Ka ristiusk seisab alles oma ajaloo alguses, arvab kardinal, ja paavst Johannes Paulus II kutsub algaval 21. sajandil üles „uueks evangelisatsiooniks“, Hea Sõnumi kuulutamiseks, nagu seda tegi Markus kahe tuhande aasta eest.
2–3. Ootus ei pea olema passiivne. See on pigem ettevalmistuse aeg. Markus tsiteerib siin Jesajat, kes on Messia tulekut kõige võimsamalt ette kuulutanud (Js 40).11 Püha Hieronymus nimetab seda prohvetit Vana Testamendi evangelistiks.
4. Ristija Johannese isiksus tõuseb esile mitmesuguste rabide12keskelt, kes uurisid ja seletasid Toorat (viis Moosese raamatut) ning kogusid enda ümber õpilasi (kuulsal Hillelil olevat neid olnud umbes 80!). Johannese ristimine annab patud andeks, niisiis ületab see kaugelt tavalise rituaalse pesemise. Navarra ülikooli piiblikommentaar märgib, et Johannes näitab seost Vana ja Uue Testamendi vahel: ta on viimane prohvet ja esimene Jeesuse tunnistaja.
5. Pattude ülestunnistamine ja sellele järgnev andestus meenutavad kristlaste pihisakramenti. See ei tähenda ainult lepitust Jumalaga, kus inimene tunneb ära, mida ta on valesti teinud, kahetseb oma eksimusi, palub andestust ja tõotab end parandada, vaid ka psühholoogilist puhastust. Lähtepunktiks on muidugi soov paremaks saada, suuremaks kasvada. Pattude ülestunnistamiseks peab oma vead ja eksimused sõnadesse panema, ebamäärastele südametunnistuse etteheidetele selge väljenduse andma. See definitsioonide otsimine ise aitab olukorda selgemaks teha, veel enda hinge pimedatesse nurkadesse valgust tuua. Eneseanalüüsi tulemuste väljaütlemine ja ülestunnistamine võõra preestri ees nõuab muidugi teatavat julgust ja võimet olla enda suhtes objektiivne. Ja julgus on voorus, mida peab pidevalt ärkvel hoidma.
Tänapäeval peetakse patukahetsust ja pihtimist katoliiklaste eripäraks. Protestandid selle väärtust enamasti ei tunnista. Siinkohal peab aga meelde tuletama Martin Lutheri seisukohti patukahetsuse ja pihtimise suhtes. Oma Väikese Katekismuse algsele väljaandele (1529) lisab ta ühe olulise punktina „konfessiooni ja absolutsiooni“.13 „Konfessioon [ehk piht] koosneb kahest osast: esiteks tuleb oma patud üles tunnistada ja siis pihiisa suust vastu võtta absolutsioon ehk pattude andeksandmine, nagu tuleks see Jumalast endast, ja uskuda kindlasti ja vähemagi kahtluseta, et tema kaudu on patud tõepoolest Jumala ees andestatud.“14
Lutheri arvates ei olegi vaja kaua ja põhjalikult oma südametunnistust uurida. Piisab sellest, et inimene tunnistab üles peamise patu ja absolutsioon pühib minema ka kõik muud vead ning eksimused. Kuid Luther ise pihtis reeglipäraselt ja tunnistas, et ta sai sellest alati jõudu ning troosti. Alles 18. sajandist peale on luterlased oma usuisa õpetuse selle osa enda teadvusest välja lülitanud.
Sellega seoses oleks kasulik ühe Etioopia vanasõna üle järele mõelda: „Sõna, mis sind uuesti püsti tõstab, seda sa ei saa endale ise öelda.“
6. Ristija Johannesest teab ajalugu suhteliselt vähe, kuid tema tugeva isiksuse kohta annab tunnistust Jeesus ise, öeldes, et ta on „kõige suurem naisest sündinute seas“ (Lk 7:28). Suurte missioonide ettevalmistuseks minnakse kõrbesse. See tähendab üksinduses enesesse süvenemist ja Jumala tahte tähelepanelikku kuulamist vaikuses, ühiskondliku elu saginast väljaspool. Kõrb tolleaegses tähenduses on tühi eraldatud koht tagasihoidliku taimestikuga, kuhu harilik inimene elama ei asu.
Markuse kirjeldus Ristija Johannese välimusest ja eluviisist, mis kordub ka Matteuse juures (Mt 3:4), näitab, et see erak kuulub veel Vana Testamendi prohvetite hulka. Ta elas Eelija vaimus (Lk 1:17) ja tema mõju rahvale oli sama suur.
Selle aja rõivastus koosnes tuunikast ja mantlist. Vööd kasutati töö juures mantlihõlmade üleskeeramiseks. Vöö vahele paigutati ka rahakott. Tavalise materjalina tulid kõne alla kaamelikarvad.
