kargas koheselt püsti oma lamamiskohast vana sirelipõõsa all. Kartsin, et kohe läheb madinaks. Suur koer tuli Melli juurde ja hakkas teda nuusutama. Olime kõik tardunud vaikusesse ja hoidsime hinge kinni. Kaks minutit ehk kolmgi. Rohkem mitte. Sõbralik sabaliputus ja karune”mauh“ tegid selgeks, et Melli on omaks võetud kõige vanema liikme poolt. Hectoria jalutas oma kohale tagasi ja vajus jälle lösutama. Järgmisena tormas muidugi kohale Rogert. Ta tegi järsu spurdi enne Mellile otsa jooksmist, siis hakkas tema ümber karglema ja niuksuma. Mängima kutsus. Melli vastas samuti, ägedalt sabaga vehkides. Ja juba jooksidki kõik kolm koera lõbusalt mängides õuemurul ringi. Reiu oli samuti nendega liitunud. Tema oli meil selline tagasihoidlikum ja rahulikum eksemplar. Olin kohe õnnelik ja rahul.
Melli oli õnneks oma kurbuse ja lahusoleku hetked juba varjupaigas läbi elanud. Nüüd uusi sõpru leides sai temast taas õnnelik ja rahulolev, oma koeraelu elav loomake. Ka Peep oli asjade käiguga rahul. Esialgu me ei julgenud loomi veel päris omapead jätta. Sellepärast kutsusin vahepeal Melli tuppa ja mingi aja pärast lasin jälle sõpradega jooksma. Nii sai harjutatud nädalapäevad, kuni olime veendunud, et suuremat raginat loomade vahel enam karta polnud. Väikesed näksimised olid ikka, ka meie endi omade vahel. See käis müramisega kaasas, aga verevalamiseni ei läinud asi kunagi.
Oli jälle üks parajalt hall ja pahur hommikupoolik. Minu selg ei tahtnud minuga vabatahtlikult koostööd teha ja valutas omasoodu edasi. Oleks Peepki kodus olnud, saanuks ma valust lahti. Kindla peale kohe. Seks oli see, mis alati aitas. Imeravim kohe! Soovitan soojalt ka teistele. Aga ainult armastava mehega.
“No hea seegi, et ma ikka veel enese üle naerda suudan! Siis ei ole asi veel väga hull…,” mõtlesin parajasti, kui kuulsin hirmsat haukumist ja tormasin õue vaatama.
Meie värava taha oli seisma jäänud must maastur ja sellest astusid välja kaks tumedapäist meest. Nad lähenesid väravale ja hüüdsid mind. Ütlesid, et tahavad rääkida. Läksin värava poole, koerad koos minuga. Kutsusin mehed aeda, öeldes, et koerad neid ei ründa, kui neil pole halbu kavatsusi. Nad eelistasid siiski jääda teisele poole aeda. Pikem mees kõneles küll eesti keelt, aga aktsendiga. Nad küsisid, kas siin läheduses on maju, kus võidakse neile mõneks päevaks öömaja pakkuda. Seletasin, et läheduses asub Rapla linn ja seal on kohti, kus saab öömaja küsida. Mehed vaatasid teineteisele otsa, tänasid ja lahkusid. Paari tunni möödudes olid nad aga uuesti värava taga ja püüdsid sisse tulla. Vaatasin seda aknast läbi kardina. Hakkasin kartma ja helistasin ruttu Peebule, et mees koju tuleks, aga oleks samas ka ettevaatlik. Pikem mees avas juba värava, kui Melli tema poole tormas. Ta ei haukunud. Kõik toimus vaikides. Mees oli jõudnud juba poole õueni, kui Melli hüppas. Koer haaras mehe käe oma lõugade vahele ja rippus tal küljes. Mees püüdis samal ajal veel edasi tulla. Oli ikka hulljulgus astuda sisse õue, kus on ees ootamas kolm suurt koera. Teine mees, kui teda oligi, võis olla autos. Igatahes teda ma ei näinud.
Nüüd liitus ka Rogert ja ründas meest selja tagant. Koer hüppas talle selga ja mees kukkus maha. Ikka veel rippus Melli tal käe küljes. Juba jooksid kohale ka Hectoria ja Reiu. Tormasin õue ja käskisin koertel minu juurde tulla. Nad tulid kõik peale Melli. Koer jäi vaikselt mehe selja taha seisma. Too oli rünnakust veel segamini, ega märganud koera oma selja taga. Ta haaras taskust revolvri ja sihtis sellega mind. Samal hetkel hüppas Melli mehele uuesti kätte kinni, nüüd juba raevukalt puredes. Verd purskas ja relv kukkus maha. Kohe oli Rogert see, kes relva hammaste vahele haaras ja kaugemale uuesti maha kukutas. Kartsin väga ja ootasin, millal Peep koju jõuab.
