eemalduda paigast, kus ta peaaegu kinni oleks võetud.
Pööranud ära Mont-Blanci tänavalt, oli ta ennast leidnud varastele omase instinktiga, mis alati jänest tema urgu viib, Lafayette’i tänava lõpult.
Seal jäi ta raskelt hingeldades seisma.
Ta oli täiesti üksi, temast vasakule jäi Saint-Lazare, inimtühi suur maa-ala, ja paremale päratu Pariis.
“Olen ma nüüd omadega sees?” küsis ta endalt. “Ei, kui ma suudan tegutseda energilisemalt kui mu vaenlased. Minu pääsemine on lihtsalt kilomeetrite küsimus.”
Sel hetkel märkas ta Poissoniere’i eeslinna poolt tulevat üürikabrioletti, pukis tusase näoga piipu popsutav kutsar, kes oli ilmselt sõitmas Saint-Denis’ teise otsa, sest küllap oli seal tema tavaline seisupaik.
“Hei, vennas!” hüüdis Benedetto.
“Mis te soovite, noorhärra?” küsis kutsar.
“Kas teie hobune on väsinud?”
“Väsinud! Või veel! Ta pole midagi teinud kogu issanda õndsa päeva. Neli närust sõitu ja kakskümmend soud jootraha, kokku seitse franki, aga peremehele pean ma andma kümme.”
“Kas te ei taha sellele seitsmele frangile saada lisaks kakskümmend, mis on siin, ah?”
“Heameelega, noorhärra. Kakskümmend franki pole põlata. Mis ma selleks pean tegema. Ütelge!”
“Midagi väga lihtsat, muidugi kui teie hobune pole väsinud.”
“Ma ütlen teile, et ta lendab nagu tuul. Tuleb ainult öelda, kuhupoole ta peab minema.”
“Louvres’i poole.”
“Ah! Teada asi! Ratafia2 maale?”
“Justament. Mui on vaja lihtsalt kätte saada oma sõber, kellega ma pean homme jahile minema Chapelle-en-Servali. Ta pidi mind siin oma kabrioletiga ootama kuni poole kaheteistkümneni. Kell on nüüd kaksteist. Ta vist tüdis ootamisest ja sõitis üksi minema.”
“Väga võimalik.”
“Kas te tahate proovida talle järele jõuda?”
“Rõõmuga.”
“Aga kui me teda kuni Bourget’ni kätte ei saa, saate kakskümmend franki, kui me teda kätte ei saa kuni Louvres’ini, siis kolmkümmend.”
“Ja kui me ta kätte saame?”
“Nelikümmend!” lubas Andrea pärast kerget kõhklust, kui oli järele mõelnud, et ta ei riski millegagi.
“Läheb lahti!” ütles kutsar. “Ronige peale ja teele… Nõõ!”
Andrea ronis kabrioletti, mis vuras kiiresti läbi Saint-Denis’, sõitis ümber Saint-Martini eeslinna ja siis keeras linnaväravast välja lõputule La Villette’i teele.
Polnud mingit ohtu, et nad võinuks kätte saada seda välja mõeldud sõpra, aga sellegipoolest päris Cavalcanti aeg-ajalt kas hilinenud teekäijatelt või veel avatud kõrtsidest, kas keegi pole näinud rohelist kabrioletti, mille ette oli rakendatud kõrb hobune. Kuna aga Madalmaade teel tsirkuleeris õige rohkesti kabriolette ja üheksa kümnendikku neist olid rohelised, siis sadas teateid lausa igal sammul.
Kõik olid seda kabrioletti näinud, ta oli veel vaid viissada, kakssada, sada sammu ees. Lõpuks sõideti tast mööda, see ei olnud see.
Ühel korral sõideti neist endist mööda – kahe posthobusega reisikaless kihutas mööda.
“Oh oleks minul see kaless, kaks toredat hobust ja muidugi pass, millega sai neid üürida!” ütles Cavalcanti ja ohkas sügavalt. See kaless viis endaga kaasa preili Danglars’i ja preili d’Armilly.
