kinni. Naine ei liigutanud.
3
Tom Hansson tuli akna alla ja seisis Vivi Sundbergi kõrvale.
„See on ju Julia,” ütles ta. „Mõnikord leiame ta õuest toariietega. Hilda ja Herman hoolitsevad tavaliselt tema eest, kui koduhooldajaid pole.”
„Kus ta elab?” küsis Vivi Sundberg.
Mees osutas küla eelviimase maja poole.
„Meie oleme siin ligi kakskümmend aastat elanud,” jätkas ta. „Algselt pidi meid siia rohkem tulema. Lõpuks jäime aga ainult kahekesi. Tookord oli Julia abielus. Ta mehe nimi oli Rune, töötas metsamasinate peal. Ühel päeval lõhkes aort. Ta suri juhikabiinis. Pärast seda läks Julia imelikuks. Inimeseks, kes kõndis ringi, käed taskus rusikas, kui sa saad aru, mida ma mõtlen. Ja siis jäi seniilseks. Me oleme mõelnud, et ta peaks saama siin surra. Tal on kaks last, kes käivad siin üks kord aastas. Ootavad oma pisikest pärandust ega hooli temast.”
Vivi Sundberg läks koos Erik Huddéniga välja. Naine seisis liikumatult tee peal. Ta tõstis pilgu, kui Vivi Sundberg tema ette seisis. Aga ta ei öelnud midagi. Ei protesteerinud ka, kui Erik Huddén aitas Vivil teda tagasi majja viia. Maja oli kenasti korras. Ühel seinal rippusid surnud mehe ja mittehoolivate laste raamitud fotod.
Vivi Sundberg võttis esimest korda pärast Hesjövallenisse tulekut märkmeploki välja. Erik Huddén luges samal ajal mingi riigiasutuse templiga paberit, mis oli köögilaual.
„Julia Holmgren,” ütles ta. „Ta on 87 aastat vana.”
„Lase kellelgi koduhooldusse helistada. Mind ei huvita, mis aegadel nad muidu tema juures käivad. Nad peavad temaga kohe tegelema.”
Vana naine istus oma köögilaua taga ja vaatas aknast välja. Pilved olid madalal maa kohal.
„Kas üritame temalt midagi küsida?”
Vivi Sundberg raputas pead.
„See ei vii kusagile. Mida tal öelda oleks?”
Ta noogutas Erik Huddénile, et mees jätaks nad omavahele. Too kaduski välja hoovi. Vivi läks elutuppa, seisis keset põrandat ja sulges silmad. Varsti on ta sunnitud asuma kõige selle õõvastava kallale, mis on juhtunud. Ta peab üritama leida mingisuguse alguspunkti.
Vana naise juures oli midagi, mis saatis Vivi Sundbergi teadvusse õrna aimuse. Kuid ta ei suutnud mõtet kinni nabida. Ta seisis liikumatult, avas silmad ja üritas mõelda. Mis oli sel jaanuarihommikul juhtunud? Hulk tapetud inimesi üksildases kolkakülas. Lisaks mõned surnud lemmikloomad. Kõik viitas meeletule raevule. Kas tõesti võis sellega hakkama saada üksainus inimene? Kas öösel ilmus külla mitu inimest, kes kadusid pärast jõhkra veretöö toimepanemist taas? Veel oli vara öelda, Vivi Sundbergil ei olnud vastuseid, kõigest üksikud tähelepanekud ja kõik need surnud. Tal oli külasse paigale jäänud paar, kes oli omal ajal Stockholmist põgenenud. Ja seniilne naine, kellel oli kombeks öösärgi väel külateel seista.
See on samas küll alguspunkt, mõtles ta. Kõik külaelanikud polnud surnud. Vähemalt kolm inimest oli alles jäetud. Miks? Kas see oli juhus või tähendas midagi?
