kaitses ennast, kuigi oleks meeleldi nõus olnud järele andma. Tihtipeale oli see mõte talle endalegi pähe torganud; kuna ta tundis Eugénie’d, tema sõltumatut ja kõrki iseloomu, võttis ta aeg-ajalt täieliku kaitsepositsiooni, väites, et see abielu olevat võimatu, lastes end aga seejuures pidevalt kõditada patusest mõttest – moralistide jutu järgi painavat see lakkamatult ka kõige karskemat ja puhtamat meest – , mis varitses tema hinge põhjas nagu saatan risti taga. Teejoomine, mäng, ja nagu näha võib, ka põnev vestlus, sest arutati nii huvipakkuvaid probleeme, kestis kuni kella üheni hommikul.
Sedaaegu proua Danglars, kelle Lucieni teener oli sisse juhatanud, ootas, loor näo ees ja süda pekslemas, väikeses rohelises salongis kahe täna hommikul tema enda saadetud lillekorvi vahel, mida Debray, seda peab tunnistama, ise oli sättinud ja seadnud niisuguse hoolega, et pälvis sellega vaese naise silmis oma äraolekule vabanduse.
Kell oli kakskümmend minutit puudu kaheteistkümnest, kui proua Danglars asjatust ootamisest tüdinult oma fiakrisse astus ja ennast koju viia laskis.
Teatud seltskonnakihti kuuluvatel naistel on see ühine joon suhteliselt jõukate grisette’idega, et nad tavaliselt tulevad koju enne südaööd. Paruness tuli koju niisama ettevaatlikult, nagu Eugénie sealt lahkus; ta sammus vaikselt ja põksuva südamega trepist üles oma tuppa, mis oli teatavasti Eugénie toa kõrval.
Ta ei tahtnud mingi hinna eest põhjustada mis tahes märkusi; ta uskus kaljukindlalt, vähemasti selles küsimuses tuleb vaesele naisele au anda, oma tütre kombekusse ja ustavusse isakodu vastu.
Oma tuppa jõudnud, kuulatas ta Eugénie ukse taga, ja kuna ühtegi krabinat ei kostnud, katsus ta sisse minna. Aga riivid olid ette lükatud.
Proua Danglars arvas, et õhtusest hirmsast vapustusest väsinud Eugénie oli heitnud voodisse ja magas.
Ta kutsus toatüdruku ja päris selle käest.
“Preili Eugénie läks koos preili d’Armilly’ga oma tuppa,” vastas toatüdruk, “siis jõid nad koos teed ja siis saatsid nad mu ära, öeldes, et nad ei vaja mind enam.”
Tollest ajast peale oli toatüdruk olnud serveerimistoas ja arvas nagu kõik teisedki, et neiud on oma tubades.
Ja proua Danglars heitis midagi kahtlustamata voodisse. Inimeste osas oli ta süda rahulik, nüüd hakkas ta mõte tegelema sündmusega.
Mida sügavamalt ta järele mõtles, seda suuremad piirjooned omandas vahejuhtum lepingu allakirjutamise ajal: see ei olnud enam lihtsalt skandaal, see oli lausa möll, see polnud lihtsalt häbi, see oli au rüvetamine.
Ja siis meenus parunessile tahtmatult, kui halastamatult oli ta suhtunud vaesesse Mercédèsi, keda oli tabanud mõni aeg tagasi nii suur õnnetus oma mehe ja pojaga.
“Eugénie on hävitatud,” mõtles ta, “ja meie ka. Nii nagu seda asja esitatakse, katab see meid häbiga. Sest niisuguses seltskonnas nagu meil on teatavat liiki naeruväärsus justkui veritsev, lahtine, parandamatu haav.
Milline õnn, et jumal on andnud Eugénie’le nii kummalise karakteri, mis on mind tihtipeale judisema pannud.”
Ja ta tõstis tänutundes pilgu taeva poole, mis oma salapärasuses määrab kõik ette ära vastavalt sündmustele, mis peavad juhtuma, ja mõni puudus või isegi pahe osutub tegelikult õnneks.
Siis lendas ta mõte kaugele, nagu lendab lind tiibu sirutades üle kuristiku, ja jäi pidama Cavalcantil.
