Kuna Erik Huddén ei tahtnud üksi majja minna, jäid nad auto juurde. Oodates ei lausunud nad sõnagi.
Vivi Sundberg väljus esimesest sündmuskohta jõudnud autost. Ta oli tugeva kehaehitusega, viiekümnendates naine. Tuttavad teadsid, et toekast kehast hoolimata oli tal nii jaksu kui vastupidavust. Vaid kaks kuud varem oli ta jooksnud järele kahele umbes kahekümneaastasele murdvargale. Nood olid ta üle naernud, kui jooksu pistsid. Paarisaja meetri pärast, kui nad mõlemad kinni võeti, nad enam ei naernud.
Vivi Sundbergil olid punased juuksed. Neli korda aastas käis ta tütre juures, kes pidas juuksurisalongi, ja värvis pea üle.
Ta oli sündinud ühes talus Harmångeri lähedal ja hooldanud oma vanemaid, kuni nood vanaks jäid ja viimaks ära surid. Siis oli ta end koolitama hakanud ning paari aasta pärast astus ta politseikooli ja oma suureks üllatuseks saigi sisse. Keegi ei suutnud õieti selgitada, miks ta vastu võeti, kuigi ta on nii tüse. Kuid keegi ei küsinud ja ise ei öelnud ta sõnagi. Kui keegi tema – enamasti meessoost – kolleegidest hakkas rääkima dieedipidamisest, pomises ta ainult ärritatult endamisi. Vivi Sundberg hoidis suhkruga tagasi, aga muidu talle süüa meeldis. Abielus oli ta olnud kaks korda. Kõigepealt üle tööstustöölisega Iggesundis. Temaga oligi tal tütar Elin. Mees oli tööõnnetusel surma saanud. Mõni aasta hiljem oli Vivi uuesti abiellunud, ühe torumehega Hudiksvallist. Nende abielu kestis alla kahe kuu. Siis sõitis mees end Delsbo ja Bjuråkeri vahel libedal teel surnuks. Pärast seda polnud Vivi enam abiellunud. Kuid kolleegide seas käisid jutud, et tal oli ühel Kreeka saarestiku paljudest saartest meessõber. Sinna sõitis ta kaks korda aastas puhkusele. Kuid keegi ei teadnud kindlalt öelda, kas kuuldused ka tõele vastavad.
Vivi Sundberg oli pädev politseinik. Tal oli sihikindlust ja võime analüüsida ka kõige väiksemaid juhtlõngu, mis võisid olla ainsad, mida neil on kuritöö uurimiseks võimalik kasutada. Ta tõmbas käega läbi juuste ja vaatas Erik Huddéni, kes seisis ta ees.
„Kas näitad mulle?”
Nad läksid surnukeha poole. Vivi Sundberg tegi grimassi ja kükitas.
„Kas arst on kohal?”
„Üks naine tuleb jah.”
„Naine?”
„Hugol on asendaja. Tal endal opereeritakse kasvajat.”
Vivi Sundberg kaotas hetkeks huvi verise keha vastu, mis lebas lumes.
„Kas ta on haige?”
„Tal on vähk. Kas sa ei teadnudki?”
„Ei. Kus kohas?”
„Maos. Aga siirdeid polevat. Nüüd on tal Uppsalast üks asendaja. Valentina Miir on nimi. Kui ma nüüd õigesti hääldasin.”
„Ja ta on teel?”
Erik Huddén hõikas Ytterströmi, kes seisis ühe auto juures ja jõi kohvi. Too kinnitas, et kohtuarst jõuab varsti.
Vivi Sundberg hakkas laipa täpsemalt uurima. Iga kord, kui ta seisis tapetud inimese ees, tabas teda samasugune mõttetuse tunne. Ta ei suutnud surnut üles äratada, parimal juhul võis ta vaid välja selgitada kuriteo põhjused ja saata mõrvari trellide taha või vaimuhaigla kinnise osakonna lukustatud uste taha.
„Keegi on amokki jooksnud,” ütles ta. „Suure noaga. Või täägiga. Võib-olla mõõgaga. Ma näen vähemalt kümmet eri hoopi, peaaegu kõik paistavad surmavad. Aga seda jala-asja ma ei mõista. Kas me teame, kes see mees on?”
„Mitte veel. Kõik majad paistavad tühjad olevat.”
