nüüd, millele võlgnes Andrea selle visiidi, mille vältimiseks tal tuli nii hullupööra pingutada.
Koiduajal oli telegraaf töötanud igas suunas, ja kõikides asulates, kuhu teade jõudis, olid ametivõimud üles äratatud ja korravalvurid saadetud Caderousse’i mõrtsukat otsima.
Kuninglik residents Compiegne, jahimeeste linn Compiegne, garnisonilinn Compiegne kubiseb ametivõimudest, sandarmitest ja politseikomissaridest. Otsinguid alustati niisiis otsekohe, kui korraldus oli telegraafi teel tulnud, ja on päris loomulik, et alustati linna kõige paremast, “Kella ja Pudeli” võõrastemajast.
Pealegi oli kindlaks tehtud “Kella ja Pudeli” kõrval, raekoja ees, vahis olnud sandarmite raportite põhjal, et öösel olid võõrastemajja tulnud mitmed reisijad.
Vahisandarm, kes vahetati välja kell kuus hommikul, mäletas isegi seda, et kui tema postile asus, see tähendab, mõni minut pärast nelja, oli ta näinud noormeest ratsa valge hobuse seljas ja tema taga laudjal väikest talupoissi, ja et see noormees oli platsil hobuse seljast maha hüpanud, poisi hobusega minema saatnud ja võõrastemaja uksele koputanud ning et see uks oli talle lahti tehtud ja tema selja taga jälle kinni pandud.
Kummaliselt hilisel tunnil saabunud noormehele oligi kahtlus langenud.
See noormees polnud aga keegi muu kui Andrea.
Nende andmetega varustatud politseikomissar ja sandarmiohvitser läksidki Andrea ukse poole. Uks oli poikvel.
“Ohoo!” hüüatas sandarmiohvitser, vana rebane, kes igasuguseid trikke oli näinud. “Lahtine uks on halb märk! Mulle meeldiks rohkem, kui talle oleks kolm riivi ette lükatud.”
Ja tõesti, Andrea jäetud väike kiri ja sellel olev nõel kinnitasid või õigemini näitasid kurba tõsiasja. Andrea oli põgenenud.
Me ütlesime “näitasid”, sest sandarmiohvitser ei olnud mees, kes oleks ühe asitõendiga rahule jäänud.
Ohvitser vaatas ringi, heitis pilgu voodi alla, lükkas eesriided kõrvale, tegi kapid lahti ja lõpuks jäi seisma kamina ette.
Tänu Andrea ettevaatusele ei olnud tuhas näha mingit jälge tema sealtkaudu minekust.
Aga sellegipoolest oli see väljapääs ja antud olukorras tuli igat väljapääsu hoolikalt uurida.
Ohvitser laskis tuua hagu ja õlgi, toppis kaminaava kinni, nagu oleks laadinud mortiiri, ja pani sellele tule otsa.
Tuli praksus korstnakivide vahel, tihe ja tume suitsusammas tõusis lõõridest taeva poole nagu vulkaanist purskuv tume juga, aga sandarm ei näinud lõksuaetut alla kukkuvat, nagu ta lootnud oli.
Sest lapsest peale ühiskonna vastu võidelnud Andrea oli vääriline vastane sandarmile, olgugi see sandarm ohvitseri auastmeni tõusnud. Näinud seda tulekahju ette, oli Andrea katusele roninud ja konutas nüüd korstna varjus.
Hetkeks tekkis tal lootus, et ta on pääsenud, sest ta kuulis, kuidas ohvitser kahte sandarmit hüüdis ja neile valjusti hõikas:
“Teda ei ole seal.”
Ent natuke kaela sirutades nägi Andrea kahte sandarmit, kes sugugi ära ei läinud, nagu oleks selle teate peale loomulik olnud, vaid vahtisid ringi veelgi pingsama tähelepanuga.
