miks ma ei peaks kõikuma?»
Kõrvetas end täikene,
Nutab kirbukene,
Kriuksub uksekene,
Pühib luuakene,
Veereb vankrikene,
Põleb pabulakene.
Siis ütles tüdrukuke:
«Aga mina löön siis oma nõu puruks,» ja lõigi nõu puruks.
Siis hakkas rääkima allikas, kust vesi välja jooksis:
«Tüdrukuke, miks sa oma nõu puruks lõid?»
«Aga miks ma ei oleks pidanud oma nõud puruks lööma?»
Kõrvetas end täikene,
Nutab kirbukene,
Kriuksub uksekene,
Pühib luuakene,
Veereb vankrikene,
Põleb pabulakene,
Kõigub puukene.
«Ah soo,» ütles allikas, «aga mina hakkan siis uputama,» ja hakkaski kõvasti-kõvasti uputama. Ja kõik uppus vette ära: tüdrukukene, puukene, pabulakene, vankrikene, luuakene, uksekene, täikene ja kirbukene: kõik uppusid ära.
KÄTETA TÜDRUK
Üks mölder jäi aina vaesemaks ja vaesemaks, ja tal oli veel vaid veski ja veski taga suur õunapuu. Kord läks ta metsa puid raiuma, ja talle astus ligi üks vanamees, keda ta polnud ealeski varem näinud, ning ütles:
«Aitab sul kirvega vehkimisest; ma teen su rikkaks, kui sa lubad anda mulle selle, mis on sul veski taga.»
«Vist mõtleb õunapuud,» arvas mölder ja nõustus, ning kirjutas selle tundmatu nimele. See aga hakkas õelalt naerma ja ütles: «Vaata ette, kolme aasta pärast tulen ma sinu juurde ja võtan selle ära, mis minule kuulub.» Öelnud niiviisi, läks ta minema. Mees läks koju, naine tuli talle vastu ja küsis:
«Kuule, vanamees, kust meile majja kogu see rikkus on tulnud? Kõik kirstud ja sahvrid on ääreni täis, aga keegi ei ole seda siia toomas käinud, ja ma ei tea, kuidas see kõik meile sattus?»
Mölder ütles:
«See kõik on ühelt tundmatult mehikeselt, keda ma metsas kohtasin; ta lubas mulle kõiksugu varandust, aga mina kirjutasin tema nimele selle, mis on mul veski taga – me võime ju selle suure õunapuu ära anda.»
«Oo, vanamees,» hüüdis õudusega möldriemand, «see oli ju vanakurat ise! Ta ei rääkinud mitte õunapuust, vaid meie tütrekesest, tema oli ju veski taga ja pühkis õue.»
Möldri tütar oli aga imeilus ja pealegi tagasihoidlik. Kolm aastat oli ta jumalakartlikult elanud ja patust puutumatu olnud. Aeg läks aga edasi ja saabus päev, mil vanakurat oli otsustanud ta ära viia. Tüdruk pesi end ilusasti puhtaks ja tõmbas kriidiga enda ümber ringi. Ilmuski vanatühi varakult kohale, aga ei pääsenud kuidagi talle ligi. Ja ta vihastas ning ütles möldrile:
«Ära anna talle vett, et ta enam ei saaks end puhtaks pesta, muidu ei ole mul tema üle mingit võimu.».
Mölder kohkus ja täitis käsku. Järgmisel hommikul tuli vanakurat kohale, aga tüdruk pesi käed pisaratega puhtaks, ning need olid täiesti puhtad. Ja jälle ei saanud kurat talle ligi, ja ütles vihaselt möldrile:
«Raiu tal käed otsast või muidu ma ei saa tema üle võitu.» Mölder kohkus ja ütles:
«Kuidas ma saan oma lihasel lapsel käsi ära raiuda?»
Aga kurat ähvardas:
«Kui sa seda ei tee, siis viin ma su enda kaasa.»