Vivi Sundberg tõusis püsti ja vaatas külas tähelepanelikult ringi. Kõik majad oleksid nagu ta pilkudele äraootavalt vastanud.
„Kas sa käisid uste taga ka?”
„Tahtsin teid enne ära oodata. See, kes seda tegi, võib ju veel siin olla.”
„Tegid täiesti õigesti.”
Vivi viipas Ytterströmi enda juurde, too viskas papptopsi lumme.
„Lähme sisse,” ütles Vivi. „Siin peab inimesi olema. See pole asustamata küla.”
„Keegi pole välja ilmunud.”
Vivi Sundberg silmitses taas maju, lund täis aedu, teed. Ta võttis püstoli välja ja hakkas lähima maja poole astuma. Teised tulid talle järele. Kell oli paar minutit üle üheteistkümne.
See, mis kohe seejärel juhtus, saab hiljem osaks Rootsi kohtuajaloost. Sellel, mis kolm politseinikku avastasid, polnud Rootsi kriminaalajaloos võrdväärset. Nad kõndisid majast majja, relvad vinnas. Igal pool sattusid nad surnud inimestele. Seal olid koerad ja kassid, surnuks pussitatud, isegi mahalõigatud peaga papagoi. Kokku leidsid nad üheksateist surnud inimest, kõik eakad, välja arvatud üks umbes kaheteistaastane poiss. Mõned olid tapetud une pealt oma voodis, teised lamasid põrandal või istusid köögilaua taga toolil. Üks vana naine oli surnud, kamm käes, üks mees pliidi ääres, ümber läinud kohvikann kõrval. Ühest majast leidsid nad kaks omavahel kokku köidetud inimest. Kõik olid langenud samasuguse arutu vägivalla ohvriks. Otsekui verine orkaan oleks tabanud neid vanu inimesi, kes olid just üles ärkamas. Kuna vanad inimesed olid maal sageli varajased, oletas Vivi Sundberg, et mõrvad olid toime pandud öö ja hommiku piiril või väga varajasel hommikutunnil.
Tundus, nagu hakkaks Vivi Sundbergi pea üleni verre uppuma. Kuigi ta vappus pingest, muutus ta samal ajal täiesti külmaks. Ta oleks nagu jälginud neid surnud ja moonutatud kehasid läbi pikksilma, mistõttu ei pidanud ta neile liiga lähedale minema.
Lõhn oli ka. Kuigi laibad polnud veel peaaegu jahtunudki, eritasid need juba lõhna, mis oli ühekorraga magus ja kirbe. Nii kaua, kuni Vivi Sundberg ruumis sees oli, hingas ta läbi suu. Välja tulles ahmis ta ägedalt õhku. Üle järgmise maja läve astumine oli otsekui valmistumine millekski peaaegu ületamatuks.
Kõike, mis ta pilgule avanes, ühte laipa teise järel, iseloomustas samasugune raev ja terava külmrelva tekitatud vigastused. Nimekiri, mille ta samal päeval koostas ja mida ta kunagi kellelegi ei näidanud, koosnes lühikestest märkmetest, mis kirjeldasid täpselt seda, mida ta oli näinud:
Maja number üks. Surnud vanem mees, poolalasti, katkine pidžaama, sussid, poollamaskil teise korruse trepil. Pea kehast peaaegu eraldatud, vasaku käe pöial meetri kaugusel kehast. Surnud vanem naine, öösärgis, kõht lõhki lõigatud, osa soolestikust väljas, proteesid puruks löödud.
Maja number kaks. Surnud mees ja surnud naine, mõlemad vanad, vähemalt kaheksakümmend. Surnukehad leiti alumise korruse abieluvoodist. Naine võidi tappa une pealt, hoop vasakust õlast läbi rinna parema puusakondi poole. Mees on üritanud end kaitsta haamriga, kuid tema üks käsivars löödi küljest ja kõri lõigati lõhki. Kummaline on see, et kehad on kokku seotud. Jääb mulje, et mees oli kinnisidumise hetkel elus, samas kui naine oli surnud. Tõestust sellele muidugi pole, on vaid uitmõte. Väike surnud poiss väikeses magamistoas. Võis magada, kui ta tapeti.
Maja number kolm. Üksik naine, surnud köögipõrandal. Tuvastamata tõugu koer tema kõrval surnuks pussitatud. Naise selgroog paistab olevat mitmest kohast katki.
Maja number neli. Surnud mees esikus. Jalas püksid,