Andrea oli närukael, varas, mõrtsukas, aga ometi näitas tema käitumine, et ta oli vähemasti pooleldi haritud, kui mitte isegi täiesti. Andrea tuli seltskonda pealtnäha suure varanduse omanikuna, austusväärsete nimede toetusel.
Kuidas selles labürindis selgusele jõuda? Kelle poole pöörduda, et sellest hirmsast olukorrast välja tulla?
Esimese tuhinaga oli ta rutanud Debray juurde, et otsida abi mehelt, keda ta armastab ja kes võib ta tegelikult hukatusse saata, aga Debray sai talle vaid ühte nõu anda. Tal tuli pöörduda mõne võimsama inimese poole kui Debray.
Siis mõtles paruness härra de Villefort’ile.
Härra de Villefort oli tahtnud Cavalcantit arreteerida. Härra de Villefort oli halastuseta segadust tekitanud tema perekonnas, nagu see oleks olnud mõni võõras perekond.
Ent ei, kui järele mõelda, siis kuninglik prokurör ei olnud halastamatu mees, ta oli lihtsalt oma kohustuste ori, lojaalne ja kindel sõber, kes oli jõhkralt, aga kindla käega löönud skalpelli korruptsioonipaisesse; ta ei olnud timukas, ta oli kirurg, kes oli tahtnud päästa seltskonna silmis Danglars’ide au paadunud noormehe häbitust jultumusest, keda nad olid esitlenud seltskonnale kui oma väimeest.
Sellest hetkest peale, kus härra de Villefort, Danglars’ide perekonna sõber, niiviisi toimis, polnud põhjust arvata, et kuninglik prokurör oleks midagi ette teadnud ja sallivalt suhtunud Andrea sepitsustesse.
Järele mõelnud, paistis nüüd Villefort’i teguviis parunessile sellises valguses, mis näis neile mõlemile soodus.
Aga sellega pidi kuningliku prokuröri järeleandmatus ka piirduma, ta läheb homme tema juurde ja saavutab talt, kui mitte seda, et ta oma kohtuametniku kohustustest loobuks, siis vähemalt seda, et ta täidaks neid nii leebelt kui võimalik.
Paruness tuletab meelde minevikku, äratab ellu noorusmälestused, ta anub teda süüst raske, ent õnneliku aja nimel. Härra de Villefort summutab asja või laseb – selleks on tal vaja vaid korraks kõrvale vaadata – Cavalcantil põgeneda, ja teostab kuriteo uurimist kurjategija varju nimel, mida nimetatakse tagaselja kohtuotsuseks.
Alles siis jäi paruness veidi rahunenult magama.
Järgmisel hommikul kell üheksa paruness tõusis, ei helistanud toatüdrukut, ei andnud endast kellelegi elumärki, riietus ise – niisama lihtsalt kui eelmisel õhtul – , läks trepist alla, väljus majast, kõndis jala kuni Provence’i tänavani, üüris seal fiakri ja laskis ennast viia Villefort’i majja.
Juba kuu aega nägi see neetud maja välja sünge nagu haigla, kus on puhkenud katk. Osa tubadest oli suletud nii seest kui väljast, luugid olid kinni ja need avati vaid lühikeseks ajaks, et ruume õhutada. Siis võis näha aknal teenri ehmunud nägu. Varsti aken sulgus jälle, nagu langeb hauaplaat tagasi haua peale, ja naabrid sosistasid isekeskis:
“Ei tea, kas täna tuuakse jälle üks kirst välja härra kuningliku prokuröri majast?”
Nukrat maja nähes jooksis proua Danglars’il hirmujudin üle selja. Ta astus fiakrist maha, sammus nõtkuvate põlvedega värava juurde ning helistas.
Alles siis, kui kell oli juba kolmandat korda helisenud kurjakuulutava kõlaga, mis näis täiendavat üldist nukrust, ilmus väravavaht ja praotas väravat täpselt nii palju, et sellest pääsesid sõnad läbi.
Ta nägi ühte naist, seltskonnadaami, elegantselt riietatud naist, ja ikkagi jäi värav peaaegu kinni.
“Tehke ometi lahti!” ütles paruness.
“Ütelge, proua, kõigepealt, kes te olete?” küsis väravavaht.
“Kes ma olen? Te tunnete mind väga hästi.”
“Me ei tunne enam kedagi, proua.”
“Te olete ju hull, kulla mees!” hüüdis paruness.
“Kes
