peenraha ja saatis ta ära ning läks võõrastemaja uksele koputama, mõeldes põhjendatult sellele, et tal oli umbes kolm-neli tundi ees ja et kõige targem on tulevaste sekelduste vastu koht täis süüa ja korralikult välja puhata.
Teener tegi ukse lahti.
“Kallis sõber,” ütles Andrea, “ma tulen Saint-Jean-au-Bois’st, kus ma sõin lõunat. Ma kavatsesin siit edasi sõita kesköise diližansiga, aga ma eksisin rumalal kombel ära ja hulkusin neli tundi metsas ringi. Andke mulle üks ilus õuepoolne tuba ja saatke mulle tuppa üks külm kana ja pudel bordood.”
Teener ei kahtlustanud midagi. Andrea oli rääkinud väga rahulikult, tal oli sigar suunurgas ja käed mantlitaskus; ta riided olid elegantsed, habe pügatud, poolsaapad laitmatud; ta nägi välja nagu hilja peale jäänud lähiasukas.
Sellal kui teener seadis tuba korda, oli perenaine üles tõusnud. Andrea tervitas teda oma sarmikaima naeratusega ja küsis, kas ta ei võiks saada tuba number kolme, mida ta oli kasutanud oma viimasel läbisõidul Compiegneist; kahjuks oli number kolm kinni, selle oli üürinud üks noormees, kes reisis oma õega.
Andrea näis olevat väga kurb, rõõmsamaks läks ta alles siis, kui perenaine oli talle kinnitanud, et number seitsmel, mida talle valmis seati, on täpselt sama väljavaade kui number kolmel. Oma jalgu soojendades ja Chantilly viimastest võiduajamistest rääkides ootas ta, kuni talle tullakse teatama, et ta tuba on korras.
Andrea polnud ilma põhjuseta rääkinud ilusatest õuepoolsetest tubadest. “Kella” võõrastemaja õu oma kolmekordse galeriiga jättis vaatesaali mulje ja oli oma jasmiinide ja sammaste ümber väänlevate elulõngadega nagu looduslik dekoratsioon – maailmas on vähe leida nii kaunist võõrastemaja sissepääsu.
Kana oli värske, vein oli vana, tuli hele ja praksuv. Andreat ennastki üllatas, et ta sõi nii hea isuga, nagu poleks üldse midagi juhtunud.
Siis heitis ta voodisse ja peaaegu kohe haaras teda oma võimusesse halastamatu uni, mida inimene alati leiab kahekümneaastaselt isegi siis, kui teda vaevab südametunnistuspiin.
Peame aga lisama, et kuigi Andreat oleks pidanud vaevama südametunnistuspiin, ei vaevanud see teda.
Vaadakem nüüd lähemalt Andrea plaani, mis oli andnud talle suurema osa tema enesekindlusest.
Kui päike tõuseb, lahkub ta võõrastemajast, maksnud korralikult kinni arve, ja läheb metsa, ning ettekäändel, et tahab maalimist harjutada, üürib ta mõne talumehe juures endale raha eest ulualuse; siis muretseb endale puuraiduri riided ja kirve ning vahetab seltskonnalõvi välimuse töölise oma vastu; ja siis, kui ta käed on mullased, juuksed tinakammiga kammimisest tumedaks läinud, nägu pruun vahendi abil, mille retsepti talle tema endised kaaslased olid andnud, läheb ta metsi mööda ligema piirini, kõndides öösiti ja magades päeval kas metsas või mõnes karjääris; asustatud paikades käiks ta vaid aeg-ajalt, et osta tükk leiba.
Kui ta juba kord üle piiri on, teeb ta oma briljandid rahaks ja lisab selle summa kümnele pangatähele, mida ta endaga alati igaks juhuks kaasas kandis – kokku teeks see umbes viiskümmend tuhat livri, mis tema elufilosoofia järgi polnudki hullus olukorras kõige halvem.
Ta lootis muide üsna kõvasti selle peale, et Danglars’id püüavad iga hinna eest neid tabanud skandaali summutada.
Need olidki põhjused, miks väsinud Andrea nii kiiresti ja hästi magama jäi.
Et võimalikult vara üles ärgata, ei olnud Andrea luuke kinni pannud, oli vaid uksele riivi ette lükanud ja öölauale asetanud lahtitõmmatud hästi terava otsaga noa, mille hiilgavaid omadusi ta tundis ja millest ta iialgi ei lahkunud.
