teda mõtlema sõjalise tegevuse üleviimisest vaenlase territooriumile.
“Mõlemal pool lubatakse skalpide eest suuri preemiaid,” tähendas ta sünge naeratusega, otsekui tundes kiusatuse tugevust, ja samal ajal mõista andes, et ei pea kuigi sündsaks teenida raha viisil, mis sisendab kõigile tsiviliseeritud inimestele vastikust. “Võibolla pole küll õige inimvere eest raha võtta, aga siiski, kui inimesed juba on hakanud üksteist maha nottima, ei tee suurt kahju, kui lisada väike nahatükike ülejäänud saagi juurde? Mis sa arvad, Välejalg?”
“Arvan, et sa tegid ränga vea, vana, nimetades metslase verd üldse inimvereks! Punanaha skalp on minu meelest seesama mis hundi kõrvapaar, ja mina olen valmis niisama kerge südamega vastu võtma raha nii ühe kui teise eest. Valgete inimestega on teine asi, sest neil on sünnipärane vastikustunne skalpeerimise vastu. Indiaanlased aga ajavad ise endal noa ootuses pea paljaks ja jätavad tuti pähe kasvama, et oleks hõlpsam sellest kinni haarata.”
“See on juba mehejutt; ja ma tundsin otsekohe, et niipea kui saame su meie poolele, tuled sa appi nii nõu kui jõuga,” lausus Tom, heites kõrvale igasuguse tagasihoidlikkuse, sest tal oli juba tekkinud Välejala vastu usaldus. “See punanahkade röövretk võib veel lõppeda nii, nagu nad ei võinud uneski näha. Hirvekütt, ma loodan, et te olete Harryga nõus ja arvate, et sel moel võib raha teenida niisama ausalt nagu püüniste või küttimisega.”
“Ei, minul selliseid mõtteid ei ole, ja ma ei tahagi, et oleks,” vastas Hirvekütt. “Ma võin teha ainult seda, mis sobib minu usu ja nahavärviga. Ma olen teie seltsis, vana, olgu laevas või lossis, kanuus või metsas, kuid ma ei või niivõrd loomastuda, et võtaksin omaks kombed, mis jumal on määranud teisele rassile. Kui teie Välejalaga kavatsete teenida kulda, mida koloonia on lubanud, siis minge ja hankige seda ise, naised aga jätke minu hoolde. Kuigi minu vaated lähevad teie mõlema omadest valgete inimeste kohustuste suhtes lahku, oleme me selles ühel nõul, et tugevama kohus on nõrgemat kaitsta, eriti kui viimane kuulub nende hulka, kellele loodus on määranud kaitsjaks mehe koos tema jõu ja õrnusega.”
“Harry Välejalg, see on õppetund, mille te peaksite pähe õppima ja kasutusele võtma,” kostis kajutist Judithi meeldiv tarmukas hääl, mis tõendas, et ta oli kogu senist vestlust pealt kuulanud.
“Aitab juba rumalustest, Jude!” hüüdis isa tigedalt. “Mine kaugemale, me räägime asjust, mida naistel ei ole sünnis kuulata.”
Ent Hutter ei teinud midagi, et veenduda, kas tema käsk täideti või mitte. Ta tasandas ainult natuke häält ja kõneles edasi.
“Noormehel on õigus, Välejalg,” ütles ta, “ja me võime jätta tüdrukud tema hoolde. Mul on mõte, ja ma arvan, et sa leiad selle mõistliku ja õige olevat. Kaldal on suur jõuk metslasi ja nende hulgas ka naisi. Ma ei rääkinud sellest küll tüdrukute juuresolekul, sest nad on ikkagi naisterahvad ja võivad muretsema hakata, kui päris madinaks lahti läheb. Ma tean seda mokassiinijälgede järgi; väga võimalik, et need indiaanlased on lihtsalt jahimehed, kes on nii kaua ära olnud, et ei tea veel midagi sõjast ega preemiast, mida saab skalpide eest.”
“Mispärast nad siis sel juhul, vana Tom, kohe tervituseks tahtsid meil kõrid läbi lõigata?” küsis Harry.
“Me ei tea, kas nende plaanid olid nii verejanulised. Indiaanlased on harjunud varitsusest ootamatult kallale tungima. Kahtlemata tahtsid nad kõigepealt tungida laeva pardale ja seejärel esitada meile oma tingimused. Et pettunud metslane meid tulistas, see on tavaline asi ja ma ei omista sellele mingit tähtsust. Kui palju kordi on nad rahu ajal mu paljaks põletanud, minu püünised tühjaks röövinud ja mind tulistanud!”
“Ma tean, et need lurjused armastavad säherdusi tükke teha ja meil on õigus tasuda neile sama mõõduga. Naised ei käi tõepoolest meestega sõjateel, nii et sul on vist õigus.”
