tea, kes võib sind külastada,” jätkas Välejalg, “siis on väga soovitatav, kui saad külalisi teraselt silmitseda, enne kui nad liiga lähedale jõuavad. Praegu on sõda, ja sellepärast on niisugune ettevaatus eriti kohane, kuna mõni kanadalane või mingo võib ronida onni kutset ära ootamata. Kuid Hutter on suurepärane valvur ja haistab ohtu peaaegu sama hästi, nagu jahikoer haistab hirve.”
“Minu arvates seisab loss nii nähtaval, et meelitab kindlasti vaenlasi ligi, kui mõni juhtub järve üles leidma, mis tundub mulle küll vähe tõenäoline, sest järv asub kindlusse ja asundusse viivatest teedest eemal.”
“Noh, Hirvekütt, mina olen jõudnud veendumusele, et vaenlasi kohtab inimene hoopis hõlpsamini kui sõpru. Otse õudne on mõelda, kui paljudel põhjustel sa võid saada endale vaenlasi ja kui vähestel põhjustel sõpru. Ühed haaravad tomahoogi25 sellepärast, et sa ei mõtle nõnda nagu nemad; teised jällegi sellepärast, et sa jõuad nende mõtetest ette; ja kord tundsin ma üht hulkurit, kes läks oma sõbraga tülli sellepärast, et see ei pidanud teda ilusaks. Noh, pole sinagi just iludus, Hirvekütt, ja ometigi poleks sa nii mõistmatu, et saaksid minu vaenlaseks sellepärast, et ma sulle seda näkku ütlen.”
“Ma olen niisugune, nagu jumal on mu loonud, ega taha olla ei parem ega halvem. Erilist ilu mul vististi ei ole; vähemalt mitte sel määral, nagu igatsevad kergemeelsed ja tühised inimesed; kuid loodan, et minulgi ei puudu teatav veetlus tänu minu heale käitumisele. Vähe leidub üllama välimusega mehi kui sina, Välejalg, ja ma mõistan, et vaevalt küll pööraks keegi pilku minule, kui võib sinusugust vaadata; kuid ma ei tea, kas maksab arvata, nagu ei oskaks kütt püssiga nii osavasti ümber käia või saaks ta vähem saaki, kuna ta ei taha peatuda iga ettejuhtuva sätendava allika juures ja uurida oma palet vees.”
Siinkohal puhkes Välejalg valjusti naerma. Olles liiga muretu, et mõelda oma ilmsest füüsilisest üleolekust, oli Välejalg sellest siiski ise teadlik, ja nagu enamik inimesi, kes kas sünni või looduse poolest on õnnistatud mõne eelisega, mõtles ta sellest teatud mõnuga, kui see talle juhuslikult meelde tuli.
“Ei, ei, Hirvekütt, sa pole mingi iludus ja sa võid selles ise veenduda, kui vaatad üle kanuu serva,” hüüdis ta. “Jude ütleb sulle seda otsekohe näkku, niipea kui sa teda ärritad, sest teravamat keelt ei leidu ühelgi plikal ei meie asunduses ega väljaspool seda, kui sa ahvatled teda seda tarvitama. Minu nõuanne sulle: ära sa kunagi Judithit narri; kuid Hettyle sa võid öelda, mida tahad, ja ta kuulab kõike vaguralt nagu talleke. Ei, parem ärgu olgu Jude see, kes avaldab sulle oma arvamust sinu välimuse kohta.”
“Ja kui ta seda teebki, Välejalg, siis pole tal mulle rohkem öelda, kui sina juba ütlesid.”
“Ma loodan, Hirvekütt, et sa ei võtnud minu väikest märkust hinge – ma ei mõelnud sellega midagi halba. Sa pole ju iludus, nagu sa isegi peaksid teadma, ja miks ei peaks sõbrad teineteisega niisugustest tühistest asjadest vestlema? Kui sa oleksid iludus või sinnapoolegi, oleksin mina esimene, kes sulle seda ütleb, ja see peaks sind rahuldama. Aga kui Jude mulle ütleks, et ma olen näotu nagu surmapatt, peaksin ma seda edvistamiseks ega mõtlekski teda uskuda.”
“Neil, keda loodus on hellitanud, on kerge niisuguste asjade üle nalja heita, Välejalg, kuigi teistele on see võibolla mõnikord raske. Ma ei eita, et minagi olen vahel tahtnud olla ilusam, jah, olen tahtnud; kuid ma olen alati suutnud endas selle tunde maha suruda, mõeldes sellele, kui palju olen ma kohanud kena välimusega inimesi, kel pole sisimas millegi üle uhkustada. Ma ei salga, Välejalg, et olen sageli soovinud olla kaunis ja sinusarnane; kuid olen need tunded alati maha surunud, mõeldes, kui palju paremini on mul mitmeski mõttes läinud, võrreldes mõne teise surelikuga. Ma oleksin võinud sündida lombakana ja poleks olnud suuteline isegi oravajahti pidama; oleksin võinud sündida ka pimedana, mis oleks mu teinud koormaks niihästi mulle endale kui ka mu sõpradele; või kurdina, mis oleks teinud mu täiesti kõlbmatuks sõjas või luureretkel, seda aga pean ma iga meesterahva kohuseks rasketel aegadel. Jajah, ma tunnistan, et ei ole sugugi mõnus vaadata neid, kes on sinust kenamad, ja et neid võetakse paremini vastu ja austatakse rohkem kui sind; kuid seda kõike võib taluda, kui inimene vaatab oma õnnetusele otse silma ega unusta, missugused on tema vaimuanded ja kohustused.”
