lõunasööki keetma. Ta otsustas vorstikese järgi talitada ja juurviljapotti hüpata, pööras end seal ringi, siples natuke, et toit oleks rasvasem. Kuid vaevalt oli ta potti roninud, kui end ära kõrvetas, nii kõvasti, et karv tuli lahti, nahk koorus maha, ja kohe saabus ka surm.
Linnuke tuli lõunasööki lauale kandma ja nägi – pole söögitegijat. Linnuke viskas ähmiga puud maha, hakkas kisama ja teda hüüdma, aga söögitegijat ta üles ei leidnud. Ja tuli pudenes ettevaatamatusest küttepuudele, need süttisid ja algas tulekahju. Linnuke tormas ruttu vee järele, aga lasi ämbri vette kukkuda, ja ise kukkus selle järel samuti kaevu ega suutnudki enam sealt välja pääseda, – nii ta sinna uppuski.
LAULEV LUU
Kord tabas üht riiki suur häda metssea näol. Ta rikkus talumeestel põllud, hävitas karja, aga inimesi rebis oma kihvadega puruks. Ja tõotas siis kuningas, et see, kes päästab riigi sellise koletise käest, saab endale suure varanduse. Kuid elajas oli nii määratu ja tugev; et keegi ei julgenud sellele metsale lähedalegi minna, kus ta elas. Lõpuks kuulutas kuningas, et kes püüab metssea kinni või tapab ta, saab naiseks tema ainukese tütre.
Elasid tol ajal selles riigis ka kaks venda, ühe vaese mehe pojad, kes otsustasid selleks ohtlikuks teoks julguse kokku võtta. Vanem oli kaval ja tark ning soostus asjaga uljusest, aga noorem oli lihtsameelne ja rumal ning läks välja puhtast südamest. Ja kuningas ütles:
«Et kindla peale loom kätte saada, minge metsa erinevast küljest.»
Ja läkski vanem vend metsa õhtu poolt, aga noorem hommiku poolt. Noorem vend kõndis veidi maad ja nägi – talle astub juurde väike mehike, must oda käes, ja ütleb:
«Selle oda ma annan sulle, kuna sul on hea ja puhas süda. Selle odaga võid sa rahumeeles minna metsseale vastu – ta ei tee sulle mingit viga.»
Noorem vend tänas mehikest, võttis oda õlale ja astus hirmu tundmata edasi. Varsti nägi ta metslooma, kes teda ründas, kuid noormees pani oda ette ja loom tormas pimedas vihas odale otsa sellise jõuga, et süda läks tal pooleks. Siis heitis noormees eluka õlale ja läks koju, et viia see kuningalossi.
Ta väljus metsast teiselt poolt ja nägi – metsatukas seisab maja, selles lõbutsevad inimesed, tantsivad ja joovad veini. Tema vanem vend oli ka sinna sisse astunud, kuna arvas, et metssiga tema käest niikuinii ei pääse ja tahtis kõigepealt julgust juurde saada ning end purju juua.
Ta märkas nooremat venda, kes oli metsast väljumas, jahisaak õlal, ja talle ei andnud rahu tema kade ja kuri süda. Ta hüüdis venda:
«Kallis vennas, astu aga ligi, puhka ja turguta end klaasi veiniga.»
Noorem vend astus paha aimamata majja sisse ja jutustas vennale lahkest mehikesest, kes oli talle oda andnud, millega ta oli metssea tapnud. Vanem vend rääkis nooremale augu pähe jääda kohale õhtuni, aga siis asusid nad koos teele.
Videvikus jõudsid nad üle oja viiva silla juurde ja vanem vend tegi nooremale ettepaneku minna ees; ja siis, kui see oli jõudnud keset silda, lõi ta teda seljatagant nii tugevasti, et noorem vend kukkus sillalt alla surnuks. Ta kaevas venna silla alla, võttis siis metssea, viis kuningale ja ütles, et tema selle tappiski; ja saigi ta selle eest kuningatütre endale naiseks.
Kui noorem vend välja ei ilmunud, ütles vanem vend selle peale:
«Metssiga rebis ta kihvadega lõhki,» ja kõik jäid teda uskuma.
Aga Jumala eest ei jää midagi varju; nii pidi ka see nurjatu tegu välja tulema. Mitu aastat hiljem ajas üks karjus oma karja üle silla ja märkas all liiva sees luud, mis oli valge kui vaht, ja ta arvas, et teeb sellest enda pillile ilusa huuliku. Ta laskus kaldast alla, võttis luu üles ja valmistas sellest oma karjasarvele huuliku ja prooviski sellel lugu mängida, ja luu hakkas karjase suureks hämmelduseks ise laulma:
Ah, karjane, mu arm,
Sul mängib luu ja karjasarv,
Vennas mind ju tappis,
Ja silla alla mattis,
Õela metssea pärast,
Kuningatütre pärast.
«Mis võlusarv see küll on,» lausus karjus, «see laulab ise, peab ta kuninga juurde viima.»
Ta jõudis kuninga juurde, ja taas hakkas sarv oma laulu laulma. Siis sai kuningas kõigest aru ja käskis silla all maa üles kaevata, ja leitigi sealt tapetu luud.
Õel vennas ei saanudki salata oma kuritegu ja, näe, ta õmmeldi koti sisse ja uputati elusalt, aga tapetud venna luud maeti kaunis puusärgis surnuaeda igavesele rahule.
TÄIKENE JA KIRBUKENE
Täikesel ja kirbukesel oli ühine majapidamine, isegi õlut keetsid nad ühes ja samas munakoores. Ükskord kukkus täikene munakoorde ja kõrvetas end ära. Kirbukene pani sellepeale kõvasti-kõvasti kisendama. Aga ukseke küsis ta käest:
«Miks sa, kirbukene, nii kõvasti kisendad?»
«Sellepärast, et täikene kõrvetas end ära.»
Siis hakkas uksekene kriuksuma. Luuakene oma nurgas aga küsis:
«Miks sa, ukseke, nii kõvasti kriuksud?»
«Aga miks ma ei peaks kriuksuma?»
Kõrvetas end täikene,
Nutab kirbukene.
Kohe kukkus luuakene kõigest jõust pühkima. Samal ajal aga sõitis vankrike mööda ja küsis:
«Miks sa, luuake, nii kõvasti pühid?»
«Aga miks ma ei peaks pühkima?»
Kõrvetas end täikene,
Nutab kirbukene,
Kriuksub uksekene.
Ja vankrike ütles:
«Aga mina hakkan siis veerema,» ja hakkas kiiresti veerema.
Siis ütles pabulake, kellest vankrike mööda veeres:
«Miks sa, vankrike, niimoodi veered?»
«Miks ma ei peaks siis veerema?»
Kõrvetas end täikene,
Nutab kirbukene,
Kriuksub uksekene,
Pühib luuakene.
Ja sellepeale ütles pabulake:
«Noh, aga mina löön siis lõõmates põlema,» ja hakkas ereda leegiga põlema.
Aga pabulakese lähedal kasvas puukene. Ja see ütles sellepeale:
«Miks sa, pabulake niimoodi põlema lõid?»
«Aga miks ma ei peaks põlema?»
Kõrvetas end täikene,
Nutab kirbukene,
Kriuksub uksekene,
Pühib luuakene,
Veereb vankrikene.
Aga puukene ütles siis:
«Noh, aga mina hakkan siis kõikuma,» ja hakkas nii kõvasti kõikuma, et kõik
