armus temasse ja käskis talle teha hõbedased käed ja võttis ta endale naiseks.
Möödus aasta ja kuningas pidi sõtta minema, ning ta jättis noore kuninganna oma ema hoolde ja ütles:
«Kui ta sünnitama hakkab, siis hoolitsege tema eest nagu kord ja kohus ning saatke mulle kohe kiri.»
Ja sünnitaski kuninganna toreda poja. Ema kirjutas kuningale teate ja saatis käskjala rõõmusõnumiga teele. Aga käskjalg heitis teel olles oja äärde puhkama ja jäi seal väsinuna magama. Kohe ilmus kohale kurat, kes tahtis lahkele kuningannale kogu aeg kurja teha, ja vahetas kirja ära; selles oli aga kirjutatud, et kuninganna olla sünnitanud värdja.
Kuningas luges kirja läbi, kohkus, muutus väga kurvaks, aga kirjutas siiski vastuseks, et kuninganna eest korralikult hoolt kantaks ja teda hoitaks, kuni ta ise koju tuleb. Käskjalg asus kirjaga tagasiteele, aga heitis teel olles puhkama sellelsamal kohal – ja jäi magama.
Jälle ilmus kurat välja ning pani talle tasku teise kirja, aga selles oli kirjutatud, et kuninganna tuleb koos lapsega tappa. Vana kuninganna sai kirja kätte ja kohkus, aga ei jäänud kirja uskuma, vaid kirjutas veel kord kuningale, kuid ei saanud vastust, sest kurat sokutas iga kord käskjalale vale kirja asemele, ning viimases kirjas oli öeldud, et käsu täitmise märgiks saadetagu talle kuninganna keel ja silmad.
Vana kuninganna puhkes nutma, et peab süütut verd valama, ning käskis öösel tuua emapõdra, lõikas sellelt keele ja torkas välja silmad ning peitis need ära. Aga noorele kuningannale ütles:
«Ma ei suuda lasta sind tappa, nagu käskis kuningas, aga kauemaks sa siia jääda ei tohi. Võta oma laps ja mine, kuhu tahad, ja tagasi ära tule.»
Ta sidus kuningannale lapse selga ja vaene naine lahkus nutetud silmadega lossist. Ta jõudis pimedasse ja süngesse metsa, laskus põlvili ja hakkas Jumalat paluma.
Äkki ilmus välja ingel ja viis ta mingi onni juurde, ja selle külge oli löödud väike tahvel: «Siin elavad kõik vabalt.» Onnist astus välja lumivalge neiu ning ütles:
«Tere tulemast, kuninganna,» ja viis ta majja. Siis sidus tal seljast poisikese, pani selle talle rinnale, et kuninganna talle süüa annaks, ning sättis ta magama kenale asemele.
Ja vaene naine küsis:
«Millest sa tead, et ma olen kuninganna?»
Valge neiu vastas:
«Ma olen Jumala ingel ja mind on saadetud sind ja su lapsukest kaitsma.»
Kuninganna elas onnis seitse aastat, ja tema eest hoolitseti seal hästi, ja ta usinuse ning headuse tõttu kasvasid talle käed jälle külge.
Lõpuks saabus kuningas sõjaretkelt jälle koju, ja kõigepealt soovis ta näha oma naist ja last.
Vana kuninganna puhkes nutma ja ütles:
«Sina, õel inimene, miks kirjutasid mulle, et ma hukkaksin kaks süütut hingekest?» Ja ta näitas kuningale kaht kirja, mis kurat oli võltsinud, ja lisas: «Ma tegin nii nagu sa käskisid,» ja näitas talle emapõdra keelt ja silmi.
Kuningas valas oma naise ja poja pärast kibedaid pisaraid, ka vanal emal hakkas hale tema pärast ja ta ütles:
«Rahune, mu poeg, ta on elus. Ma käskisin salaja tappa emapõdra ja hoidsin tõendina alles tema silmad ja keele, aga sinu naisele sidusin ma selga ta lapse ja käskisin tal laia ilma minna, kuhu vaid jalad viivad, ja võtsin talt tõotuse koju mitte kunagi tagasi tulla, kuna sa olid tema peale nii vihane.»
Ja kuningas lausus:
«Ma käin läbi kõik kohad, kus tahes on sinine taevas, ei söö ega joo enne, kui olen leidnud oma armsa naise ja lapse, kui nad veel hukka pole saanud või nälga surnud.»
Kuningas asuski teele ja rändas pea seitse aastat otsides neid kõikjalt – orgudes ja mäekurudes, aga ei leidnud neid ning arvas, et nad on hukka saanud. Ta ei söönud ega joonud selle aja jooksul kordagi, kuid lootus andis talle jõudu.
Lõpuks sattus ta paksus metsas väikese onni peale, ja sellele oli löödud tahvel: «Siin elavad kõik vabalt.» Onnist tuli välja valge neiu, võttis tal käest, viis onni ja ütles:
«Tere tulemast, mu kuningas,» ja küsis, kust ta tuleb. Kuningas vastas:
«Varsti saab juba seitse aastat, kui ma ilmas ringi rändan, otsin oma naist ja last, aga ei leia neid kusagilt.»
Ingel pakkus talle süüa ja juua, kuid kuningas keeldus ja palus luba vaid veidi jalgu puhata. Ja ta heitiski magama ning kattis näo rätikuga.
Ingel läks tuppa, kus istus kuninganna oma pojaga, keda ta kutsus kogu aeg Näguriks, ja ütles talle:
«Tule ja võta oma laps, sinu mees on siin.»
Kuninganna astus tuppa, kus kuningas puhkas, ja kuninga näolt kukkus rätik. Ja kuninganna ütles:
«Nägur, tõsta oma isa rätik üles ja pane talle see näole tagasi.»
Laps võttis rätiku ja kattis sellega isa näo. Kuningas kuulis seda läbi une ja viskas rätiku maha. Ja poiss ütles kärsitult:
«Armas emake, kuidas ma saan katta nägu oma isal, kui mul teda pole kunagi olnudki? Sa ju ütlesid mulle, et mu isa on taevas. Aga seda võõrast meest ma üldsegi ei tunne. Ta pole mulle mingi isa.»
Kuningas kuulis seda, tõusis üles ja küsis, kes ta seesugune on.
Ja kuninganna vastas:
«Ma olen su naine, ja see on su poeg Nägur.»
Ja kuningas nägi, et ta käsi liigutas ja sõnas:
«Minu naisel olid hõbedased käed.»
Aga naine vastas:
«Käed kasvasid mul Jumala tahtel uuesti külge.»
Siis astus tuppa ingel, tõi hõbedased käed ja näitas neid kuningale. Ja alles siis sai kuningas teada, et need on tema armas naine ja ta kallis poeg; ta suudles neid, oli rõõmus ja lausus:
«Nagu raske kivi oleks mul südamelt langenud.»
Lahke ingel andis neile kõigile veel süüa ja nad asusid koduteele oma vana ema juurde. Kõikjal valitses suur rõõm, kuningas ja kuninganna pidasid aga veel korra maha pulmapeo ja elasid õnnelikult kuni õndsa surmani.
TARK HANS
Hansu ema küsis Hansult:
«Kuhu sa lähed?»
Hans vastas:
«Grete juurde.»
«Vaata, Hans, et kõik oleks korras.»
«Küllap on. Head aega, emake.»
«Head aega, Hans.»
Tuleb Hans Grete juurde:
«Tere päevast, Grete.»
«Tere päevast, Hans. Mida head sa kaasa tõid?»
«Midagi ei toonud,