Umbes kella seitsme paiku hommikul äratas Andrea tema näol mänglev soe ja sädelev päikesekiir.
Igas korralikult töötavas ajus on peamine mõte, alati on üks mõte peamine – see, mis uinumisel oli olnud viimane, tuleb ärkamisel meelde esimesena.
Andrea polnud veel silmi päris lahti löönud, kui peamine mõte ta juba oma valdusse võttis ja sosistas talle kõrva, et ta oli maganud liiga kaua.
Ta hüppas voodist välja ja jooksis akna juurde. Üks sandarm tuli üle õue.
Sandarm on üks rabavamaid nähtusi maailmas, isegi niisuguse inimese silmale, kel pole põhjust muret tunda. Ent hirmunud südamele, kellel on selleks põhjust, omandavad sandarmivormi värvid – kollane, sinine ja valge – hirmuäratavad varjundid.
“Milleks sandarm?” mõtles Andrea.
Siis äkki vastas ta endale ise, lähtudes loogikast, mida lugeja on tema juures juba korduvalt võinud märgata:
“Üks sandarm võõrastemajas ei tohiks ju kelleski imestust äratada. Paneme aga riidesse.”
Ja noormees riietus väledusega, mida temast polnud suutnud välja harjutada tema toapoiss selle mõnekuise Pariisis harrastatud kõrgseltskonnaelu vältel.
“Hea küll,” pomises Andrea riietudes, “ma ootan, kuni ta on ära läinud, ja kui ta on läinud, siis lasen jalga.”
Ja nõndaviisi arutades astus Andrea, saapad jalas ja lips kaelas, jälle hiljukesi akna juurde ja kergitas teist korda musliinkardinat.
Esimene sandarm polnud sugugi ära läinud, vaid noormees nägi lisaks veel teist sini-valge-kollast mundrit all ainukese trepi juures, kust tema oleks välja pääsenud, ja kolmas, hobuse seljas ja püss käes, pidas vahti tänavapoolse suure värava juures – seegi oli ainus, kust ta välja võis pääseda.
Kolmas sandarm oli ülimalt tähendusrikas – tema ümber tunglesid poolringis uudistajad, sulgedes täielikult võõrastemaja värava.
“Mind otsitakse, kurat võtaks!” oli Andrea esimene mõte. Noormees läks näost kaameks, ta vaatas hirmunult ringi. Tema toa uks, nagu ka teised selle korruse tubade uksed, viis välisgaleriile, mis oli kõigile nähtaval.
“Ma olen kadunud,” oli tema teine mõte.
Andrea olukorras olevale inimesele tähendas arreteerimine kohut, otsust ja surma – halastamatut ja viivitamatut surma. Hetkeks surus ta oma pea kramplikult käte vahele.
Selle hetke vältel oleks ta peaaegu hirmust hulluks läinud. Ent peagi eraldus kõigi nende peas keerlevate mõtete tohuvabohust üks lootusrikas mõte. Kerge naeratus ilmus kahvatunud huultele ja tõmblevatele palgetele.
Ta vaatas ringi. Otsitavad asjad seisid sekretäri marmorlaual – sulg, tint ja paber.
Ta kastis sule tindi sisse ja kirjutas käega, mille püüdis kindlaks sundida, järgmised read esimesele vihulehele:
“Mul ei ole raha maksmiseks, aga ma ei ole ebaaus inimene. Ma jätan pandiks selle nõela, mis on kümme korda nii palju väärt, kui ma kulutasin. Antagu mulle andeks minu pagemine koiduajal. Mul oli häbi.”
Ta tõmbas nõela lipsust välja ja pani selle paberi peale.
See tehtud, ei jätnud ta ust riivi, vaid tõmbas eest ära, jättis isegi ukse poikvele, just nagu oleks ta sealt välja läinud ja selle lahti unustanud, ja ronis siis korstnasse osavusega, mis näitas, et ta oli seda laadi gümnastikaga harjunud, tõmbas enda järel ette paberist kaminasirmi, mis kujutas Achillest Deidameia juures, ajas oma jalgadega laiali jäljed tuhas, ja asus üles ronima mööda kõverat korstnajalga, mis pakkus talle ainsat pääsemislootust.
Samal
