Mulje: nad olid ärkvel, teadlikud, kuid ei jõudnud reageerida. Kass köögis surnuks löödud.
Maja number kaheksa. Vanem mees väljas surnud, üks jalg kadunud. Kaks koera, pead maha löödud. Naine surnud trepil, kirjeldamatult puruks pussitatud.
Maja number üheksa. Neli inimest surnud alumise korruse elutoas. Pooleldi riides, kohvitassidega, raadio töötab, esimene kanal. Kolm vanemat naist, üks vanem mees. Kõikidel pead süles.
Maja number kümme. Kaks väga vana inimest, üks mees ja üks naine, surnud oma voodites. Ei ole võimalik kindlaks teha, kas nad olid teadlikud sellest, mis nendega toimub.
Nimekirja lõpu poole ei jaksanud ta enam lasta mälul kõiki detaile registreerida. See, mida ta oli näinud, oli niigi unustamatu, pilk otsejoones põrgusse.
Ta nummerdas ära majad, kust ohvrid leiti. Kuid need polnud samas järjekorras, nagu need külas asusid. Kui nad jõudsid oma õõvastaval rännakul viienda majani, kohtasid nad elu. Hoovis kuulsid nad läbi seinte välja tungivat muusikat. Ytterström väitis, et see võib olla Jimi Hendrix. Vivi Sundberg teadis väga hästi, kes too kitarrist on, Erik Huddénil polnud aga aimugi, kellest nad rääkisid. Tema lemmik oli Björn Skifs.
Enne kui nad sisse läksid, kutsusid nad lähemale veel kaks politseinikut, kes panid parajasti piirdelinte üles. Piirdeid oli nii palju vaja, et nad olid sunnitud Hudiksvalli helistama ja kilelinte juurde tellima. Relvad käes, lähenesid nad välisuksele. Erik Huddén koputas. Ukse avas poolpaljas pikkade juustega mees. Ta kohkus tagasi, kui nägi kõiki endale suunatud relvi. Vivi Sundberg lasi relva alla, kui nägi, et mees on relvastamata.
„Kas sa oled majas üksi?”
„Mu naine on ka,” vastas mees väriseval häälel.
„Rohkem pole kedagi?”
„Ei ole. Mis juhtunud on?”
Vivi Sundberg pani relva ära ja andis märku, et teised sama teeksid.
„Lähme sisse,” ütles ta poolpaljale mehele, kes külma käes värises. „Mis su nimi on?”
„Tom.”
„Veel midagi?”
„Hansson.”
„Lähme nüüd sisse, Tom Hansson. Et sa ei peaks külmetama.”
Sees mängis vali muusika. Vivi Sundbergile jäi mulje, et kõlarid olid kõikides tubades. Ta järgnes mehele korratusse elutuppa, seal istus diivanil üks öösärgis naine, jalad istumise all. Mees keeras muusika vaiksemaks ja pani jalga püksid, mis rippusid toolil. Tom Hansson ja naine diivanil näisid olevat mõni aasta vanemad kui Vivi Sundberg, kuuekümnendates.
„Mis juhtunud on?” küsis naine kohkunult.
Vivi Sundberg kuulis, et naine rääkis puhast Stockholmi murrakut. Küllap olid nad paigale jäänud sellest ajast, kui linnanoored maale lihtsat elu elama kolisid. Ta otsustas asuda otse asja juurde. Koletu avastus, mille tema ja ta kolleegid just teinud olid, tekitas ettekujutuse, et kõigega on väga kiire. Polnud põhjust oletada muud, kui et see inimene või need inimesed, kes need jõledad kuritööd sooritasid, võisid sooritada edaspidi veel mõne veresauna.
„Mõned teie naabrid on surnud,” ütles Vivi Sundberg. „Öösel on toimunud siin külas midagi jubedat. Väga tähtis on, et te meie küsimustele vastaksite. Mis sinu nimi on?”
„Ninni,” vastas naine diivanil. „Kas Herman ja Hilda on surnud?”
„Kus nad elavad?”
„Meist vasakul.”
Vivi Sundberg noogutas.
„Nad on kahjuks surnud. Tapetud. Aga mitte ainult nemad. Paistab, et paljud siit külast on tapetud.”
„Kui see on nali, siis pole see kuigi õnnestunud,” ütles Tom Hansson.
Hetkeks kaotas Vivi Sundberg enesevalitsuse.
„Mul on ainult nii palju aega, et esitada küsimusi, millele teie peaksite vastama. Kuigi ma mõistan, et teile võivad minu sõnad uskumatud tunduda, on see tõsi. See on kohutav ja see on tõsi. Kuidas siin öösel oli? Kas te kuulsite midagi?”
Mees istus naise kõrvale diivanile.
„Me magasime.”
„Te ei kuulnud midagi?”
Mõlemad raputasid pead.
„Kas te ei märganud isegi seda, et terve küla on politseinikke täis?”
„Kui meil muusika kõvasti mängib, ei kuule me midagi.”
„Millal te oma naabreid viimati nägite?”
„Kui te mõtlete Hermani ja Hildat, siis eile,” vastas Ninni. „Me saame tavaliselt kokku, kui koertega jalutame.”
„Kas teil on koer?”
Tom Hansson osutas peaga köögi poole.
„Ta on üsna vana ja laisk. Ta ei tõuse isegi üles, kui külalisi tuleb.”
„Täna öösel ta ei haukunud?”
„Ta ei haugu üldse.”
„Mis ajal te naabritega kohtusite?”
„Eile pärastlõunal kolme paiku. Aga ainult Hildaga.”
„Kas kõik paistis olevat nagu tavaliselt?”
„Tal selg valutas. Eks Herman istus vast köögis ja lahendas ristsõnu. Teda ma ei näinud.”
„Kuidas oli teiste selle küla elanikega?”
„Kõik oli vist nii nagu ikka. Siin külas elavad ainult vanurid. Külma ilmaga on kõik toas. Kevadel ja suvel saame tihemini kokku.”
„Kas siin lapsi pole?”
„Ei ühtegi.”
Vivi Sundberg jäi vait ja mõtles surnud poisile.
„Kas see on tõsi?” küsis naine diivanil.
Vivi Sundberg kuulis, et tal on hirm.
„Jah,” vastas ta. „See, mida ma räägin, on tõsi. Vabalt võib olla nii, et kõik selle küla elanikud on surnud. Peale teie.”
Erik Huddén seisis akna all.
„Mitte päris,” ütles ta aeglaselt.
„Mida sa silmas pead?”
„Päris kõik ei ole surnud. Keegi on väljas tee peal.”
Vivi Sundberg jooksis akna juurde. Ta nägi, mis oli Erik Huddéni tähelepanu
