maha ja tollele harakale selga ning materdan ta vaeseomaks! Teadsin, et kunagi ootas mees minult selliseid sõnu ja tunnustust ja kartsin nüüd, et see võib talle ka teiste naiste poolt öelduna meeldida. Minu imestuseks aga tõusis Peep toolilt ja ütles naisele:
“Ma väga vabandan, et ei saa teile samaga vastata. Mind on kodus ootamas kaunis ja armastav naine. Teil tuleb otsida enesele uus sihtmärk, kelle külje alla pugeda.“
Mees juhatas naise välja, sulges tema järel ukse ja hakkas kodu poole tulema. Otse tulles oli vaid viissada meetrit meie kodumajani.
Ärkasingi selle peale, et Peep mind soojalt kallistas ja põsemusi andis, et mind unehõlmast üles aidata. Kui silmad avasin, jutustasin mehele, mida olin unes näinud. Peep tegi küll imestusest suured silmad, aga ütles siis:
“Jah, just nii see kõik oligi. Naise nimi oli Maret Laisaar ja ta tuli oma retriiveri järgi, kes nädalavahetusel meie juures hoiul oli. Märkasin kohe, et ta on minust huvitatud ja jälgisin, kui kaugele võib üks naine minna. Nagu sa ise nägid, muutus ta liiga isiklikuks ja seda ma enam ei kannatanud. Näitasin viisakalt ust ja tulin koju. Mitte iial, mitte kunagi ei jäta ma naist, kes on minu eluarmastus! Sa ei pea kunagi minu pärast kartma. Meie oleme loodud kokku jääma, sest saatus tahtis nii. Kuni surm meid lahutab…,“ ütles Peep ja suudles mind pikalt ja kirglikult.
“Aga kas sinul ei ole paha teada, et ma võin sind igal ajal näha? Minul on küll häbi, sest võid ju pidada seda enese järel nuhkimiseks, aga seda ma tõesti teha ei taha. Sellepärast kardangi neid selgeltnägemisi.“
Peep naeratas ja tõmbas mind endale sülle, kallistas kõvasti ja ütles:
“Ei, üldse pole paha. Minul ei ole sinu ees ühtegi saladust. Aga ühte ma palun sinult. Ära vetsu mind küll vaatama tule, kuid vannitoas oled alati oodatud külaline,“ aasis ta sõbralikult.
Siis jutustasin mehele, kuidas Pille mind kursustele lubas saata, et ma enam ei näeks neid selgeltnägemise asju iga päev, vaid oskaksin mujale suunata, et nad mu elu häirima ei hakkaks.
II PEATÜKK
Päevad veeresid nagu laisad loomad. Pikkamööda, tasa ja targu. Midagi erilist polnud juhtunud ja mina olin endiselt tusane ja tujutu. Peebu ees suutsin veel kuidagi naerunäo pähe vedada, sest temaga kohe teisiti ei saanud. Pidasin just aru, et läheksin ja käiksin koertemajas tiiru ära. Seda enam, et ka Peep seal toimetamas oli. Ilm oli jalutamiseks küll mittesobiv. Aga tühja kah! Vett taevast kaela ei kallanud ja mida see tugev tuul mulle ikka teeb. Panin selga sooja fliisi ja õhukese tuulejope veel peale. Jalas olid mul paksud soojad retuusid ja tossud. Jalutasingi, vaatamata külmale põhjatuulele, vaikselt koertemaja poole. Kuulsin juba kaugelt ärevat klähvimist ja sekka inimeste hääli. Sain aru, et meile oli lisa toodud koertemaja varjupaika. Kohale jõudes nägin, et see oli jälle bullterjer.
Tegu oli juba neljanda bullterjeriga sel kuul. Mis ometi oli lahti nende koertega? Esimene toodi ühest mahajäetud talust. Inimesed olid kolinud ära välismaale ja vana koer oli osutunud üleliigseks. Kust koer süüa saab, et ellu jääda, see neid ei huvitanud. Kui meile helistati ja anti teada poolnälginud koerast, sõitsid Peep ja meie loomaarst Raul kohale. Vaatepilt oli väga jube. Loomake oli nõrk, nälginud ja janus. Ta ei avaldanud isegi mitte vastupanu, kui Peep ta kätele võttis ja autosse tõi. Mõned nädalad hoolitsust ja korralikku toitu olid need, mis loomakese elujõu taastasid. Nüüd jäi meie ülesandeks vaid koerale hea ja sõbralik kodu leida.