Isa kohkus ja lubas käsku täita, tuli siis tüdruku juurde ja ütles:
«Tütreke, kui ma su mõlemat kätt otsast ei raiu, siis viib kurat mind endaga kaasa. Ma kohkusin ja lubasin talle seda teha. Aita mind mu hädas ja anna mulle andeks selle kurja eest, mis ma sulle teen.»
«Armas isa,» vastas tüdruk, «tee minuga, mida soovid, mina olen su tütar.» Ja ta sirutas oma käed ning lasi need maha raiuda. Kurat tuli kolmandat korda, kuid tüdruk nuttis nii kaua ja kurvalt, et pisarad pesid ta äraraiutud käed nii puhtaks kui puhtaks. Kurat pidigi taganema, ja ta kaotas tüdruku üle igasuguse võimu.
Ja mölder ütles tüdrukule:
«Tänu sinule sain ma endale nii suure varanduse, ja ma tõotan kogu elu sind hellitada ja su eest hoolitseda.»
Aga tütar vastas talle:
«Ei, ma ei jää siia, ma tahan siit ära; head inimesed aitavad mind, kui on vaja.» Seejärel palus ta siduda äraraiutud käed endale selga ja vaevalt oli päike tõusnud, kui ta teele asus.
Ta käis päeva otsa, kuni ööseni välja ja jõudis lõpuks kuninga aeda ning nägi kuuvalguses, et kõik puud on üle külvatud imepäraste viljadega; aga aeda sisse ta ei pääsenud – aed oli ümbritsetud vallikraaviga. Ta oli käinud juba terve päeva, ta polnud hommikust saadik raasukestki suhu saanud ning teda piinas nälg; ja ta mõtles: «Ah, kui ma vaid pääseksin sellesse aeda ja saaksin seal neid vilju süüa või muidu olen ma kadunud.» Äkki ilmus ta ette valges rüüs neiu, tõkestas tammiga vee ja viis ta kuiva kohta mööda üle. Tüdruk tuli aeda, ja tema järel kõndis neiu. Tüdruk nägi viljapuud viljadega: need olid hõrgutavad pirnid, aga nad kõik olid loetud. Ta astus ligi ja sõi puu otsast ühe pirni, et nälga vaigistada, mitte enam. Aednik nägi aga tüdrukut, kuid et temaga oli kaasas neiu, siis ta kohkus, et see on tont ega öelnud talle sõnagi, ei karjunud ta peale ega rääkinud temaga. Tüdruk sõi pirni ära, sai kõhu täis ja läks ning peitis end põõsa taha.
Järgmisel hommikul tuli kuningas, kelle oma see aed oli, ja hakkas vilju üle lugema ning nägi – üks pirn oli puudu, ja ta küsis aedniku käest, kus see on; seda puu all pole, tähendab on kuskile kadunud.
Aednik vastas talle:
«Eelmisel öösel käis siin tont, see oli ilma käteta, ja hammustas pirni puu otsast ära.»
Kuningas küsis:
«Aga kuidas ta vallikraavist üle sai? Ja kuhu ta kadus, kui oli pirni ära söönud?»
Aednik vastas:
«Keegi lumivalges rüüs tõkestas tammiga vee, et tont üle vallikraavi saaks. Ma juba arvasin, et kas see pole mitte ingel, ja kartsin teda hüüda ja küsida. Kui tont oli pirni ära söönud, kadus ta kuhugi.»
Kuningas lausus:
«Kui see on nii nagu sa räägid, siis ma jään täna öösel koos sinuga valvesse.»
Kui pimedaks läks, tuli kuningas aeda ja tõi endaga kaasa preestri, et see tondiga kõneleks. Kõik kolm istusid puu alla ja hakkasid valvama. Keskööl tuli tüdruk põõsa tagant välja, astus puu juurde ja sõi jälle sealt ühe pirni ära. Siis tuli preester ja küsis:
«Kas sind on Jumal saatnud või oled sa tavaline inimene? Kas sa oled vaim, või kes sa oled?»
Tüdruk vastas:
«Ma pole üldsegi vaim, vaid kõigi poolt hüljatud tüdruk.»
