei olnud tavapärane. Ta rääkis katkendlikult. Kord oli tema hääl kriiskav, teinekord nagu metsik möire. Selline seisund pani teda ikka ja jälle teiste peal kordama sedasama, mis oli kord toimunud tema endaga. Ta ei suutnud seda hetke enam iial oma mälust kustutada. Aile ja teine naine pääsesid jubedate mälestustega tollest sündmusest. Neid oli kinni hoitud viis hirmu ja teadmatusega segatud ööpäeva. Kolmandal naisel kahjuks nii palju õnne ei olnud. Uputaja ise paigutati kinnisesse haiglasse, kuhu ta pidi jääma kogu eluajaks. Niipalju siis lapsepõlve traumadest, mis saadavad meid terve elu.
Ja kui ma mõtlen nüüd oma laste lapsepõlvele, siis tulevad mul taas pisarad silma. Miks ei anta meile ellu astudes kaasa tarkuseraamatut, kus on kirjas olemas kõik, mida vajad? Mida teha, kui oled jäänud ihuüksi siia maailma, kaasas neli väikest last? Kui pole enam kedagi, kelle poole sirutada käsi ja paluda:
“Aita!”
Kui pole raha, et osta lastele süüa… Siis jääbki vaid üks rada, mida mööda edasi minna. Mina läksin seda rada ja andsin lapsed lastekodusse, et neil oleks seljas soe riie ja kõht täis sooja toitu. Teadsin, kui alla ma olin langenud. Aga oma südames lootsin kindlasti, et näen varsti oma lapsi jälle ja toon nad koju tagasi. Ja ma pidasin oma lubadust. Lapsed said koju tagasi. Aga mälestused sellest ajast ei kustu iialgi. Ja kindlasti mõjutab see ka nende igapäevast elu. Kõik oleneb sellest, kuidas keegi suudab mineviku asjadega leppida. Kes teeb möödunuga rahu ja läheb oma eluga edasi. Mõni aga lohistab minevikku järele nagu armsaks saanud kaisutekki ja ei püüagi midagi paremaks teha. Ta lihtsalt läheb vooluga kaasa, lastes end kas leebelt kiigutada või saada räsitud elutormidest.
Kõige paremaks õpetajaks on alati elukool. Mitte kunagi ei anna sama tulemust ei sinu mälestused oma elust, ega vanemate õpetussõnad lastele. Ainult ise kogetud eluraskused karastavad ja sunnivad pead tõstma, mitte aga abitult edasi roomama. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja see ütelus ei ole mitte vale. Mul on heameel, kui mu lastel läheb hästi ja ma olen kurb, kui neil on raskused. Ometi peavad nad ise hakkama saama, sest tules karastub teras ja nii on ka meie eludega. Oleks siis, et inimene õpiks kord juba tehtud vigadest. Aga ei, ikka veetakse järele juba igast otsast krigisevat ja katkist vankrit, mida keegi enam parandada ei taha.
Raha, ainult raha, võib vahel olla pereelus see kõige kurja juur. Kui sa oled ikka harjunud elama luksuslikult ja siis äkki on rahakraanid kinni ja tuleb hakkama saada väiksemate summadega, ongi suur tüli käes. Ja mis te arvate, kes on süüdi? Ikka mees, kes ei taha ja kes ei suuda oma pere eest hoolt kanda. Aga iseennast me ei näe. Et võiks kuskilt kokku hoida. Igalt poolt annab ju seda teha, elektri, riiete pealt… Ei ole vaja lastele viimase peal firmarõivad, et koolis teistega võrdne olla. Sellise, ausalt öeldes, suure poputamise tasuks saab nii mõnigi ema oma lapse käest veel peatäie sõimata. Ja seda suure rahvahulga ees, kui julgeb last keelata või korrale kutsuda üle mõistuse käivate nõudmiste puhul.