Mitmed uurijad arvavad, et Johannesel oli tuunika asemel eriline nahkvöö, mis sarnanes põllele, ja selle detailne kirjeldus näitab, et see pidi silma torkama, kandjat teistest inimestest eraldama. Lai nahast põlvini ulatuv „vöö“ oli prohveti tunnusmärk, sellega sai Johannes vette minna, Jordani jões seista ning rahvast ristida.
Johannes elas askeetlikult. Päikeses kuivatatud rohutirtse sõid kõige vaesemad, „metsmesi“ aga oli arvatavasti mingi taime magusavõitu mahl. Kõrbes kasvavate taimede seas oli kindlasti söödavaid, mis võisid asendada leiba ja puuvilja. Jeesus ise nimetab, et liha Johannes ei söönud ja veini ka ei joonud (Lk 7:33).
7–8. Johannes on vaba illusioonidest. Ta teab, et tema ülesandeks on Messia tuleku ettevalmistamine. Ja ta võtab oma ametit tõsiselt. Kuulsus ja populaarsus pole talle pähe hakanud.
Teoloogid seletavad, et Johannese ristimine sarnanes Vana Testamendi riitustele, mis kandsid endas Jumala armu märki. Jeesusega alanud kristlikus traditsioonis ei viita ristimine armule, vaid kannab selle ise ristitule üle. „Ristimise sakrament annab esimese pühakstegeva armu, mis kustutab algpatu ja ka praeguse patu, kui see on olemas; ta kustutab nende pattude eest ärateenitud karistuse, surub meisse kristlase märgi; ta teeb meist Jumala lapsed, Kiriku liikmed ja Paradiisi pärijad. Ja ta teeb meid võimeliseks teisi sakramente vastu võtma“ (Püha Pius X katekismus).
Jeesuse ristimine
9. Ja neil päevil sündis, et Jeesus tuli Naatsaretist Galileamaalt ja Johannes ristis Tema Jordanis.
10. Ja veest välja tulles nägi Ta avanenud taevaid ja Vaimu, kes nagu tuvi Tema peale alla tuli.
11. Ja taevast kostis hääl: „Sina oled mu armas Poeg, Sinust on mul hea meel!“
9. Jeesus laseb end ristida. Mitte sellepärast, et Tal seda vaja oleks, vaid tunnistuseks, et Ta peab Ristija Johannese kui oma Eelkäija tegevust õigeks ja ristimise sakrament nõuab ettevalmistust. Jeesuse ristimine Jordanis pühitseb vee. „Kristuse ristimisest saadik vees kustutab vesi kõikide patud,“ ütleb püha Augustinus oma „Jutlustes“. Sakramendi reaalsust näitab Püha Vaimu ilmumine nähtaval kujul.
10–11. Kristuse avalik tegevus algab Püha Vaimu ilmumisega, mille kaudu Vana Testament läheb üle Uude Testamenti. Aga miks võtab Püha Vaim nimelt tuvi kuju? Kirikuisad väidavad, et tuvi sümboliseerib rahu ning lepitust Jumala ja inimeste vahel. Juba veeuputuse loos (1Ms 8:10–11) saab tuvi ülesandeks teatada, et inimkonna karistusaeg on lõppenud. Huvitav on märkida, et Püha Vaim, kes võib kasutada igasuguseid vorme, näiteks tuleleeke nelipüha ajal (Ap 2:3–21), valib Kristuse missiooni alguses linnu.
Esimeseks oluliseks sõnumiks osutub Jumala kolmainsuse kinnitamine. Jumal-Poeg laseb end ristida, Jumal-Püha Vaim laskub nähtaval kujul taevast alla ja Jumal-Isa annab oma häält kuulda. Muidugi ei muutu sellega midagi Jeesuse isiksuses. Tema on Messias sündimisest saadik, kuid nüüd saab see Ristija Johannese kaudu kogudusele teatavaks.
Kiusatus kõrbes
12. Ja kohemaid ajab Vaim Tema kõrbesse.
13. Ja Ta oli kõrbes nelikümmend päeva ja saatan kiusas Teda. Ta elas metsloomade seas ja inglid teenisid Teda.
12–13. Kiusatusest kõrbes annab Markus ainult raami. Kõrbesse minek toimub Püha Vaimu algatusel. Ja kiusajaks tuleb saatan. Kogu seiklus kestab metsloomade ja inglite juuresolekul ja osavõtul nelikümmend päeva. Niisiis ei jää Jeesus üksi, Teda ümbritsevad patust puhtad olevused – loomad ja inglid. Mõned näevad selles detailis kogu loodu lepitamist Jumalaga. Tegelikult pole loomadel ega inglitel vaja „lepitust“, kuna neid ei lahuta Jumalast mingi patt. Oleks õigem öelda, et kuna Jumal-Poeg on nüüd ka inimene ja uuesti sündiva inimkonna pea, võtavad loomad ja inglid siin vastu lepituse inimkonnaga, kellest nad on patu kaudu olnud lahutatud.
