karjus ta, näost kahvatu ja endast väljas, nägemata inimesi, kelle poole ta pöördus.
“Halastust, päästke mind! Ma ei taha teile halba teha!”
“Mõrtsukas Andrea!” hüüdis üks kahest naisest.
“Eugénie! Preili Danglars!” pomises Cavalcanti, kelle hirm asendus jahmatusega.
“Appi! Appi!” karjus preili d’Armilly, haarates kellanööri Eugénie liikumatust käest ja helistades veel tugevamini, kui oli seda teinud tema kaaslane.
“Päästke mind! Mind aetakse taga!” ütles Andrea käsi risti pannes. “Halastust! Heitke armu! Ärge andke mind välja!”
“Liiga hilja, juba tullakse,” sõnas Eugénie.
“Peitke mind kuhugi, te ütlete, et teil hakkas ilma põhjuseta hirm. Te pöörate nende kahtlused kõrvale ja päästate mu elu.”
Mõlemad naised hoidsid teineteise ümbert kinni, tekid ümber, ega vastanud anuva hääle peale sõnagi. Hirm ja vastumeelsus olid nende meeled oma võimusesse haaranud.
“Hästi! Olgu nii!” ütles Eugénie. “Minge tagasi sedasama teed mööda, kustkaudu te tulite. Minge ära, õnnetu, me ei ütle midagi.”
“Ta on siin! Ta on siin!” hüüdis hääl ukse tagant. “Ta on siin! Ma näen teda!”
Politseiohvitser oli silma lukuaugu vastu surunud, ja nägi Andreat anudes püsti seisvat.
Kõva hoop püssipäraga lõi ukse lukust lahti, kaks järgmist hoopi lõhkusid riivid eest. Sisselöödud uks vajus tuppa.
Andrea jooksis teise ukse juurde, mis avanes õue pool olevale galeriile, ja tegi selle lahti, olles valmis alla tormama.
Seal seisid kaks sandarmit oma karabiinidega ja panid need palgesse.
Andrea oli paugupealt seisma jäänud – püsti, näost kahvatu, keha pisut tahapoole painutatud, hoides kokkupigistatud käes tarbetuks muutunud nuga.
“Põgenege ometi!” hüüdis preili d’Armilly. kelle süda läks seda haledamaks, mida väiksemaks kahanes hirm. “Põgenege ometi!”
“Või tapke ennast!” ütles Eugénie vestaali hoiaku ja tooniga, kes tsirkuses käskis pöidlanäitamisega võidukal gladiaatoril tappa oma mahalöödud vaenlane.
Andrea värises ja vaatas neiut põlgliku naeratusega, mis näitas, et tema rikutud loomus ei mõistnud seda autunde ülevat meeletust.
“Mina peaksin ennast tapma!” ütles ta nuga käest heites. “Mispärast?”
“Aga te ju ise ütlesite!” hüüatas preili Danglars. “Teid mõistetakse surma, teid surmatakse nagu kõige jälgimat kurjategijat!”
“Häh!” ühmas põlglikult Cavalcanti, pannes käed vaheliti rinnale. “Inimesel on sõpru!”
Sandarmiohvitser astus ligemale, mõõk käes.
“Nonoh, pange aga mõõk tagasi tuppe, kulla mees,” lausus Cavalcanti. “Ärge tehke teatrit, ma annan alla.”
Ja ta sirutas oma käed raudade poole.
Neiud vaatasid õudusega nende silme all toimunud metamorfoosi, mille jooksul seltskonnainimene vabanes oma kestast ja sai taas sunnitööliseks.
Häbematu naeratus huulil, ütles Andrea neile:
“Kas ma võin teie poolt midagi edasi öelda teie härra isale, preili Eugénie? Kogu tõenäosust arvestades lähen ma tagasi Pariisi.”
Eugénie peitis pea käte vahele.
“Oh, selles pole ju midagi häbiväärset, ma pole teile sugugi pahane, et te mulle posthobustega järele kihutasite… Lõppude lõpuks olin ma ju peaaegu teie mees.”
