meest nüüd täie tõsidusega laeva paigalt ära nihutama. Kerged kinnitusköied vabastati kähku ja raske mürakas ujus meeste tõmmete abil aeglaselt peidust välja. Niipea kui see vabanes takistusest, mida avaldasid oksad, surus veevool selle peaaegu vastu läänekallast. Pardal tõmbus kõigil süda murelikult kokku, kui laev liikus oksi murdes läbi läänekalda põõsaste ja puude, sest keegi ei teadnud, millal ja kust võib päevavalgele ilmuda saladuslik, ohtlik vaenlane. Hämar valgus, mis ikka veel tungis läbi allarippuva lehekatte või rajas endale teed läbi kitsa, linditaolise avause, mis näis ülal õhus tähistavat all voolava jõe sängi, suurendas hädaohutunnet, sest kõik oli küll esmapilgul nähtav, kuid piirjooned olid siiski ähmased. Päike ei olnud veel täiesti loojunud, kuid ta kiired ei tunginud enam otse orgu ja õhtused varjud hakkasid tihenema, muutes sellega metsahämaruse veelgi süngemaks ja nukramaks.
Mehed pingutasid trossi ning lodi liikus aeglaselt ja peatuseta edasi. Lodjal oli väga lai põhi, seepärast ei istunud see vees sügavalt ega avaldanud kiiresti voolavale veele kuigi suurt takistust. Elu oli Hutterile õpetanud veel ühe ettevaatusabinõu. See oleks teinud au igale meremehelegi ja hoidis ära takistused, mis muidu oleksid neid oodanud iga jõekäänu juures. Kui lodi sõitis allavoolu, laskis Hutter trossi külge seotud rasked kivid otse jõe keskel vette. Nii tekkis ankrute ahelik, milles iga kivi püsis paigal, kuni selleni jõuti. Kõige ülemine kivi toetus aga juba järves olevale ankrule. Nende ankrute abil ujus lodi kaldanukkadest riivamatult mööda. Muidu oleks see nende taha paratamatult igal käänakul kinni jäänud ja Hutter üksinda oleks sellisest kimbatusest suure vaevaga jagu saanud.
Kasutades selle ettenägeliku riuka hüvesid ja kartes kohata indiaanlasi, vedasid Ujuv Tom ja tema mõlemad vägilasrammuga kaaslased lotja vastuvoolu nii kiiresti, nagu trossi tugevus võimaldas. Jõe igal käänakul tõsteti kivi põhjast üles, mille järel lodi võttis kursi järgmisele kivile. Niiviisi liikus Hutter edasi otsekui poidega tähistatud kanalis, nagu ütleks meremees, ja sundis vaikse summutatud häälega sõpru kogu oma jõudu pingutama; aeg-ajalt aga hoiatas ta neid liigse agaruse eest, mis antud juhul oleks võinud ohtlikuks saada.
Vaatamata sellele, et mehed olid metsadega harjunud, suurendas tihedasse võssa kasvanud ning varjulise jõe sünge iseloom neis peituvat rahutust. Ja kui lodi jõudis lõpuks välja Susquehannah’ esimese käänakuni ja silmale avanes lai järvepind, tundsid kõik kergendust, kuigi keegi ei tahtnud seda tunnistada. Siin tõsteti põhjast viimane kivi üles; tross tõmbus pingule otse ankru suunas, mis oli heidetud, nagu Hutter selgitas, sinna, kus jõgi alguse sai.
“Tänu jumalale!” hüüatas Välejalg. “Lõpuks ometi päevavalgus, ja peagi avaneb meil võimalus näha ka vaenlasi, kui peaksime nendega kokku puutuma!”
“Seda ei või sina ega keegi teine öelda,” torises Hutter. “Otse lähte juures kaldal on koht, kus võib varjul olla terve jõuk. Kõige ohtlikum hetk jõuab kätte siis, kui oleme möödunud neist puudest ja jõuame avaveele, sest vaenlased jäävad peitu, meie aga jääme lagedale. Judith, mu tüdruk, teie koos Hettyga pange aerud käest, minge kajutisse ja vaadake, et te aknast oma nägu ei näita. Need, kes meid nüüd näevad, ei hakka teie ilu kiitma… Ja nüüd, Välejalg, lähme õige meiegi eestuppa ja hakkame vedama trossi läbi ukse, seal vähemalt oleme kaitstud igasuguste üllatuste eest. Sõber Hirvekütt, siin on vool nõrgem ja tross täiesti otse, sellepärast on targem, kui te liigute akna juurest akna juurde. Kuid vaadake ette, et te pead ei näita, kui teile elu armas on. Keegi ei tea, millal või kus me oma naabritest kuulda saame.”
Hirvekütt täitis käsku tundega, millel polnud hirmuga midagi pistmist. Kuid ta oli uuest olukorrast põnevil ja erutatud. Esmakordselt elus oli ta vaenlaste läheduses või tal oli vähemalt põhjust seda oletada. Kui ta asus oma kohale aknakese juurde, pidi lodi parajasti läbima vooluse kõige kitsama koha, kust algas jõgi selle sõna tõsises mõttes ja kus puud ülal kokku põimusid, mistõttu jõgi tormas otsekui rohelisse võlvialusesse, nii nagu näiteks Šveitsis voolavad jõed jääkoobastest välja.
Praam läbis juba selle lehekoridori viimast käänakut, kui Hirvekütt, kes oli läbi uurinud kõik, mida oli olnud võimalik näha jõe idakaldal, asus vastasakna juurde läänekallast jälgima. Tema ilmumine sellesse vaatluspunkti toimus just õigel ajal: ta ei jõudnud veel silma pilu juurde asetada, kui nägi vaatepilti, mis oleks pidanud ehmatada nii noort ja kogenematut luurajat. Noor puu rippus kaares vee kohal; algul oli ta kasvanud valguse poole, kuid pärast oli lume raskus surunud ta alla – nagu see sageli Ameerika metsades juhtub. Selle puu otsa oli juba ilmunud vähemalt kuus indiaanlast, teised valmis neile järgnema, niipea kui eelmised ruumi annavad. Nähtavasti kavatsesid puutüvele roninud indiaanlased hüpata lodja katusele, kui laev nende alt läbi ujub. Seda polnud kuigi raske teha, kuna mööda längus puud oli kerge edasi liikuda ja oksad olid küllaldaseks toeks kätele; niisugusest kõrgusest alla hüpata oli tühiasi. Hirvekütt silmas seda jõuku siis, kui see ilmus parajasti metsast välja ja hakkas mööda kõige lähemat puutüve üles ronima. Indiaanlaste kommete tundmine ütles jahimehele silmapilkselt, et võõrad olid täielikus sõjamaalingus ja kuulusid vaenulikku suguharru.
“Sikuta, Välejalg,” hüüdis ta, “sikuta elu eest, kui sa Judith Hutterit armastad! Sikuta, mees, sikuta!”
Noor jahimees teadis, et ta pöördub selle hüüdega inimese poole, kellel on hiiglase jõud. Hüüe oli tõsine ja hoiatav. Hutter ja March tundsid mõlemad, et see pole niisama karjutud ja sikutasid trossi kõige ohtlikumal hetkel kogu jõust. Laev hakkas liikuma kaks korda kiiremini ja libises puu alt läbi, justkui oleks ta mõistnud pea kohal rippuvat ohtu.
Märganud, et nad on avastatud, lasksid indiaanlased kuuldavale kohutava sõjahüüu, jooksid puud pidi edasi ja hüppasid oma ihaldatud saagi suunas. Kuus meest olid puu otsas ja igaüks proovis õnne. Kuid kõik peale nende juhi kukkusid jõkke, kes lodjale lähemale, kes kaugemale, vastavalt sellele, millal nad hüpata jõudsid. Ainult pealik, kes oli asunud kõige ohtlikumale kohale kõige ette ja hüppas kõige varem, kukkus just laeva ahtrisse. Ent kukkumine lõi ta pisut uimaseks; hetkeks jäi ta poolkummargil seisma ega taibanud, mis temaga toimub. Sel hetkel sööstis Judith kajutist välja, erutusest punetavate põskedega ja ilusam kui iial varem, võttis kokku kogu jõu ja tõukas indiaanlase ainsa ropsuga üle parda, peadpidi jõkke. Vaevalt oli ta jõudnud selle otsustava sammu sooritada, kui temas ärkas naine. Ta vaatas üle parda, soovides teada saada, mis mehest oli saanud, ja tema pilk mahenes. Ta punastas häbist ja üllatusest oma julguse üle ja puhkes siis naerma oma lõbusat ja meeldivat naeru. Kõik see sündis vähem kui minuti jooksul. Siis haaras Hirveküti käsivars tal piha ümbert ja tõmbas ta kärmesti kajutisse varju. Nad taganesid just parajal ajal. Vaevalt olid nad varju jõudnud, kui kogu mets täitus kisaga ja kuulid hakkasid kopsama vastu palke.
Noa laev liikus kogu aeg kiiresti edasi ja pärast seda väikest sündmust oli ta juba väljaspool ohtu. Niipea kui esimene vihapuhang oli möödas, lõpetasid metslased tulistamise, mõistes, et kulutavad vaid asjata laskemoona. Kui laev jõudis ankru kohale, tõmbas Hutter selle veest välja, et liikumist mitte takistada. Jõevool oli siin vaikne ja laev ujus aeglaselt edasi, kuni jõudis avajärvele, olles ometi veel kaldale nii lähedal, et püssikuulid võisid neid tabada. Hutter ja March pingutasid palkseinte varjus aere ning varsti oli laev kaldast nii kaugel, et vaenlased kaotasid lootuse neile uuesti kallale tungida.
V PEATÜKK
Hirv ulub, kes sai salvata, Sel rõõm, kes terveks jäi; Kel magada, kel valvata – Eks nii kõik ilmas käi…
Laeva vööris toimus uus nõupidamine,
