ei tule kõne alla,“ ütleb Nina otsustavalt. „Reno-veerimisobjekt millisest kümnendist?“
„Viiekümnendatest – vähemalt,“ vastab Mads. „Ei, see ei ole varuvariant.“
Berg võtab prillid eest. Ta asetab sõrmeotsad vastamisi nagu ajugeenius, toetab küünarnukid lauale ja kummardub klientidele pisut lähemale.
„Kena on. Kas teeme plaani, kuidas olukorrast võimalikult valutult välja tulla?“ küsib ta ja Nina noogutab vapralt.
Nad jäävad seisma elutoaaknale ja vaatama ülalt alla, kuidas Berg oma musta Audit minut aega edasi-tagasi jõnksutab, enne kui selle keeratud saab.
„Kogu see lugu on nagu halb unenägu,“ ohkab Nina, kui auto varase pärastlõuna hämaruses mäest alla veereb. Ta kohtab aknapeegeldusel oma pilku, silmad on kaks musta laiku, ladistab sadada.
„Jah,“ ütleb Mads ja libistab käega üle naise tumedate juuste, mis ulatuvad õlgadeni.
„Kas mulle ainult tundub nii, või oled sa hakanud rohkem musta kandma?“ küsib ta ja nopib naise kleidilt juuksekarva.
„See on lõpuks mu elu esimene kriis,“ vastab Nina. „Kuidagi peab seda ju väljendama.“
Mads astub sammu kaugemale ja istub klaveripingile. Asetab käed klahvidele ja hakkab väga aeglaselt mängima Couperini „Les Barricades Mystérieuses’i“.
„Lõpeta ära!“ kostab silmapilk telekatoast.
„Kolmkümmend viis aastat,“ ütleb Nina. „Kas see ei tee sind natukenegi sentimentaalseks?“
Mads muigab nukralt.
„Ma olen teinud kõik, mida vähegi teha andis,“ ütleb ta, pilk noodilehel. „See ei mänginud välja.“
„Ma tean,“ ohkab Nina.
„Nüüd peame tegema, mida suudame. Ja sõlmima enam-vähem soodsa lepingu.“
Nina vaikib. Vaatab aiamaa poole teisel pool tänavat. Mida ta kevadel hakkab taga igatsema. Ta tõmbab laua alt tooli ja istub.
„Birkeveien,“ ütleb ta järsku ja keerab mehe poole. „Kes seda praegu üürib?“
„Üks noor üksikema,“ ütleb Mads mängu katkestamata. „Ta on elanud seal juba paar aastat.“
„Kas me ei peaks ka sellest ühe hoobiga vabanema?“
„Ei, mispärast?“ küsib Mads.
„Ma ei tea,“ ütleb Nina õlgu kehitades. „Lihtsuse mõttes.“
„Mõne aja pärast võib see Ingeborgi perele ära kuluda,“ ütleb Mads.
„Nii et minu lapsepõlvekodust pole suuremat lugu. Aga sinu tädi vana vare ...“
Mads tõstab käed klahvidelt ja nühib pihke vastu püksisääri. Vaatab Ninale otsa.
„Jaa-jaa,“ vastab Nina. „Ma tean. Sa tegid, mis suutsid.“
„Jo ütleb, et kasulikum on välja üürida.“
Nina läheb ja istub söögilaua taha, võtab taldrikule paar küpsist, pisut juustu ja puuvilja.
„Imelik,“ ütleb ta. „Ma ei mäleta matuseid.“
„Tädi Lena omi? See ei ole imelik, sest sa ei käinud seal.“
„Ei käinud?“
„Ta suri siis, kui sa olid teaduslähetusel Kopenhaagenis.“
Milja tuleb keksides telekatoast ja ronib vanaisale sülle. „Siit tuleb Pipi Pikksukk, hoo-hei-tiri-hopsassaa,“ laulab Mads ja võtab akordi, samal ajal kui Milja mõlema käega klahvidele lajatab.
„Ja mis kell me selle eksemplari tagastama peame?“ küsib Mads.
Milja hoiab Madsil käest kinni ja jõllitab nagu ära tehtud eelajaloolist krokodilli, kui Ingeborg trepist alla tuleb. Krokodill seisab paksu klaasi taga tardunult vees ja jõllitab teda tühjal pilgul vastu.
„Emme!“ hõiskab Milja ja laseb vanaisal käest lahti, Ingeborg kükitab maha ja võtab vastu tormaka kallistuse.
„Emme, ma nägin haid,“ lausub Milja tõsiselt ja Ingeborg kergitab tunnustavalt kulme.
„Vanaisa näitab sulle nüüd ahvipärdikuid,“ ütleb Ingeborg püsti tõustes ja saadab isale autoriteetse pilgu. „Vanaema ja mina ajame niikaua kohvikus paar sõna juttu.“
Mads vaatab küsivalt järele Ninale, keda tütar trepist üles viib, ja saab vastuseks nõutu õlakehituse.
Nad istuvad pooltühja kohviku tagumisse nurka.
Ingeborg riputab halli villase mantli toolikorjule, aga jätab kaela salli, mis on seotud keerulise süsteemi järgi.
Nina võtab välja rahatasku.
„Mida sulle võtta?“
„Kuldset piima,“ vastab Ingeborg.
„Mis asja?“
Ingeborg heidab emale noomiva pilgu.
„Sojapiim kurkumiga,“ vastab Ingeborg.
„Ingeborg. See on vorstiputka. Sul veab, kui saad tassi teed.“
„Siis jäävett.“
Tütred on keeruline žanr, mõtleb Nina maksmist oodates. Ta heidab vargse pilgu Ingeborgi poole, kes istub mobiili süvenenult, samal ajal kui pingviinid tagapool ringi paterdavad.
Ta mõtleb Elektra kompleksile, C. G. Jungi ettepanekule nimetada niiviisi tüdrukute Oidipuse kompleksi, kui väiksed tütred fantaseerivad ema tapmisest, et saada isa endale. Freud ei tunnistanud Elektra kompleksi kunagi kui reaalset nähtust, aga Nina on mitu korda mõelnud, et Jungil võis õigus olla.
„Millest sa minuga rääkida tahtsid?“ küsib Nina ettevaatlikult, kui on laua ääres tagasi.
Ingeborg avab suu, et vastata, aga huuled väänduvad, enne kui ta midagi öelda jõuab.
Nina kortsutab kulmu, samal ajal kui tütar näeb vaeva, et näoilmet taastada.
Alles nüüd märkab ta, et tütrel on tumedad silmaalused. Tema juuksed on kukla taga sasises krunnis ning teravad õlanukid püsti.
„Meil on majasoomukad,“ ütleb ta viimaks lämbuval häälel.
„Majasoomukad?“ ütleb Nina ja katsub mitte naerda. „Taevake, ma arvasin, et sa oled haige!“
Ingeborg vahib ema jahmunud pilgul.
„Me olime kogu öö üleval,“ ütleb ta. „Eirik on hüsteerias.“
„Aga