Välejalg oli üldiselt heasüdamlik ja lahke inimene ning kaaslase enesealandus surus tühja isekuse tema peast täiesti välja. Ta kahetses oma ettevaatamatuid vihjeid kaaslase välimuse kohta ja püüdis seda ka ohtralt väljendada, kuigi ta tegi seda kohmakusega, mis on omane kõigi piiriasukate kommetele ja arvamusavaldustele.
“Ma ei tahtnud midagi halba öelda, Hirvekütt,” vastas ta taunival moel, “ja loodan, et sa unustad kõik, mida ma ütlesin. Kui sa pole just lausa ilus, siis su pilk kõneleb ometi selgemini kui mis tahes sõnad, et su südametunnistusega on kõik korras. Sa ei pane suurt rõhku välisele küljele ja andestad seda kiiremini iga pisivihje sinu välimusele. Ma ei ütle, et Jude satuks sinust liigsesse vaimustusse, sest see võiks sünnitada ootusi, mis võivad lõppeda pettumusega, kuid on ju olemas Hetty, kes vaatab sind hea meelega, nagu iga teistki meesterahvast. Lisaks oled sa liiga tõsine ja kaalukas, et võiksid Judithist eriti hoolida. Kuigi tüdruk on ebatavaliselt ilus, on ta suur eneseimetleja, mistõttu ühelgi meesterahval pole põhjust rõõmustada, kui tüdruk talle juhtumisi naeratab. Ma mõtlen vahel, et see tüdruk armastab maailmas üle kõige iseennast.”
“Kui see nii on, Välejalg, siis kardan, et ta pole küll rohkem väärt kui enamik kuningannasid oma troonidel ja suursugused linnadaamid,” vastas Hirvekütt naeratades ja pöördus jälle oma kaaslase poole, kusjuures igasugused rahulolematuse jäljed kadusid tema ausalt ja avalalt näolt. “Ma ei tunne ühtki delavaari, kelle kohta sa võiksid sedasama öelda. Kuid siin ongi pika neeme ots, mida sa mainisid, ja Rotiabajas ei või enam kaugel olla.”
See neem ei ulatunud kaugele järve nagu kõik teised, vaid kulges rööbiti kaldaga, mis moodustas siin kaares sügava ja vaikse lahe, pöördus veerand miili kaugusel jällegi lõunasse ja lõikas läbi oru, moodustades veele lõunapoolse tõkke. Välejalg oli peaaegu kindel, et ta leiab siit laeva, mis kitsast neemeriba katvate puude taga ankrus seistes võis kogu suveks vaenlase luurava pilgu eest peitu jääda. Tõepoolest, see koht oli nii hästi varjatud, et neeme taha rannalähedasse lahesoppi viidud paati võis näha ainult ühest küljest, ja nimelt kaldalt, kus kasvas tihe mets ja kuhu võõras vaevalt kunagi sattus.
“Me peaksime nüüd varsti Noa laeva nägema,” ütles Välejalg, kui kanuu libises ümber neemetipu, kus vesi oli nii sügav, et näis täiesti mustana. “Ta armastab pugeda kõrkjastikku, ja me oleme viie minuti pärast tema pesas, kuigi vanamees ise võib oma püüniste juures olla.”
March osutus valeprohvetiks. Kanuu keeras ümber neemenuka ja kahe ränduri pilgule avanes kogu abajas või laht, tõenäoliselt viimane, kuid nähtavale ei tulnud ühtki muud eset peale nende, mis loodus oli sinna paigutanud. Sile veepind laius kauni kaarena, kõrkjad paindusid vaikselt veepinna suunas ja puud rippusid ta kohal nagu alati; rahustav ja üllas üksildus valitses kõige üle. Iga luuletaja või kunstnik oleks sellest maastikust vaimustusse sattunud, kuid Harry Välejalale ei avaldanud see mingit mõju. Ta põles kärsitusest kohata kiiremini oma kergemeelset kaunitari.
Kanuu liikus peaaegu või täiesti vaikselt, kuna piiriasukad olid harjunud sooritama iga liigutust ettevaatlikult ja paat näis nüüd peegelsiledal veel hõljuvat nagu õhus, olles osa hingavast vaikusest, mis nagu täitnuks kogu ümbrust. Sel hetkel kuuldus kuiva oksa praksumist kitsal maaribal, mis eraldas lahte järvest. Mõlemad seiklejad võpatasid ja kumbki sirutas käe püssi järele, kuna relv oli neil alati käeulatuses.
“Mingi väiksema looma kohta oli see liiga tugev praksatus,” sosistas Välejalg, “ja see kostis inimese sammuna.”
“Ei kostnud, vastupidi,” väitis Hirvekütt vastu, “see oli, nagu sa ütlesid, liiga
tomahook – indiaanlaste sõjakirves
