autorite järgi on kiusatusi kolm: 1) reageerida näljatundele ja muuta kivid leivaks, 2) hüpata templi katuselt alla ja sellega tõestada enda üliinimlikku jõudu ning Jumala kaitset igas olukorras, 3) kummardada saatana ees, kes lubab võimu kõigi maade ja rahvaste üle. Jeesus ei lange lõksu, vaid vastab kõigile ettepanekuile Pühakirja sõnadega.
Arvatavasti saatan ei tea veel täpselt, kes Jeesus on, muidu ei algaks ta oma lugusid lausega: „Kui sa oled tõesti Jumala Poeg …“ Igal juhul saab ta aru, et siin on tegemist inimesega, kes on otsustanud pühendada oma elu Jumalariigile. Sellepärast püüab ta Jeesust kohe alguses vaimsuse teelt välja meelitada ja mõnele maisele karjäärile suunata.
Huvitav on siin võrdlus sellega, mida juudid sel ajal Messialt ootasid. See pidi rahvale tooma kõigepealt materiaalse heaolu. Prohvet Joel (Jl 3:18) annab pildi küngastest, kus voolab piim ja mesi. Pole siis ka imestada, et leibade paljundamise järel tahtis rahvas Jeesust kuningaks kuulutada (Jh 6:15). Kivid leibadeks, see on meie kõigi kauaaegne unistus.
Teiseks ootasid juudid, et Messias tuleb täiskasvanud mehena otse taevast või siis ilmub templi harjale (vrd Sk 14:4). Ka see uskumus leiab väljenduse saatana ettepanekus.
Ka kolmas kiusatus vastab inimeste ootusele. Loodeti kindlalt, et Messias tuleb ja ajab roomlased maalt välja ning ehitab Iisraelis suure riigi, võimsa ja vägeva kogukonna, kes võtab lõpuks kogu maailma oma käpa alla (vrd Js 2:2–4, Sk 14:8–9).
Kõrbes ei olnud pealtnägijaid. Niisiis pidi Jeesus ise jutustama apostlitele oma kohtumisest saatanaga. Aquino Thomas arvab, et Ta tegi seda meile kõigile õpetuseks. Sest need kolm kiusatust seavad hädaohtu meie vaimse arengu ja neist ei pääse keegi. Peame alaliselt olema valmis tagasi lükkama argielu kuratlikke ettepanekuid ja ahvatlusi ning Pühakirja juhtnööre meeles pidama.15
Jeesuse õpetuse algus ja esimesed jüngrid
14. Aga pärast seda, kui Johannes oli vangi pandud, tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala head sõnumit.
15. Ta ütles: „Aeg on täis ja Jumala Riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge Head Sõnumit.“
16. Ja Galilea järve kallast pidi kõndides nägi Ta Siimonat ja tema venda Andreast, kes viskasid oma võrgud järve, sest nad olid kalamehed.
17. Ja Jeesus ütles neile: „Tulge minu järele ja ma teen teist inimesepüüdjad!"
18. Ja kohemaid jätsid nad oma võrgud ja järgnesid Temale.
19. Ja kui Ta oli pisut edasi läinud, nägi Ta Sebedeuse poega Jaakobust ja tema venda Johannest; ka need olid oma paadis ja parandasid võrke.
20. Ja Ta kutsus neid kohemaid. Ja nemad jätsid oma isa Sebedeuse koos palgalistega paati ja läksid Tema järel ära.
14–15. Jumala hea sõnum on see, et kurjusel ei ole viimast sõna: kõike, mis on halvasti, saab veel heaks teha. Selleks aga peab inimene end kokku võtma ja „meelt parandama“. Meeleparandus tähendab kõigepealt äratundmist, et Jumal on halastus, „heatahtliku armastuse Jumal“, nagu kirjutab Johannes Paulus II. Sellest tuleb jõud pöördumiseks, pidevaks konversiooniks, mis peaks moodustama meie maise teekonna olulise aspekti.
16–20. Kalurid, kellest Jeesus tegi apostlid, olid Temast juba varem kuulnud. Andreas ja Johannes olid ju Ristija Johannese õpilased (Jh 1:40) ja Johannes oli juhtinud tähelepanu mehele, kes pidi tulema pärast teda ning olema temast palju suurem ja tähtsam. Sellest tunnistusest kõneldi ümbruskonnas ja muidugi ka oma peres ja töökaaslaste hulgas. Oli ju Siimon Peetrus Andrease vend (1Jh 1:41).