“Kuid jahimehed ei oleks siis sõjamaalingus,” vaidles Hirvekütt. “Ma nägin neid mingosid hästi ja tean, et nad tulid jahti pidama inimestele ja mitte piibritele või põtradele.”
“Mis sa nüüd kostad, vanamees?” lõi Välejalg sekka. “Mis puutub silmade teravusse, siis ma usun varsti seda noormeest sama palju kui kõige vanemat asunikku terves koloonias. Kui tema ütleb, et indiaanlastel on sõjamaaling, siis järelikult neil see ka on.”
“Siis on jahisalk kohtunud sõjasalgaga, sest nende hulgas peab kahtlemata olema naisi. Kuller, kes tõi sõjateate, läks siit läbi kõigest paari päeva eest, ja võibolla tulid sõjamehed siia selleks, et naisi ja lapsi tagasi saata ning anda esimesena löök.”
“Igasugune kohus on sellega nõus ja see on sulatõsi!” hüüdis Välejalg. “Sina said sellest aru, vana Tom, ja ma tahaksin kuulda, mida sa soovitad ette võtta.”
“Teenida võimalikult rohkem preemiat,” vastas kaasvestleja külmalt ja süngelt. Tema nägu väljendas pigem südametut ahnust kui kurjust või kättemaksu. “Kui seal on naisi, siis on ka lapsi; ja skalbid on nii suurtel kui ka väikestel. Koloonia maksab ühtviisi kõikide eest…”
“Seda häbistavam talle,” ütles Hirvekütt vahele, “seda häbistavam, et ei hinnata inimese väärtust ega pöörata suuremat tähelepanu jumala tahtele.”
“Ootan’d ikka, poja, ja ära lärma, enne kui sa pole hästi järele mõelnud,” vastas Välejalg rahulikult. “Metslased skalpeerivad sinu sõpru – delavaare või mohikaanlasi, olgu nad muide kes nad on; mispärast ei peaks meie omakorda neid skalpeerima? Tunnistan, et see oleks seadusevastane, kui me sinuga läheksime skalpidejahile valgete asundustesse. Kuid mis puutub indiaanlastesse, siis see on hoopis iseasi. See ärgu võtku skalpe, kes pole valmis selleks, et tal endal peanahk maha võetakse. Silm silma, hammas hamba vastu, see on selge. Minu arvates on see täiesti mõistlik ja loodetavasti ka mitte vastuolus usuga.”
“Ah, master March!” kostis uuesti Judithi kõlav hääl. “Kas see on usk, kui te ütlete, et üks halb tegu väärib teist?”
“Ma ei vaidle teile kunagi vastu, Jude, kuna te võidate mind oma iluga, kui te ka ei suuda mind võita mõistlike vastuväidetega. Kanada prantslased maksavad oma indiaanlastele skalpide eest, mispärast ei peaks meiegi maksma…”
“Oma indiaanlastele!” hüüdis tütarlaps, puhkedes kibedalt naerma. “Isa, isa, jäta see mõte ja kuula Hirveküti nõuannet; temal on südametunnistus alles. Seda ei saa ma öelda ega mõelda Harry Marchi kohta.”
Hutter tõusis nüüd püsti, astus kajutisse, käskis tütardel minna kõrvalruumi, sulges mõlemad uksed ja tuli tagasi. Siis jätkasid nad Välejalaga vestlust. Kuna nende vestluse sisu selgub edasisest jutustusest, siis pole vaja seda siinkohal üksipulgi kirjeldada. Nõupidamine kestis senikaua, kuni ilmus Judith ja kandis lauale lihtsa, kuid maitsva õhtusöögi. March märkas pisut üllatunult, et Judith pani parimad palad Hirveküti ette, otsekui soovides sellega näidata, et peab teda aukülaliseks. Välejalg ei tundnud sellest erilist meelehärmi, sest ta oli juba ammu harjunud kaunitari tuulepäise edvistamisega, ja ta hakkas silmapilkselt isuga sööma, hea isuga, mida ei rikkunud põrmugi mingisugused kõlbluskahtlused. Vaatamata mehisele söögiajale, mis nad olid hommikul metsas jaganud, ei andnud Hirvekütt kaaslasele põrmugi alla ja andis roogadele, mis roogade kohus.
Tunni aja pärast oli ümbruskond tugevasti muutunud. Järv oli endiselt vaikne ja peegelsile, kuid suveõhtu pehme poolvalgus oli maad andnud ööpimedusele ja kõik, mida piiras tume metsaraam, lebas sügavas öörahus. Metsast ei kostnud laulu, hõikeid ega isegi sosinat; puud vaatasid pühalikus vaikuses küngastelt alla kaunile järvele, mida nad ümbritsesid. Kuuldus ainult korrapäraseid aerusolkse, mille abil Välejalg ja Hirvekütt praami kiirustamata lossi suunas sõudsid. Hutter oli läinud ahtrisse