Juba oligi kuulda automürinat ja nägin ka autot ennast. Peep avas autoukse ja jooksis aeda. Saanud ülevaate toimunust, helistas ta kohe kiirabisse ja politseisse. Kiirabi oli kohal kümne minutiga, politsei tuli peagi järgi. Tuli välja, et mehed olid politseile juba vanad tuttavad. Tapnud nad kedagi veel polnud, aga röövinud küll. Revolver oli osavalt järgi tehtud, kaugelt polnudki aru saada, et on mänguasi. Nad olid varem juba mitu talu tühjaks teinud ja arvasid uskuvat, et üksikust naisterahvast neile vastast ei ole. Aga nad ei arvestanud sellega, et minul olid minu koerad, kes mind ja meie kodu kaitsesid. Teine mees magas sel ajal hoopiski sügavalt narkouimas. Aga nagu vanasõnagi ütleb:
“Lõpp hea, kõik hea!”
Nõnda oli see ka meiega. Aga ma ei teadnud veel, mida arvata Melli käitumisest. Otsustasin ühendust võtta koerakasvatajaga, kes niisuguste loomadega tegelenud oli. Mõne päeva pärast sain oma kirjale vastuse. Selgus, et pole põhjust ärevuseks. Põhjus, miks Melli meest ründas, oli kaitse. Oma kodu kaitsmine. Miks ta aga hammustas mehe käe verele, mitte ei hoidnud niisama haardes? Ka sellele oli põhjus. Mees ise ju tegi kõik selleks, et teda rünnataks. Karjus koera kallal ja püüdis mind, perenaist, tulistada. Samuti kuulas koer minu käsklust ründamine lõpetada, aga jäi siiski valvesse. Ja nagu selgus, põhjusega.
Igaks juhuks tegime Melliga veel läbi ühe korduskoolituse. Sain ka teada, et Melli endine peremees oli töötanud politseis.
III PEATÜKK
Olin nüüd juba paar kuud käinud selgeltnägijate kursusel. Samuti olin kontrolli alla saanud omad nägemused. Aga viimasel ajal kummitas mind üks noorepoolne mees, kes ei olnud mitte kena inimene. Lähemal uurimisel selgus, et pigem katkine inimene. Aga alustan siis algusest. Tutvusin kursustel ühe toreda naisega, kelle nimi oli Aile. Ta oli üks nendest, kes pääses mõrvari käest. Kirjutan nii, nagu Aile mulle seda rääkis…
Ühel ilusal suvepäeval oli ta läinud ujuma oma kodu lähedale järve. Äkitselt kuulis ta, et keegi hüüab appi. Noor naine jõudis ujudes kiiresti appihüüdja lähedusse. Peagi märkas ta, et vees lahmis üks meesterahvas. Ta ligines mehele selja tagant, et too suures hirmus temast kinni ei haaraks. Äkitselt aga pööras see meesterahvas ennast ringi ja hakkas Ailet vee alla suruma. Kuigi naine oli hea ujuja, ei suutnud ta mehe jõule vastu panna. Aile tundis, kuidas kõik mustaks läks ja ta kaotas teadvuse.
Uuesti ärkas Aile siis, kui oli juba veest välja toodud. Miks aga olid tema jalad ja käed teibiga kinni pandud, samuti ka suu, seda ta küsida ei saanudki. Võõras haaras ta sülle ja viskas oma auto tagaistmele. Sõitnud umbes pool tunnikest, jõudsid nad vana talumaja juurde. Selle ümbrus oli hoolitsemata ja pikk rohi ümbritses maja. Eemal märkas Aile päikeses käes sillerdamas mingit veekogu. Oli see järv või jõgi või hoopis merepiir? Seda ta veel ei teadnud.
Võõras, kelle nägu oli täis arme ja kelle näolihased tõmblesid iga öeldud sõna järel, viis ta tuppa, kus olid veel kaks noort naist kinniseotud kätega. Mees tegi Aile jalad teibist lahti, samuti tõmbas teibi ka suu pealt ära.
“Karjumisest ei ole siin abi. Oleme kaugel teistest inimestest. Siin elavad ümberringi vaid loomad,” ütles ta naistele.
Teised kaks vaikisid, ainult Aile küsis:
“Miks sa meid siin kinni hoiad? Mida sa meiega teed?“
“Mida ma sinuga teen, seda saad sa kohe nägema…,” porises too vihaselt ja tiris naise uuesti välja nii toast kui ka majast.
Mees tõukas Ailet sinnapoole, kus ta enne arvas vett nägevat. Nad jõudsidki kauni järve juurde ja võõras lükkas naise järsult vette. Jälle hakkas too teda uputama ja taas kaotas naine teadvuse. Kui Aile uuesti meelemärkusele tuli, leidis ta ennast räpase madratsi peale visatuna ja õhukese tekiga kaetuna. Samas toas oli veel üks naine. Hiljem sai ta teada, et naise nimi oli Karin. Aile uuris, kus on tema kaaslane. Too olevat viidud ära siis, kui Aile tagasi toodi. Karin teadis rääkida, et see meesterahvas ei ole normaalne, sest ta uputab naisi ja püüab neid seejärel uuesti elustada. Vahel teeb ta nii lausa mitu tundi järjest. Peagi kuulsid naised, kuidas keerati võtit lukuaugus ja uks kisti lahti. Hullumeelne, teisiti ei osanud Aile enam meest nimetada, lükkas veest tilkuva naise üle ukse, kes sinna samasse põrandale kokku vajus. Uputaja aga