Huvitav paistab siin Markuse napisõnalisus. Jeesus kutsub ja „kohemaid“ jätavad mehed oma võrgud, paadid ja kolleegid ning lähevad kutsujaga kaasa. See näitab, et nende unistused ja eluideaal olid juba tõusnud palju kõrgemale kui maapealne „teenistus“.
See näitab ka, et Jumalariigi ehitamiseks ei ole vaja kõigepealt diplomeid ja põhjalikku kirjatarkust, vaid kiiret siirast vastust Jumala kutsele.
Kapernauma sünagoogis. Roojase vaimu väljaajamine
21. Ja nad tulid Kapernauma. Ja juba esimesel hingamispäeval läks Jeesus sünagoogi ja hakkas õpetama.
22. Ja inimesed olid jahmunud Tema õpetusest, sest Ta ei õpetanud neid nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald.
23. Ja kohe tuli nende sünagoogi inimene, kes oli roojase vaimu käes. Ja see kisendas:
24. „Mis Sa meist tahad, Jeesus Naatsaretist? Kas Sa oled tulnud meid hukka ajama? Ma tean, kes Sa oled: Jumala Püha!“
25. Aga Jeesus noomis teda ja ütles: „Jää vait ja mine sellest inimesest välja!“
26. Ja roojane vaim raputas teda ägedalt ja läks temast välja, kisendades valju häälega.
27. Ja nad kõik olid imestunud, nii et nad arutasid omavahel: „Mis see nüüd on? See uus õpetus, antud meelevallaga? Ta käsutab ka roojaseid vaime ja need kuulavad Tema sõna.“
28. Ja kohe levis Tema kuulsus kõikjal kogu Galilea ümbruskonnas.
21. Sünagoog (kreeka syn-agōgē tähendab „kokkutulekut, koosolekut, kogukonda“) oli koht, kus juudid kogunesid ühiseks palvuseks arvatavasti juba Babüloni (Paabeli) vangipõlvest saadik. See oli suur saal, ehitatud nõnda, et istudes oli koguduse pilk suunatud Jeruusalemma poole. Saalis oli kapike, kus hoiti Moosese seaduse tekste, ja suhteliselt kõrge kõnelava, kust kirjatargad lugesid ja seletasid Pühakirja. Tunnustatud kirjatarka võis mõnikord asendada mõni lihtne koguduseliige (vt Lk 4:16–20).
22. Kõnelemisviis näitab tavaliselt kõneleja isiksuse eripära. Kirjatargad esitasid oma arvamusi peamiselt Moosesele toetudes ja lasksid märgata ka oma kahtlusi. Jeesus seevastu kõneleb enda nimel. Sageli leiame siit väljendi: „Mina ütlen teile …“ Tema sõnades on kõik selge, kindel, vastuvaidlematu.
23–26. Kurja jõud püüavad end kõigisse maailma asjadesse sisse segada. Harilikult sünnib see diskreetselt, märkamatult, vahel aga üsna kummalisel viisil. Igal juhul on neile Kristuse ilmumisega seatud tugevamad piirid kui enne. Tänapäeval on possessiooni-nähted16 muutunud harvemaks kui Jeesuse ajal, kuid nende analüüsimine ja seletamine jääb endiselt keeruliseks. Kas kellelegi on kuri sisse läinud või väljendab tema olek või tegevus isiklikku tigedust? Kaasaegne psühholoogia oskab peaaegu kõik inimlikud reaktsioonid ratsionaalselt ära seletada. Kuid saatan opereerib ka ratsionaalsusega …
Kirik on kasutanud ja kasutab veelgi – kuigi harva – teatavaid eksortsismivahendeid. Kuid igaüks, kes tunneb kiusatust või hädaohtu, võib sellele teadlikult vastu astuda sõnadega, mis Jeesus ise on oma sõpradele pärandanud. See on väike lause Meie Isa palvest: „Issand, päästa meid ära Kurjast!“ Seda peaksime ka oma argielu „puhastamiseks“ sagedamini tarvitama.
27–28. Jeesus kõneleb ja teeb. Ta ütleb, mis Tal öelda on, ega otsi kinnitust teistelt tunnustatud õpetajatelt. Tema sõnad ning teod kuuluvad kokku, nagu märgib ka II Vatikani Kirikukogu. Nad täiendavad teineteist. Sõnad valgustavad tegusid ja teod annavad tuge sõnadele. Nõnda avaldab Jeesuse isik tugevat mõju kogu kuulajaskonnale, olgu see algselt meelestatud sõbralikult või vaenulikult.
Peetruse
