kinkis Hansule vasika.
«Head aega, Grete.»
«Head aega, Hans.»
Hans võttis vasika, pani selle pea peale, ja vasikas tegi kogu Hansu näo katki.
«Tere õhtust, emake.»
«Tere õhtust, Hans. Kus sa käisid?»
«Käisin Grete juures.»
«Mida sa talle siis andsid.»
«Midagi ma ei andnud, tema andis mulle.»
«Mida siis Grete sulle andis?»
«Vasika andis.»
«Hans, aga kus vasikas on?»
«Panin ta endale pea peale, aga ta tegi mul näo katki.»
«Oh, rumalasti tegid, Hans. Oleks tulnud ta koju tuua sõime panna.»
«Pole midagi, teinekord olen targem.»
«Kuhu lähed, Hans?»
«Grete juurde, emake.»
«Vaata, et kõik korras oleks.»
«Küllap on. Head aega, emake.»
«Head aega, Hans.»
Hans tuli Grete juurde.
«Tere päevast, Grete.»
«Tere päevast, Hans. Mida sa head kaasa tõid?»
«Midagi ei toonud, tahaksin saada.»
Grete ütles Hansule:
«Ma tulen ise sinuga.»
Hans võttis Grete, pani talle nööri kaela, vedas koju ja sidus sõime külge kõvasti-kõvasti kinni. Siis läks ta ema juurde:
«Tere õhtust, emake.»
«Tere õhtust, Hans. Kus sa käisid?»
«Käisin Grete juures.»
«Mida sa talle siis viisid?»
«Midagi ei viinud, ta tuli minuga kaasa.»
«Kuhu sa siis Grete jätsid?»
«Tõin ta nööri otsas koju, sidusin sõime külge kinni, panin talle heinu ette.»
«Seda sa, Hans, tegid küll rumalasti. Oleks tulnud talle hellalt silma peale visata.»
«Pole midagi, teinekord olen targem.»
Hans läks sõime juurde, torkas kõikidel vasikatel ja lammastel silmad peast ja viskas need Gretele näkku. Selle peale Grete vihastas, rebis end lahti ja jooksis minema, aga ta oli ju Hansu pruut.
KOLM KEELT
Elas kord Šveitsis vana krahv, tal oli üksainus poeg, ja seegi oli loll, mitte millestki ei võtnud õppust. Ükskord ütles isa:
«Kuule, pojake, pähe ma sulle niikuinii midagi ei tao, pead hakkama ametit õppima. Sul tuleb kodunt ära minna: ma otsustasin panna sind ühe kuulsa meistri juurde, las ta proovib sinust midagi teha.»
Poiss saadeti võõrasse linna, ja ta oli sealse meistri juures terve aasta. Tähtaeg sai täis, noormees läks koju, aga isa küsis tema käest:
«Noh, pojake, mida sa siis oled õppinud?»
«Ma olen õppinud, taadike, aru saama, millest hauguvad koerad,» vastas ta.
«Jumal hoidku!» hüüatas isa. «Ja kas see on kõik, mida sa õppisid? Sind tuleb saata teise linna, teise meistri juurde.»
Ja viidigi noormees teise linna, ja ta oli ka selle meistri juures terve aasta otsa. Tuli siis koju tagasi, ja isa küsis jälle:
«Noh, poeg, mida sa siis õppisid?»
Poiss vastas:
«Ma õppisin, taadike, aru saama, millest laulavad linnud.» Isa sai vihaseks ja ütles:
«Ahh, küll sa oled lootusetu inimene, kallist aega raiskasid ja midagi pole õppinud. Ja sul pole häbi mulle silma alla ilmuda? Saadan su kolmanda meistri juurde, aga kui sa ka seekord ei õpi midagi selgeks, siis ei taha ma enam sinu isa olla.»
Poeg oli ka kolmanda meistri juures terve aasta, tuli koju tagasi, aga isa küsis tema käest:
«Noh, poeg, mida sa õppisid?»
Ja see vastas:
«Armas taadike, sel aastal õppisin ma aru saama, millest konnad krooksuvad.»
Selle peale vihastas isa päriselt, hüppas püsti, kutsus oma teenrid ja ütles:
«See siin pole enam minu poeg, ma ajan ta kodunt minema ja käsen teil viia ta metsa ja seal talle lõpp peale teha.»
Viidigi poiss metsa ja seal pidi ta tapetama, aga teenritel hakkas temast kahju ja nad lasid tal minna. Nad lõikasid hirvel välja keele ja silmad, et need vanamehele tõendiks tuua.
Aga noormees kõndis edasi ja jõudis mõne aja pärast ühe lossi juurde ning palus sealt öömaja.
«Hea küll,» lausus lossi peremees, «kui sa oled nõus ööbima all vanas tornis, siis mine ja ole seal; aga ma hoiatan sind, sest seal on ohtlik, kuna seal on lõukoerad, nad hauguvad ja uluvad kogu aeg, ja teatud aja tagant on neile vaja ette visata inimene, kelle nad sealsamas ära söövad.»
Kogu ümbrus oli selle pärast mures ja kurb, ent keegi neid nende hädas paraku aidata ei suutnud. Aga noormees oli vapper ja ütles:
«Laske mind sinna alla haukuvate koerte juurde ja andke mulle midagi neile ette visata. Nad ei tee mulle mitte midagi.»
Ja kuna ta ise seda soovis, siis anti talle natuke toitu lõukoertele ja viidi torni. Ta läkski sinna alla, aga koerad tema peale ei haukunud, kogunesid tema ümber kokku ja liputasid sõbralikult saba, sõid kõik ära, mis ta neile andis, ning ei teinud talle midagi. Järgmisel hommikul tuli ta üldiseks imestuseks elusa ja vigastamatuna tagasi lossi ja ütles lossiisandale:
«Koerad rääkisid mulle oma keeles, miks nad on torni elama asunud ja miks nad ümbruskonnale kahju teevad. Nad on nõiutud ja peavad valvama suurt varandust, mis on torni alla maetud, ja seni nad ei rahune, kuni varandus on välja kaevatud; aga kuidas seda teha, sain ma ka nende jutust teada.»
Ja kõik olid rõõmsad seda kuuldes, ja lossiisand ütles, et võtab ta endale lihaseks pojaks, kui tal õnnestub nii teha.
Noormees laskus taas alla torni, ja kuna ta teadis, mida ta tegema peab, siis sai ta kõigega hakkama ja tõi sealt terve laekatäie kulda. Ja sellest ajast alates ei olnud enam kuulda lõukoerte ulgumist, need kadusid, ja kogu ümbruskond sai murest lahti.
Mõne aja pärast võttis noormees nõuks Rooma minna. Teel olles sõitis ta mööda soost, ja seal istusid konnad ja krooksusid.
Noormees