Ja selle nalja peale sammus Andrea toast välja, jättes kaks põgenikku häbisse ümberseisjate mõtteavalduste keskel.
Tunni aja pärast astusid mõlemad neiud, taas naiseriietes, reisitõlda.
Võõrastemaja värav oli kinni pandud, et säästa neid uudistajate pilkude eest. Ent kui värav uuesti lahti tehti, tuli neil ikkagi läbi minna kahte ritta võtnud inimeste vahelt, kes neid vahtisid põlevate silmadega ja asja omavahel arutasid.
Eugénie laskis kardinad ette. Aga kuigi ta enam välja ei näinud, siis ometi kuulis ta suminat ja mürisevaid naerupahvakuid.
“Oh, miks maailm ei ole kõrb?” hüüdis ta, võttes preili d’Armilly kaela ümbert kinni, silmis samasugune kiirgav raev, mis sundis Nerot soovima, et Rooma riik oleks üksainus pea, et seda ühe hoobiga maha lüüa.
Järgmisel päeval asusid nad Brüsselis “Flandria” võõrastemajja.
Eilsest peale oli Andrea Conciergerie vangimajas.
VI
SEADUS
Me nägime, kui rahulikult said preili Danglars ja preili d’Armilly läbi viia oma metamorfoosi ja põgenemise. Igaüks oli niivõrd tegevuses oma isiklike asjadega, et teiste jaoks neil aega ei jätkunud.
Jätame pankuri, kel laup higist märg, reastama viirastuva pankroti ootel oma passiva määratuid tulpi ja jälgigem parunessi, kes oli küll natuke aega koletust löögist sügavalt masendatud, läks aga varsti otsima oma tavalist nõuandjat Lucien Debray’d.
Paruness oli tõesti seda abielu arvestanud, et lõpuks vabaneda kaitsja osast, mis Eugénie karakteriga tütre puhul oli üsna tülikas. Vaikiva kokkuleppe põhjal, mis hoiab püsivana perekonnahierarhiat, võib ema loota oma üleolekule tütrest ainult sel tingimusel, kui ta ise on tütrele oma tarkuse ja täiuslikkusega eeskujuks.
Ent proua Danglars pelgas Eugénie läbinägelikkust ja preili d’Armilly nõuandeid, ta oli tabanud oma tütre põlastavaid pilke Debray aadressil, mis näisid vihjavat sellele, et ta tütar teadis kõiki ta raha- ja armusuhteid ministri sekretäriga, kuna aga palju teravapilguliseni ja sügavam lähenemine oleks näidanud parunessile, et Eugénie põlgas Debray’d mitte sellepärast, et too oli tema isamajas skandaali- ja tüliõunaks, vaid sellepärast, et tema paigutas Debray nende kahejalgsete ritta, keda Diogenes ei tahtnud enam inimesteks nimetada ja keda Platon kvalifitseeris kahejalgseteks sulgedeta loomadeks.
Seetõttu kahetses proua Danglars sügavalt, lähtudes oma isiklikust seisukohast – õnnetuseks on kõigil siin maailmas oma isiklik seisukoht, mis takistab tal teiste seisukohti arvestamast – , et Eugénie abielust midagi välja ei tulnud, ja seda mitte sellepärast, et see abielu oli sobiv, õnnestunud ja oleks ta tütre õnnelikuks teinud, vaid sellepärast, et see abielu oleks temale endale tagasi andnud vabaduse.
Niisiis ruttas proua Danglars, nagu me mainisime, Debray poole, kes oli viibinud nagu kogu Pariisi koorekiht abielulepingule allakirjutamise ja sellele järgnenud skandaali juures, kust ta oli kiirustanud oma klubisse, et seal oma sõpradega arutada sündmust, mis antud hetkel oli kõneaineks kolmveerandil elanikest selles keelepeksu poolest kuulsas, maailma pealinna nime kandvas linnas.
Sellal kui proua Danglars, seljas must kleit ja loor varjamas nägu, astus trepist üles Debray korterisse, kuigi uksehoidja oli talle kindlalt teatanud,