Veel mõne minuti seisis Vivi Sundberg liikumatult. Ta nägi aknast, et Gävle kriminalistid olid saabunud, lisaks nendele üks naine, küllap arst. Ta hingas sügavalt sisse. Praegu juhtis vägesid tema. Olgugi et tegu oli kuriteoga, mis äratab suurt tähelepanu, tõenäoliselt mitte ainult riigisiseselt, peab esialgu vastutama tema. Kuid juba samal päeval kavatses ta Stockholmist abi küsida. Omal ajal, kui ta veel noor politseinik oli, unistas ta võimalusest töötada riikliku mõrvarühma juures, kes oli tuntud oma hästi korraldatud mõrvajuurdluste poolest. Nüüd lootis ta, et see osakond tuleb võimalikult ruttu talle appi.
Vivi Sundberg valis oma mobiilil numbri. Vastati tüki aja pärast.
„Sten Robertsson.”
„Vivi siin. Oled sa kinni?”
„Ma olen alati kinni, sest ma olen prokurör. Mis sa tahad?”
„Ma olen külas nimega Hesjövallen. Tead sa, kus see asub? Sörforsa juures?”
„Mul on siin seina peal kaart. Mis juhtunud on?”
„Vaata kõigepealt, kas sa leiad koha üles.”
„Oota siis natuke.”
Mees pani telefoni käest. Vivi Sundberg mõtles, kuidas ta reageerib. Keegi meist pole kunagi midagi sellist kogenud, mõtles ta. Mitte ükski politseinik siin riigis ja vaevalt ka muudes riikides. Me mõtleme kogu aeg, et see, millega me kokku puutume, ei saa enam hullemaks minna. Aga piirid nihkuvad. Siin oleme praegu. Aga kus me oleme homme? Või aasta pärast?
Robertsson tuli toru otsa tagasi.
„Leidsin koha üles. Kas see pole tühjaks jäänud küla?”
„Mitte päris. Aga nüüd jääb see küll väga kiiresti tühjaks. Mitte väljakolimise tõttu.”
„Mida sa silmas pead?”
Vivi Sundberg selgitas võimalikult põhjalikult, mis oli juhtunud. Roberts-son kuulas katkestamata. Vivi kuulis ta hingetõmbeid.
„Kas ma peaksin seda uskuma?” küsis Robertsson, kui ta lõpetas.
„Jah.”
„Tundub täiesti uskumatu.”
„Ongi uskumatu. See on nii suur asi, et ei piisa sinu kui prokuröri kohesest asumisest eeluurimise juhi kohale. Ma tahan, et sa siia tuleksid. Sa pead oma silmaga nägema, mis mul siin on.”
„Ma tulen. Kas kahtlusaluseid on?”
„Ei ole.”
Sten Robertsson köhis torusse. Usalduslikult oli ta kunagi Vivi Sundbergile maininud, et tal on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, pärast aastakümnete pikkust suitsetamist, millele ta viiekümnendal sünnipäeval kriipsu alla tõmbas. Robertsson ja Vivi Sundberg polnud lihtsalt üheealised, vaid olid sündinud lausa samal päeval, 12. märtsil.
Kõne õppes. Kuid Vivi Sundberg jäi seisma, kõhkles, ei läinud välja. Ta peab veel ühe telefonikõne tegema. Kui ta seda praegu ei tee, siis ei tea, millal selleks aega võiks üle jääda.
Ta valis numbri.
„Elini salong.”
„Mina olen. On sul aega?”
„Mitte eriti. Mul on kaks tädi fööni all. Mis on?”
„Ma olen paarikümne kilomeetri kaugusel linnast väljas ühes külas. Siin on juhtunud midagi jubedat. Sellest tuleb suur lärm. Rahulikku hetke enam ei teki.”
„Mis juhtus?”
„Suur hulk inimesi on surnud. Loodame, et mõni hull on lahti pääsenud.”
„Miks sa seda loodad?”
„Sest oleks täiesti