Teine samalaadne juhtum leidis aset Tallinnas. Koeral oli küll olemas peremees. Too aga oli jäänud kodutuks ja nii elas mees tänaval koos oma koeraga. Ta püüdis kogu hingest. Andis peaaegu kogu söögipoolise, mida tal õnnestus leida, oma koerale. Sellest aga kahjuks ei piisanud. Loom oli ka haige ja vajas ravi. Hea, et leidus inimesi, keda selle looma saatus ükskõikseks ei jätnud ja kes meile temast teada andsid. Nii leidis seegi koer meie juures oma kodu ja sai ka ravi. Koera peremees, kes oli juba vanem meesterahvas, sai aga meie koertemajas omale töö ja elupaiga. Nimelt oli kontorihoones olemas veel kaks tuba, mis olid küll laoruumina kasutuses, aga tublide remondimeeste abiga, samuti ka mehe enda kätepaariga, õnnestus teha nendest ruumidest mehele köök ja elutuba. Tuppa lasime ehitada uue ahju, kööki panime elektripliidi ja radika. Mees oli väga tänulik ja ütles, et ta palka ei tahagi, et töötab korteri eest. Aga ta vajas ju ka süüa ja meil ei olnud mingit soovi, et ta omast vabast ajast käiks endale kusagilt prügikastist toitu otsimas. Nii saigi talle makstud piisav summa, et ta saaks endale osta nii sööki kui muid majapidamises vajalikke asju.
Kolmas koer oli lihtsalt kodust jooksu pannud. Leiti ka perenaine üles ja viidi koer koju tagasi, aga too koera enam ei tahtnudki. Ütles, et tema jõud loomast üle ei käi ning ta hoopis kardab teda. Pilt, mis meile avanes, oli kõike muud kui rõõmustav. Vaene loom oli pandud ketti. Samuti ei olnud tal õiget ulualust. Üks pisike katusevari maja otsas varjas küll suure vihma eest, aga sooja ei andnud. Perenaine ise toitis koera nii, et hirmutas looma pika kepiga eemale. Praegu on see koer leplik ja sõbralik oma hooldaja ja kindlate jalutajatega. Võõraid ta siiski veel pelgab.
Tänane loom oli samuti vaikne ja leplik. Tegelikult ei olekski ta pidanud olema siin varjupaiga poole peal, vaid hoopis hoiukodus. Kuna me ei teadnud, kui kaua tema peremees peab haiglas olema, siis panime koera ikkagi varjupaiga poolele ning kodu talle veel otsima ei hakanud. Mees, kes koera meie juurde tõi, rääkis järgmise loo.
Kuna ta oli selle mehe sõber, kes haiglasse jäi, siis käis just tema koeraga väljas jalutamas. Ühel päeval juhtus nii. Ta jalutas rahulikult koeraga, kui päris kaugelt tüüris nende poole kogukas naisterahvas. Naine kõndis keset kõnniteed. Mees tõmbas ennast koeraga teeserva, et naine mööda lasta. Aga tädike liikus otse koerale peale. Hea, et põlvega koerale vastu koonu ei virutanud! Õnneks oli koer tädikese suhtes ükskõikne ja lõunasöögiks teda endale ei ihaldanud. Ta ei pööranud naisele kõige vähematki tähelepanu. Kas oli see provotseerimine sihilikult, arvestades looma tõuomadusi ja meediakära? Umbes nii, et murdjakoerad ju, inimesed, olge ettevaatlikud… No selle juhtumi puhul oleks küll pidanud koer ettevaatlik olema, sest murdjaks võis olla just see tädike, kes nii otsustava sammuga koera poole liikus.
Jäin seda looma imetlusega vaatama. Ta oli nii ilus! Silma hakkas just tema iseloomulik välimus, lihaselised jalad ja jõuline koon. Pisikesed mandlikujulised silmad, kaks hiigelsuurt kõrva ning terav saba astlana küljelt küljele vehkimas. Ta näis natuke saatanlik ja samaaegselt väga naljakas. Teadsin, et ähvardava välimuse taga oli peidus väga truu ja südamlik koer. Ja saatuse tahtel saime meie Peebuga koera pärisomanikeks.
Nädalapäevad hiljem tuligi mees, kes oli koera meie juurde toonud ja ütles, et looma peremees lahkus siit ilmast. Mees ise ei saanud koera enese juurde võtta, kuna sagedased komandeeringud oleksid jätnud looma pikaks ajaks üksinda või võõraste hoole alla. Nii jäigi Melli, nii oli koera nimi, meile varjupaika. Käisin temaga peaaegu iga päev jalutamas ja koer kasvas mulle südame külge. Ma ei raatsinudki teda enam ära anda. Hakkasin Peebule tasapisi mõista andma, et koer võiks ju meile päriseks tulla, et saaksime teda vaikselt teiste koertega harjutada.
Tegelikult olingi seda juba salaja teinud. Tulime Melliga kahekesi meie kodu värava juurde. Muidugi saabusid kõik jooksuga uudistama, Rogert, Reiu ja viimasena Hectoria oma laisal sammul. Teadsin, et Melli on alles kaheaastane noor koer. Ta oleks parajaks mängukaaslaseks Rogertile ja samuti Reiule. Ometi ei julgenud ma veel temaga aeda astuda, kuna koeri oli ikkagi kolm ühe vastu. Koerad nuusutasid uudishimulikult teineteist läbi aiavõrgu. Ainuke, kes urises, oli Hectoria. Oli ta ju ikkagi ema ja muretses oma poja pärast, kes küll juba täiskasvanud koer. Aga ema jääb ikka emaks. Kui Peep õhtul koju jõudis, rääkisin talle, kuidas olin juba koeri tutvustanud. Peep arvas, et võiksingi veel mõned korrad jätkata ja kui tahan Melliga aeda tulla, siis on ta ise juures.