Ega polegi meile antud retsepti, kuidas täpselt peame oma lapsi kasvatama. Tänapäeval ongi laste kasvatamine eriliselt raskeks tehtud. Lastele on antud kõik õigused. Nad võivad minna ja kaevata, kui vanemad neid kasvõi juustest veidikenegi tutistavad. See on ju lapse ahistamine ja see on meil keelatud. Ei olnud minu ajal sellist seadust ja laps sai karistada, kui tegi, mida ei tohtinud ja millest ka ise teadlik oli. Sai vahel sekka kaseurvaplaastrit ehk triibulised taguotsale. Ja see mõjus! Naljalt teist korda sama asja enam tegema ei mindud. Mis on aga nüüd? Paljukest saavad meie linnalapsed väljas olla? Ikka on nina nutitelefonis või sülearvutis kinni ja ülejäänud maailma tema jaoks enam ei eksisteeri. Ja see vabakasvatus! Mida head on see meie lastele andnud, seda näeme ja loeme igapäev meediast. Näiteks, kuidas pekstakse läbi üks tubli pereisa oma väikese poja silme all. Mees läks lihtsalt keelama poistekampa, kes olid prügikonteineri kummuli keeranud.
Aga ei ole mina ammugi mingi nõuandja. Ainult elukogemused ja aastate pikkused vaatlused lasevad siin oma arvamust avaldada. Ajal, kui minu lapsed olid veel väikesed, oli põhiline, et seljas oleks puhas riie ja kõht täis. Õnneks said lapsed õppida kodukoha külakoolis, kus riietega erilisi probleeme ei tulnud. Tänapäeval on raskem, aga ka siin peab olema piir. Ei tohi anda järele lapse tujudele.
Aeg puudutab tõde. Nii ta kipub olema küll. Minevik tuleb meie juurde tagasi. Roomab sisse igast praost, mille oled jätnud sulgemata oma sees. Kahjuks on inimese elu selliselt seatud, et me ei saa raputada maha olnut, vaid püüame kõike unustada. Aga tundub, et see on vale. Olen hakanud taastama oma mälupilte minevikust. Mõttes olen läbi käinud uuesti tee, mida tookord kõndisin. Miks mõni inimene pöördub ikka ja jälle tagasi oma minevikku, teine aga mitte kunagi? Aga sellepärast, et meile on jäänud minevikus lõpetamata asjad, millele tahaksime nüüd punkti panna. Kas aga saame seda teha? Kas on võimalik kustutada kõike nii, nagu kustutab vihikust oma valesti tehtud arvutuse esimese klassi õpilane? Kahjuks mitte.
Mõtlen, kust saati juba hakkasin ma elama valesti? Mida oleksin saanud teha teisiti? Kas siis, kui läksin ära linnast maale elama? Oma korterisse. Veel oli kõik õige. Käisin mitmel kohal tööl ja teenisin raha, et elada. Kohtusin mehega, keda arvasin armastavat. Aga mis on üldse armastus? Mesikeelne jutt? Seks, mis just meestele peamine ja naine lollike usub, et mees on temasse armunud? Me ju teame, et naised armastavad kõrvadega, mehed aga… Kes teab? Ma ei tea, kas mul vedas tookord, kahekümneaastase noore naisena, et sain mehele, kellega olin koos üle seitsmeteistkümne aasta? Kas mul vedas, et õppisin koos mehega lugu pidama vägijookidest? Kas mul vedas, kui sain mehe käest peksa nii, et ribid purunesid? Muidugi mitte. Olin liialt nõrk, et astuda mehele vastu. Liiga usaldav ja sõltuv oma abikaasast ja laste isast. Selle tasuks aga olid pidevad peksmisjäljed kehal ja sageli potisinised silmad. Tehes läbi karmi elukooli, ekslemised üksinduses, kus polnud kõrval toetavat õlga, sain ma tugevamaks. Ometi oli minu sees pidevalt pulbitsemas
