Siimona ja Andrease majja.
30. Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja kohemaid kõnelesid nad temast Jeesusele.
31. Ja Tema astus juurde, võttis tal käest kinni ja aitas ta üles. Ja palavik lahkus temast ning ta hakkas neid teenima.
32. Aga õhtu saabudes, pärast päikese loojumist tõid nad Tema juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud
33. ja terve linn oli kogunenud ukse ette.
34. Ja Ta tegi terveks paljusid, kes põdesid mitmesuguseid tõbesid, ning ajas välja palju kurje vaime, aga ei lubanud kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes Tema on.
29–34. Apostlitest ei tea me enne nende „kutsumist“ suurt midagi. Kirjutatud on ainult, et nad olid kalurid. Episood haige ämmaga näitab, et Peetrus oli abielus või oli seda olnud, ja elas Kapernaumas, arvatavasti oma naise vanemate majas, mis pidi olema küllalt suur, et võtta vastu ja majutada Jeesust koos jüngritega.
Kuna linn on väike, siis levib teade kahest imeteost – kurja vaimu väljaajamisest ja Peetruse ämma tervekstegemisest – kiiresti kogu ümbruskonnas. Kui päike loojub, tähendab see sabati lõppu ja võimaldab jälle normaalset tegevust, siis tuuakse igalt poolt tõbiseid ning vigaseid Jeesuse juurde.
Ka kurjad vaimud teavad juba, et Jeesus on Messias. Jeesus käsib neil vaikida, nagu hiljem ka apostlitel, sest rahva poolt oodatud Messias on poliitiline kuju ja talle peab aja jooksul kannatlikult selgitama, mida tähendab see sõna Jumala plaanis. Imed aitavad huvi äratada ja mõtlema panna.
Kui Jeesus käsib kurjadel vaimudel suu pidada, siis võibolla ka sellepärast, et Ta ei taha vastu võtta Valede Vürsti tunnistust Tõele, nagu mõned kirikuisad on arvanud.
Lahkumine Kapernaumast
35. Ja järgmisel hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, läks välja ühte üksildasse kohta ja palvetas seal.
36. Ja Siimon ning need, kes olid Temaga, hakkasid Teda otsima
37. ja kui nad Ta üles leidsid, ütlesid nad Talle: „Kõik otsivad Sind.“
38. Ja Tema ütles neile: „Lähme mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma ju tulnud.“
39. Ja Ta jutlustas nende sünagoogides, käies läbi terve Galilea, ning ajas välja kurje vaime.
35. Et Jumal on meie Isa, siis on loomulik olla Temaga pidevalt ühenduses. Jeesus näitab, et oluline palve on isiklik kahekõne Jumalaga – mõnikord ka õnnetu või vihane monoloog Issanda ees. Tavaliselt aga üksinduses suletud uste taga, kus võib Loojale öelda kõik, mis hinge vaevab. Ka kollektiivne palve on tähtis, aga see ei asenda isiklikku. Palves peame paluma ja tänama – kõige kokkuvõtlikum on siin Meie Isa palve –, kõik oma plaanid, hädad ja probleemid Jumala ette tooma. Võime talle isegi etteheiteid teha. Kuskil kirjutati ühest aasia tüdrukust, kes sõimas Jumalat nii kaua, kuni see lõpuks vastas ja neiu ahastusele lahenduse kätte näitas. Jumal vastab alati, kuid sageli hoopis teisiti, kui me seda ootame, ja ajal, mille Tema ise valib.
Kui vastus jääb tulemata, siis on süüdi meie sisemine hoiak. Augustinus seletab, et meie palvet ei võeta kuulda, kui me küsime aut mali, aut male, aut mala – „olles ise halvad või paludes halvasti või soovides halbu asju“. Üks pahur vanamees tülitses oma naabriga ja palvetas iga päev, et Jumal tema vastikut üleaedset karistaks. Millegipärast oli ta täiesti unustanud, et „võlglastele tuleb andeks anda“ … Muidugi ei tulnud sellest palvest midagi positiivset välja.
