ma tunnistan, kuid samuti on seda rebasel ja isegi karul. Ma olen sinust vanem ja kauem metsades elanud, või õigemini, olen alati seal elanud, ja mulle ei maksa selgitada, misasi indiaanlane on ja mida ta pole. Kui sa tahad, et sind metslaseks peetaks, siis tarvitseb sul ainult seda öelda, ma teatan sellest Judithile ning vanamehele ja eks me siis näe, kuidas nad sind vastu võtavad.”
Siin osutas Välejala elav kujutlusvõime talle mõningaid teeneid ja jahutas ta viha. Kujutledes, kuidas tema kahepaikne tuttav võtab vastu külalist, keda ta niimoodi esitleb, puhkes ta südamest naerma.
Hirvekütt teadis liiga hästi, et asjatu on veenda niisugust inimest milleski, mis kõneleb vastu tema eelarvamustele, ega tundnud mingit soovi seda ülesannet enda peale võtta. Ta ei kurvastanud, et tema mõtted said uue suuna samal ajal, kui kanuu lähenes järve kagukaldale. Nad olid nüüd üsna lähedal kohale, kus Marchi sõnade järgi jõgi järvest välja jooksis, ja mõlemad hakkasid ringi vaatama uudishimuga, mida veelgi suurendas laeva leidmise ootus.
Lugejale võib näida kummalisena, et inimesed, kes asuvad kõigest kahesaja jardi kaugusel kohast, kus kahekümne jala kõrguste kallaste vahel kulgeb üsna lai säng, oleksid võinud jõe olemasolus kahelda. Tuleb siiski meenutada, et siin rippusid kõikjal vee kohal puud ja põõsad, ümbritsedes järve nagu narmaspitsiga, mis varjas ära kõik selle väiksemad käänakud.
“Ma pole juba kahel viimasel suvel ühtejärge järve siiapoole otsa sattunud,” ütles Välejalg, tõustes kanuus täies pikkuses püsti, et paremini ringi vaadata. “Ahaa, seal on kalju, mis tõstab oma lõuga vee kohale, ja ma tean, et jõgi algab kusagil tema läheduses.”
Mehed vajutasid jälle aerudele ja olid peagi kaljust paari jardi kaugusel. Kalju polnud suur, kõigest viis või kuus jalga kõrge, kusjuures ainult pool sellest ulatus üle veepinna. Vee alaline tegevus sajandite jooksul oli kaljutipu niivõrd ümmarguseks uhtunud, et ta sarnanes oma korrapärase ja ühtlase kujuga suurele mesipuule. Paat ujus aeglaselt mööda ja Välejalg tähendas, et see kalju oli ümbruskonna indiaanlastele hästi tuntud ja tavaliselt kasutasid nad seda märgina, mille lähedusse nad määrasid oma kohtumisi, minnes jahile ja sõjakäikudele.
“Ja siin ongi jõgi, Hirvekütt,” jätkas ta, “kuigi nii puude ja põõsaste varjus, et sarnaneb rohkem mõne varitsuspaigaga kui väljavooluga niisugusest järvest, nagu seda on Vilkuv Peegel.”
Välejalg polnud halvasti kirjeldanud seda kohta, mis tõesti näis sarnanevat varitsuspaigaga. Kõrged kaldad võisid olla teineteisest vähemalt saja jala kaugusel, kuid läänes ulatus väike madal maariba nii kaugele ette, et surus jõe poole kitsamaks. Kuna põõsad rippusid alla vee kohale ja kirikutornide kõrgused männid sirutusid valguse poole, kuni nende oksad segunesid, siis oli silmal ka lühikese maa pealt raske märgata kaldal ühtki nõgu, mida mööda jõgi oleks võinud voolata. Järsul kaldal kasvavast metsast polnud samuti näha ühtki jälge järve väljavoolust, kõik kokku paistis ühe ääretu lehtvaibana. Kanuu liikus voolust kistuna pikkamisi edasi ja sattus puudevõlvide alla, kuhu päikesevalgus vaevu läbi harvade avauste tungis, valgustades nõrgalt all valitsevat hämarust.
“See on ehtne varitsuspaik,” sosistas Välejalg pooliti, otsekui oleks ta tundnud, et niisugune koht on määratud saladustele ja ettevaatlikkusele. “Sellepärast ongi vana Tom oma Noa laevaga pugenud kuhugi siia. Me laskume pisut maad allavoolu ja leiame ta üles.”
“Kuid siin pole niisuguste mõõtudega laeval kuhugi peitu pugeda,” vastas teine, “mulle tundub, et meie kanuulgi on siin vaevalt ruumi liikuda.”
Välejalg naeris selle peale vastuseks ja nagu varsti selgus, täiesti põhjendatult. Vaevalt olid rändurid möödunud päris järve kaldal kasvavate põõsapitsist, kui nad leidsid end kitsast, kuid sügavast jõest, ja läbipaistev vesi voolas lehtkatuse all, mida hoidsid ülal vanade puude tüvedest koosnevad võlvid. Põõsad palistasid kaldaid nagu tavaliselt, kuid nende vahele jäi umbes kahekümne jala laiune vaba läbikäik ja ees avanes umbes kaheksa või kümme korda pikem vaateväli.
Kumbki meie seikleja ei kasutanud aerusid, vast ehk ainult niipalju, et hoida kerget paati keset jõge. Mõlemad vaatlesid valvsalt igat jõekäänakut – neid oli kaks-kolm tükki juba esimese saja jardi peal. Käänak järgnes käänakule ja kanuu oli ujunud juba tükk maad mööda jõge, kui Välejalg haaras põõsast kinni ja peatas paadi nii äkki ja vaikselt, nagu tahtnuks ta näidata, et selleks toiminguks oli mingi ebatavaline põhjus. Hirvekütt asetas käe püssipärale, niipea kui ta seda toimingut märkas, kuid see sündis pigem jahimehe harjumusest kui kartusest.
“Seal see vanamees ongi!” sosistas Välejalg, osutades sõrmega ja kogu südamest naerdes, hoidudes ometigi hoolikalt häält tegemast. “Püüab rotte, nagu ma arvasin! Sumab põlvini vees ja poris, vahib oma lõkse ja söötasid üle. Kuid võta või pea maha, ma mitte ei märka laeva; kuigi olen valmis kihla vedama iga viimase naha peale, mis ma sel suvel saan, et Jude ei söanda oma kauni jalakesega niisugusesse porisse astuda. Plika tõenäoliselt palmitseb oma juukseid mõne allika kaldal, kus ta võib vaadata oma kaunist nägu ja koguda põlgust meiesuguste meeste vastu.”
“Sa teed noortele naisterahvastele ülekohut – tõesti, Välejalg – sa liialdad nende puudustest kõneldes samuti, nagu nemad ise liialdavad oma täiuslikkusega hoobeldes. Ma julgen öelda, et Judith tõenäoliselt pole sugugi niisugune eneseimetleja ega meessoo vihkaja, nagu sina näid arvavat; ja et ta arvatavasti töötab oma isa heaks kodus, samal ajal kui see töötab tema heaks kuskil püüniste juures.”
“Kui meeldiv on tütarlapsel kuulda meesterahva suust tõtt kasvõi kordki elus,” kostis meeldiv, kõlav ja ometigi pehme naisehääl nii kanuu lähedalt, et mõlemad kuulajad tahtmatult võpatasid. “Aga mis puutub teisse, Välejalg, siis on igal õiglasel sõnal nii raske üle teie huulte pääseda, et ma ei loodagi neid enam teie suust kuulda. Viimane niisugune sõna, mis te laususite, oleks teil peaaegu kurku kinni jäänud ja teid peaaegu lämmatanud. Kuid mul on heameel näha teid paremas seltskonnas kui varemalt, ja et inimesed, kes oskavad austada ja kohelda naisterahvaid, ei häbene rännata teie seltsis.”
Pärast neid sõnu vaatas ebatavaliselt ilus ja noor naisenägu välja Hirveküti aeru ulatuses asuvast lehtedevahelisest avast. Selle näo omanik naeratas õrnalt noormehele, ja vihane pilk, kuigi teeseldud ja pilklik, mille ta Välejalale heitis, tegi ta ilu veelgi üllatavamaks, tuues esile tema muutliku ja tujuka näo kõik mitmekesised mänglemised, näo, mis näis üsna hõlpsasti ja märkamatult muutuvat pehmest rangeks, lustakast etteheitvaks. Järgmine pilk selgitas üllatuse põhjuse. Mehed olid sattunud märkamatult Noa laeva kõrvale, mida varjasid selleks otstarbeks korraldatud ja lõigatud põõsad, ja Judith Hutteril tarvitses lihtsalt kõrvale lükata akent katvad lehed, et oma nägu näidata ja nendega kõnelda.
IV PEATÜKK
Arglik hirveke jooksu ei lähe, kui kohtab mind metsa vilus; ja ma seisatan, kuulatan vähe – vaatan mailille, mõte lööb pähe: kuis looduses kõik on nii ilus!
Noa laev, nagu Hutterite ujuvat elamut üldiselt kutsuti, oli ehitatud väga lihtsalt. Lai lamedapõhjaline praam moodustas sõiduki alumise osa; keskosas, mis hõlmas kogu laeva laiuse ja ligi kaks kolmandikku pikkusest, seisis madal, lossi meenutav ehitis. Laeva küljed olid pisut kõrgemad kui veesõidukil tavaliselt. Kajut oli võrdlemisi madal, nii et seal oli võimalik püsti seista. Kogu ehitis tervikuna aga ei olnud väga kohmakas ega silmatorkav. Lühidalt öeldes ei erinenud Noa laev kuigi palju tänapäeval mööda kanaleid sõitvatest lamedapõhjalistest