Nüüd vaatas ka Andrea enda ümber. Kuueteistkümnendal sajandil ehitatud kolossaalne raekoda kerkis nagu sünge kants taeva poole ja selle ehitise igast avast võis näha igasse katusenurka ja varjatud soppi, nagu mäeharjalt võib näha all olevat orgu.
Andrea taipas, et otsekohe ilmub sandarmiohvitseri pea mõne ava juurde.
Kui ta avastatakse, on ta kadunud. Tagaajamine katusel ei tõotanud talle mingit eduvõimalust.
Nii otsustas ta taas alla minna, aga mitte selle korstna kaudu, kust oli tulnud, vaid kasutades mõnd teist samasugust.
Ta otsis välja korstna, kust ei tõusnud suitsu, roomas selle juurde ja kadus sealt sisse, ilma et teda keegi oleks näinud.
Samal hetkel avanes üks raekoja pisike aken ja sealt vaatas välja sandarmiohvitseri pea.
See pea püsis hetke liikumatult nagu ehitist kaunistav kivireljeef. Siis, pärast sügavat ja pettunud ohet, pea kadus.
Sandarmiohvitser, rahulik ja väärikas nagu seadus, mille esindaja ta oli, sammus platsil olevast rahvasummast läbi, ei vastanud ühelegi küsimusele ja läks tagasi võõrastemajja.
“Mis edasi saab?” pärisid kaks sandarmit.
“Jah, mehed, mis saab edasi?” lausus ohvitser. “Paistab, et röövel on meist täna varahommikul ette jõudnud. Nüüd saadame mehed Villers-Cotterets’ ja Noyoni teele ja kammime metsa läbi, siis saame ta kahtlemata kätte.”
Auväärt funktsionäär oli vaevalt saanud sandarmiohvitserile omase kõlava häälega selle lause ära öeldud, kui võõrastemaja õue kostis pikk hirmukarjatus ja äge kellahelin.
“Tohoh! Mis see siis nüüd on?” hüüdis ohvitser.
“Ühel rännumehel paistab õige tuli taga olevat,” ütles peremees. “Mis numbrist helistatakse?”
“Number kolmest.”
“Jookse sinna,” käskis peremees teenrit.
Nüüd kostsid karjatused ja kellahelin veel valjemini.
Teener tormas minema.
“Ei, ei,” ütles ohvitser, pidades teenrit kinni. “Helistaja näib nõudvat midagi muud kui teenrit, me saadame talle sandarmi. Kes elab number kolmes?”
“Üks noormees, ta tuli täna öösel posthobustega, koos oma õega, ja nõudis kahe voodiga tuba.”
Kell helises kolmandat korda ahastava kõlaga.
“Minu järel, härra komissar!” hüüdis ohvitser. “Tulge minu kannul.”
“Üks hetk,” sõnas peremees. “Number kolme pääseb kahe trepi kaudu, üks on välis-, teine sisetrepp.”
“Hea küll,” ütles ohvitser. “Mina võtan sisetrepi, see on minu ala. Kas karabiinid on laetud?”
“Jah, härra ohvitser.”
“Teie valvake väljas, ja kui ta üritab põgeneda, siis tulistage. See on suur kurjategija, nagu teatas telegraaf.”
Sandarmiohvitser kadus koos komissariga sisetrepile erutatud sumina saatel, mida tekitasid rahva hulgas tema sõnad Andrea kohta.
Vaadakem, mis oli siis juhtunud.
Andrea oli väga osavalt korstna kahest kolmandikust alla roninud, aga seal ei leidnud ta jalg enam tuge, ja hoolimata kätega kinnihoidmisest oli ta alla langenud kiiremini ja palju kärarikkamalt, kui ta oleks soovinud. Sellest poleks midagi olnud, kui tuba olnuks tühi. Õnnetuseks olid toas elanikud.
Kaks naist magasid ühes voodis, müra oli nad äratanud.
Nende silmad olid pööratud sinnapoole, kust müra tuli, ja nad nägid kaminaavast tulevat meest.
Üks