Usaldus Isa vastu annab tuge ja heidab valgust kogu meie argisele tegevusele. Kuigi Jumal teab, mida me vajame, tahab Ta, et me sellest räägiksime.
36–39. Jeesus ei seo end inimeste soovidega, vaid kuulutab Jumala sõna. Hiljem teevad seda apostlid ja Kirik ning see on ka kõigi kristlaste kohus. Sest Hea Sõnum on määratud kogu maailmale (vt Mk 16:15).
Pidalitõbise tervendamine
40. Ja Tema juurde tuli pidalitõbine, palus ja langes põlvili ja ütles Temale: „Kui Sa tahad, siis Sa võid mu puhtaks teha.“
41. Ja Jeesusel hakkas temast hale. Ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!“
42. Ja sedamaid lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks.
43. Ja Jeesus kõneles temaga karmilt ja saatis ta kohe minema.
44. Ja ütles temale: „Hoia, et sa sellest kellelegi ei räägi, aga mine näita ennast preestrile ja ohverda oma tervekssaamise eest, mis Mooses on käskinud, tunnistuseks rahvale.“
45. Aga kui mees oli läinud, hakkas ta igal pool jutustama ja seda uudist levitama, nii et Jeesus ei saanud enam avalikult ühtegi linna sisse minna, vaid pidi olema väljas tühjades kohtades. Ja igalt poolt tuli inimesi Tema juurde.
40–44. Haiguseid peeti patu karistuseks (5Ms 28:15, 21–35, 58–61). Eriti sümboliseeris pattu pidalitõbi, sest see teeb inimese inetuks ja vastikuks, vastikus aga on üldiselt patuga seotud. Leeprat on raske ravida ja see on nakkav, seetõttu muutub iga haige ühiskonnale ohtlikuks. Moosese seaduse järgi pidi pidalitõbine elama eraldi ja hoiduma kokkupuutest teiste inimestega. Kui tal siiski õnnestus terveks saada, pidi ta minema preestri juurde, kes tegi kindlaks, kas teda võis uuesti inimeste hulka lubada, ja andis selleks vastava tunnistuse. Seadus nägi ette ka rituaalse puhastuse vormid. Jeesus respekteerib siin Seaduse eeskirju.
Pidalitõbise usaldus kannab vilja. Tema palve on aktuaalne ja peaks meid kõiki aitama: „Issand, Issand, kui Sa tahad, võid Sa mind terveks teha.“
45. Jeesus nõuab diskreetsust, sest veel pole aeg Tema tegevusele reklaami teha. Kuid suurt rõõmu on raske vaos hoida ja „millest süda täis, sellest suu räägib“, nagu ütleb vanasõna. Seda vaimustust ei mõista Jumal hukka.
2. PEATÜKK
Halvatu tervendamine
1. Ja kui Jeesus tuli mõne aja pärast uuesti Kapernauma, saadi kuulda, et Ta on kodus.
2. Ja rahvast tuli kokku nii palju, et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kuulutas neile Jumala Sõna.
3. Ja Tema juurde toodi halvatu, keda kandsid neli meest.
4. Ja kuna nad ei saanud rahvamurru tõttu teda Jeesuse ette tuua, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus Ta oli, ja lasksid avausest alla voodi, millel halvatu lamas.
5. Ja nende usku nähes ütleb Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“
6. Aga seal istusid mõned kirjatundjad, kes mõtlesid oma südames:
7. „Kuidas see inimene võib nõnda kõnelda? Ta teotab! Kes muu võib patte andeks anda kui mitte Jumal üksi?“
8. Jeesus tundis kohe oma vaimus, et need nõnda mõtlesid iseeneses. Ja Ta ütles neile: „Miks te hoiate selliseid mõtteid oma südames?
9. Mis on kergem, kas öelda halvatule:
