enamik poisse, ja siis anti mulle hüüdnimeks Lontkõrv, kuna mul olevat jahikoera haistmine.”
“See pole enam nii ilus,” vastas Hetty. “Ma loodan, et te ei kandnud seda nime kaua…”
“Ainult seni, kui sain nii rikkaks, et jaksasin püssi osta,” vastas kaasvestleja mõningase uhkusega, mis tungis äkki läbi tema rahulikust ja talitsetud käitumisest. “Siis nähti, et ma võin varustada vigvami jahiloomade lihaga, ja peagi sain ma Hirveküti nime, mida ma kannan siiani, kuigi see on inetu nende meelest, kes peavad rohkem lugu ligimese skalbist kui põdra sarvedest.”
“Noh, Hirvekütt, mina ei ole nende killast,” vastas Hetty lihtsalt. “Judithile meeldivad sõdurid, punased vormikuued ja toredad suletutid, kuid minu meelest on need kõik tühised. Tema ütleb, et ohvitserid on suursugused, lõbusad ja maheda jutuga, aga mulle ajab nende vaatamine lausa judinad selga, sest nende elukutse on ligimese tapmine. Teie tegevus meeldib mulle rohkem ja teie viimane nimi on väga ilus – palju ilusam kui Natty Bumppo.”
“See on loomulik teie mõttelaadi juures, Hetty, ja just nii ma arvasingi. Räägitakse, et teie õde on kena, tavalise sureliku kohta ebatavaliselt ilus, aga ilu tahab alati, et teda imetletaks.”
“Kas teie pole Judithit kunagi näinud?” küsis tüdruk ootamatu tõsidusega. “Kui ei ole, siis minge kohe ja vaadake teda. Isegi Harry Välejalg pole nii ilus, olgugi Judith naine ja Harry mees.”
Hirvekütt vaatas tütarlast hetkeks osavõtlikult. Tütarlapse kahvatu nägu oli pisut punaseks tõmbunud ja silmadki, mis tavaliselt olid nii õrnad ja selged, lõid kõneldes särama ja reetsid erutust.
“Ah, Harry Välejalg!” ümahtas Hirvekütt endamisi, minnes läbi kajuti laeva teise otsa. “Vaat mis tähendab kena välimus ja libe keel. On kerge mõista, kuhupoole kaldub selle vaese olevuse süda, kuidas ka ei oleks lood sinu Judithiga.”
Siinkohal katkestas Välejala lipitsemise, tema kallima edvistamise, Hirveküti mõttemõlgutused ja Hetty tagasihoidlikud tunded Noa laeva omaniku kanuu ilmumine kitsasse avausse põõsaste vahel, mis oli nagu rinnatiseks tema eluasemele. Hutter ehk Ujuv Tom, nagu teda kutsusid jahimehed, kes tema harjumusi teadsid, tundis nähtavasti ära Välejala lootsiku, sest ta ei imestanud põrmugi teda praamilt leides. Vastupidi, ta tervitas Harryt mitte ainult lõbusalt, vaid ilmse rõõmuga, millest kostis vaid kerget pettumust selle üle, et too polnud ilmunud mõni päev varem.
“Ma ootasin sind juba möödunud nädalal,” tervitas ta torisedes. “Ja olin väga pettunud, et sa ei tulnud. Siit käis läbi kuller, kes hoiatas trappereid ja kütte, et koloonia oli jälle Kanadaga tülli läinud. Ja mina tundsin end juba üksildasena siin mägedes, pealegi on kolm skalpi valvata ja ainult üks kätepaar neid kaitsmas.”
“See on arusaadav,” vastas March. “Nii peabki isa tundma. Kui minul oleks kaks niisugust tütart nagu Judith ja Hetty, siis oleksin kahtlemata öelnud sedasama, kuigi üldiselt on see mulle täiesti ükskõik, kas lähim naaber elab viiekümne miili taga või on ta kuuldekaugusel.”
“Siiski pidasid sa targemaks tulla siia ürgmetsa kahekesi, teades, et Kanada metslased luusivad ringi,” ütles Hutter, heites Hirvekütile umbuskliku ja ühtlasi uuriva pilgu.
“Ei, miks nii? Öeldakse, et isegi halb kaaslane aitab teed lühendada. Aga seda noormeest pean ma üsna mõistlikuks teekaaslaseks. Tema nimi on Hirvekütt, vana Tom, ta on kuulus kütt delavaaride hulgas, ristiinimesena sündinud ja ristiinimeseks kasvatatud, nagu sina ja minagi. Noormees pole küll kaugeltki täiuslik, kuid sealkandis, kust ta tuleb, on temast halvemaidki inimesi, ja tõenäoliselt leiab ta ka siitkandist nii mõnegi, kes temast parem pole. Kui meil tuleb kaitsta oma püüniseid ja valdusi, on noormehest see kasu, et ta meid kõiki toidab, kuna ta on meister põtru küttima.”
“Tere tulemast, noormees,” urahtas Tom, sirutades kõva, kondise käe noormehe poole, otsekui oma siiruse pandiks. “Niisugusel ajal on iga valge inimene sõber, ja ma loodan teie toetusele. Mõnikord teevad lapsed isegi kivist südame pehmeks, ja mu kaks tütart teevad mulle rohkem muret kui kõik mu püünised, loomanahad ja õigused sellele maale kokku.”
“See on ju loomulik!” hüüatas Välejalg. “Jah, Hirvekütt, meie sinuga pole seda veel kogenud, kuid sellegipoolest pean ma seda loomulikuks. Kui meil oleksid tütred, siis tunneksime tõenäoliselt samu tundeid, ja ma austan inimest, kes nõnda tunneb. Mis puutub Judithisse, vana, siis ma juba asusingi tema sõduriks, ning Hirvekütt aitab sul Hettyt valvata.”
“Tänan teid väga, master March,” vastas kaunitar kõlava sügava häälega. Tema hääldus ja väljendusviis olid samuti nagu õelgi täiesti veatud ja näitasid, et ta oli saanud parema kasvatuse, kui tema isa eluviisid ja välimus andnuks põhjust oodata. “Ma olen teile väga tänulik, kuid Judith Hutteril on küllaldaselt mehisust ja kogemusi, et loota rohkem endale kui teietaolistele ilusatele tuulelippudele. Kui meil tuleb metslastega silm silma vastu seista, siis parem juba minge koos minu isaga kaldale, selle asemel, et pugeda onni meie, naiste kaitsmise ettekäändel ja…”
“Tüdruk, tüdruk,” segas isa vahele, “talitse oma keelt ja kuula tõesõnumit! Metslased juba luusivadki kusagil järve kaldal, ja keegi ei oska öelda, kui lähedal nad meile selsamal hetkel on või kui varsti me neist rohkem kuuleme!”
“Kui see tõsi on, master Hutter,” ütles Välejalg, kelle näol toimunud muudatus näitas, kui tõsiseks ta seda teadet pidas, ehkki ta ei näidanud välja argust ega hirmu, “kui see tõsi on, siis on sinu Noa laev äärmiselt halval kohal, sest kuigi maskeering võis viia eksitusse minu ja Hirveküti, siis vaevalt võib ta kahe silma vahele jääda puhtaverelistel indiaanlastel, kes on tõsiselt skalpidejahile asunud!”
“Olen sinuga täiesti nõus, Välejalg, ja soovin kogu südamest, et me asuksime praegu ükskõik kus, mitte aga selles kitsas käänulises jões. Tõsi, praegu ta küll varjab meid, kuid saab kindlasti saatuslikuks, niipea kui meid avastatakse. Metslased on pealegi lähedal ja meil on raske jõest välja pääseda, ilma et meid ei lastaks maha nagu jahiloomi joogikohal.”
“Kuid kas te olete kindel, master Hutter, et punanahad, keda te kardate, on tõepoolest Kanadast siia tulnud?” küsis Hirvekütt tagasihoidlikult, kuid tõsiselt. “Kas te olete neist mõnda näinud? Kas te võite kirjeldada nende maalingut?”
“Ma sattusin nende jälgedele naabruses, kuid ei ole näinud ühtki indiaanlast ennast. Ma sõitsin mööda jõge alla umbes miili või selle ümber – vaatasin oma püüniseid üle – kui märkasin värskeid jälgi, mis põikasid üle rabanuka ja suundusid põhja poole. Keegi mees oli siit vähem kui tunni aja eest läbi läinud; jala suuruse ning sissepoole suunatud varvaste järgi tegingi ma kohe kindlaks, et see oli indiaanlase jalajälg, isegi enne, kui leidsin kantud mokassiini, mille omanik oli kõlbmatuse pärast ära visanud. Ma leidsin koguni koha, kus indiaanlane oli peatunud, et punuda endale uus; see oli kõigest mõni jard sellest paigast eemal, kus ta vana oli ära visanud.”
“See ei paista olevat sõjateed kõndiv punanahk,” ütles Hirvekütt pead raputades. “Kogenud sõjamees oleks igal juhul niisugused asitõendid kas ära põletanud, maha matnud või jõkke uputanud; ja väga võimalik, et te sattusite rahumeelse indiaanlase jäljele. Mu süda läheks palju kergemaks, kui teil oleks tulnud meelde see mokassiin kaasa tuua. Ma ise tulin siia, et ühe noore indiaanipealikuga kokku saada ja ta pidi minema umbkaudu samas suunas, millest te rääkisite. Võibolla olidki need tema jäljed.”
“Harry Välejalg, ma loodan, et sa tunned hästi seda noormeest, kes määrab kohtumisi metslastega niisuguses kohas, kus ta iialgi varem pole käinud?” küsis Hutter tooniga, mis selgesti väljendas küsimuse tõelist mõtet. Temataolised jämedakoelised inimesed kõhklevad harva oma tunnete väljanäitamisega.
