talle selga. Ta pööras auto ümber ja sõitis sealt minema.
Alles peateele jõudes ta peatus ja valis värisevate kätega häirekeskuse numbri. Samal hetkel, kui ta telefoni kõrva vastu pani, lõi talle rindu äge valu. Otsekui oleks keegi ikkagi talle järele jõudnud ja teda noaga löönud.
Üks hääl rääkis temaga telefonis. Aga ta ei suutnud vastata. Valu oli nii otsatu, et kõrist ei tulnud välja muud peale kähina.
„Ma ei kuule,” ütles naisehääl.
Karsten üritas uuesti. Taas kõigest kähin. Ta oli suremas.
„Kas te saaksite valjemini rääkida?” küsis naine. „Ma ei saa aru, mida te soovite öelda.”
Äärmise vaevaga õnnestus tal paar sõna üle huulte pressida.
„Ma suren,” kähistas ta. „Issand jumal, ma suren. Aita mind.”
„Kus te olete?”
Aga naine ei saanud vastust. Karsten Höglin oli teel pilkasesse pimedusse. Kramplikus katses vabastada end raskest valust, otsekui oleks ta uppuja, kes üritab edutult pinnale tõusta, vajutas ta gaasi. Auto sööstis otse vastassuunda. Üks väiksem veoauto, mis oli kontorimööbliga teel Hudiksvalli, ei jõudnud pidurdada, et kokkupõrget vältida. Juht tuli veoautost välja, et vaadata, mis väikese auto juhiga juhtus. Too oli rinnuli rooli peal.
Veoautojuht, kes oli pärit Bosniast, rääkis kehvasti rootsi keelt.
„Kuidas sul on?” küsis ta.
„Küla,” kähistas Karsten Höglin. „Hesjövallen.”
Muud ta enam ei öelnudki. Kui politsei ja kiirabi kohale saabusid, oli Karsten Höglin juba surnud ägedasse infarkti.
Algul valitses suur segadus ja keegi ei saanud aru, mis oli juhtunud. Kõige vähem osati arvata, mis oli tegelikult esile kutsunud tumesinise Volvo juhti tabanud ootamatu infarkti. Alles siis, kui Karsten Höglin oli juba ära viidud ja puksiirautod vedasid ära mööbliauto, mis oli saanud tõsiselt kannatada, suvatses üks politseinik kuulata, mis bosnialasest juhil öelda on. Politseiniku nimi oli Erik Huddén ja ta ei kippunud eriti rääkima inimestega, kes kõnelesid kehva rootsi keelt. Nende lood oleksid justkui vähem olulised olnud, kuna nende suutlikkus end väljendada polnud piisav. Muidugi alustas ta mehe testimisega, et veenduda, ega tegu pole roolijoodikuga. Juht oli kaine, mõõdik näitas rohelist ja tema juhiluba paistis korras olevat.
„Ta üritas midagi öelda,” ütles juht.
„Mida?” küsis Erik Huddén tõrjuvalt.
„Midagi Herö kohta. Äkki see on mingi koht?”
Erik Huddén, kes oli sealtkandi mees, raputas kärsitult pead.
„Siin pole mingit Heröd.”
„Äkki ma kuulsin valesti? Äkki oli „s” ka sees? Hersjö äkki oli?”
„Hesjövallen?”
Juht noogutas.
„Nii ta ütleski.”
„Mida ta sellega mõtles?”
„Ma ei tea. Ta suri ära.”
Erik Huddén pani märkmiku ära. Ta polnud autojuhi juttu üles märkinud. Kui puksiirautod olid pool tundi hiljem lömmis autodega ära sõitnud ja üks teine politseiauto oli viinud bosnialasest juhi edasiseks ülekuulamiseks politseimajja, istus Erik Huddén autosse, et tagasi Hudiksvalli sõita. Kaasas oli tal kolleeg Leif Ytterström. Ytterström oli roolis.
„Sõidame Hesjövallenist läbi,” ütles Erik Huddén järsku.
„Mispärast? Kas sealt tuli häire?”
„Ma tahan lihtsalt üht asja uurida.”
Erik Huddén oli vanem. Ta oli tuntud oma vaikse loomuse ja kangekaelsuse poolest. Leif Ytterström pööras Sörforsa poole ära. Kui nad Hesjövallenisse jõudsid, palus Erik Huddén tal aeglaselt läbi küla sõita. Ikka veel polnud ta kolleegile selgitanud, miks nad sellise ringi tegid.
„Näib inimtühi,” ütles Leif Ytterström, kui nad möödusid aeglaselt ühest majast teise järel.
„Sõida tagasi,” ütles Erik Huddén. „Sama aeglaselt.”
Siis käskis ta Leif Ytterströmil pidama jääda. Miski oli ta tähelepanu köitnud. Ühe maja juures oli midagi lume sees maas. Ta astus välja ja läks lähemale. Äkki peatus ta võpatades ja tõmbas relva välja. Leif Ytterström kargas autost välja ja võttis samuti relva.
„Mis on?”
Erik Huddén ei vastanud. Ta liikus ettevaatlikult edasi. Seejärel peatus ta taas ning kallutas end ettepoole, otsekui oleks talle rindu valu löönud. Kui Erik Huddén tagasi auto juurde tuli, oli ta näost valge.
„Seal on surnud inimene,” ütles ta. „Ta on täiesti puruks raiutud. Miski on puudu.”
„Mida sa öelda tahad?”
„Üks jalg on kadunud.”
Mõlemad seisid vaikides. Nad vahtisid teineteisele otsa. Siis istus Erik Huddén autosse ja palus end raadio teel ühendada Vivi Sundbergiga, kes oli tema teada sel päeval tööl. Naine vastas kohe.
„Erik siinpool. Ma olen Hesjövallenis.”
Ta kuulis, kuidas naine järele mõtles. Seal kandis oli hulganisti sarnaseid kohanimesid.
„Sörforsast lõunas?”
„Pigem läänes. Aga võib-olla ma eksin.”
„Mis juhtunud on?”
„Ma ei tea. Kuid lumes on surnud mees, kellel pole üht jalga.”
„Ütle veel kord.”
„Surnud mees. Lumes. Paistab, nagu oleks ta surnuks raiutud. Üks jalg on kadunud.”
Nad tundsid teineteist hästi. Vivi Sundberg teadis, et Erik Huddén ei liialdaks iialgi, ükskõik kui uskumatu ta jutt võib tunduda.
„Me tuleme,” ütles Vivi Sundberg.
„Helista Gävlesse kriminalistidele.”
„Kes sul kaasas on?”
„Ytterström.”
Naine mõtles järele.
„Kas juhtunule võib olla mingi mõistlik seletus?”
„Ma pole elu sees midagi sellist näinud.”
Erik teadis, et Vivi Sundberg saab aru. Erik oli nii kaua politseinik olnud, et tegelikult ei olnud viletsusel ja vägivallal, mille tunnistajaks ta oli pidanud olema,