“Edasi! Edasi!” kiirustas Andrea. “Me peaksime talle kohe järele jõudma.”
Ja vaene hobune traavis samasuguse kiiruga edasi, kui oli tulnud linnaväravast peale, ning jõudis täiesti vahus Louvres’isse.
“Paistab, et ma oma sõpra ikka kätte ei saa ja ma ainult tapan teie hobuse ära. Ma jätan parem asja katki. Siin on teie kolmkümmend franki, ma lähen magan “Punases Hobus” ja esimese sõiduriistaga, kus ma koha leian, sõidan edasi. Head õhtut, kallis sõber.”
Ja pistnud kuus viiefrangilist kutsarile pihku, hüppas Andrea kergelt tänavasillutisele.
Kutsar pistis raha rõõmsalt taskusse ja pööras sammu sõites tagasi Pariisi poole. Andrea teeskles, nagu läheks ta “Punase Hobu” võõrastemajja, aga seisnud pisut aega värava juures ja kuulatanud kaugeneva, silmapiirile kaduva kabrioleti mürinat, jätkas ta oma jooksu ja lausa treenitud võimleja sammuga jättis seljataha veel kaks ljööd.
Siis ta puhkas. Chapelle-en-Serval, kuhu ta oma jutu järgi pidi minema, ei saanud olla enam kaugel.
Andreat ei sundinud väsimus peatust tegema, tal oli vaja teha mingi otsus, tuli välja töötada mingi plaan.
Istuda diližanssi oli võimatu, posthobuseid võtta niisama võimatu. Mõlemal viisil reisimiseks oli vaja tingimata passi.
Jääda Oise’i departemangu, see tähendab, Prantsusmaa kõige lagedamasse ja paremini valvatud departemangu, oli samuti võimatu, iseäranis võimatu nii kogenud inimesele kriminaalküsimustes, nagu seda oli Andrea.
Andrea istus kraavipervele, haaras pea käte vahele ja mõtles. Kümne minuti pärast tõstis ta pea, tema otsus oli tehtud.
Ta määris oma mantli, mille ta oli jõudnud eestoast haarata ja õhtuülikonnale peale visata, ühelt poolt tolmuga kokku, ja jõudnud Chapelle-en-Servali, läks ja koputas julgelt asula ainukese võõrastemaja uksele.
Peremees tuli avama.
“Kulla peremees,” ütles Andrea, “ma olin teel Montrefontaine’ist Senlis’sse, kui mu hobune, ilmast-ilma teeb ta riukaid, hakkas perutama ja viskas mu kümne sammu kaugusele. Ma pean veel täna öösel ilmtingimata Compiegne’i jõudma, muidu hakkab mu perekond väga muretsema. Kas te saate mulle hobust üürida?”
Hobune, kas hea või halb, on ühel kõrtsmikul alati.
Chapelle-en-Servali kõrtsmik kutsus tallipoisi, käskis tal saduldada Valge ja äratas oma seitsmeaastase poja, kes pidi härra selja taha laudjale istuma ja pärast neljajalgse tagasi tooma.
Andrea andis kõrtsmikule kakskümmend franki, ja võttes neid taskust välja, laskis maha kukkuda visiitkaardi.
See oli ühe tema “Cafe de Paris’” tuttava visiitkaart. Kui Andrea oli lahkunud ja kõrtsmik visiitkaardi maast üles võttis, oli ta veendunud, et oli üürinud oma hobuse härra krahv de Mauleonile Saint-Dominique’i tänavalt – see nimi ja aadress seisid kaardil.
Valge ei sõitnud kiiresti, aga ühtlase ja usina sammuga. Kolme ja poole tunniga kattis Andrea üheksaljöölise vahemaa Compiegne’ini. Raekoja kell lõi neli, kui ta jõudis platsile, kus peatusid diližansid.
Compiegne’is on suurepärane võõrastemaja, mida mäletavad isegi need, kes on seal
Ratafia – aromaatne magus alkohoolne jook, valmistatud peamiselt kodusel teel.
