eest lahingus.”
“Ma tahaksin teada, mida tal oli asja siia isevärki maanurka?”
“Seda on lihtne seletada, master Hutter,” ütles noormees inimese rahulikkusega, kel on südametunnistus täiesti puhas. “Muuseas, teil on täielik õigus seda küsida. Kahe tütre isal, kes elab järvel nagu teie, on samasugune õigus tunda huvi võõra vastu, kes on asunud tema naabrusse, nagu on koloonial õigus nõuda prantslastelt seletust, mispärast nad on seadnud niipalju uusi rügemente meie piirile. Ei, ma ei eita, et teil on õigus teada, miks võõras inimene on ilmunud teie elukohta või maale niisugusel äreval ajal nagu praegu.”
“Kui te ses osas minuga sama meelt olete, sõber, siis jutustage mulle oma elulugu, raiskamata liigseid sõnu.”
“Seda on lihtne teha, nagu ma juba ütlesin, ja ma jutustan teile kõik ausalt ära. Ma olen noor ja pole seni veel kordagi sõjateed käinud. Kuid niipea kui delavaarideni jõudis teade, et varsti saadetakse lõunasuguharudele vampum ja tomahook, tegid nad mulle ülesandeks minna oma nahavärvi inimeste juurde ja saada kõige kohta täpsemaid andmeid. Seda ma tegingi ja pärast seda, kui olin tagasi jõudnud ning pealikele oma jutu ära rääkinud, kohtasin ma Schoharie’s kuninga ohvitseri, kes viis raha kaugemal lääne pool elavatele sõbralikele suguharudele. Tšingatšguk – noor pealik, kes pole veel ühtki vaenlast maha löönud – ja mina otsustasime, et nüüd avaneb hea juhus minna koos esmakordselt sõjateele. Ja üks vana delavaar andis meile nõu määrata kohtumine ühe kalju juures selle järve ääres.
Ma ei salga, et Tšingatšgukil on veel teinegi eesmärk, aga sel pole siinolijatega mingit pistmist ja see on tema saladus, mitte minu, sellepärast ma rohkem ei räägi…”
“Siis on tegemist mõne noore naisterahvaga,” ütles Judith ruttu vahele ja puhkes samas naerma oma ülemeelikusest, isegi punastades teadmisest, et selline mõte just temale pähe tuli. “Kui see pole seotud ei sõja ega jahiga, siis peab olema asjasse segatud armastus.”
“Einoh, kes on noor, ilus ja kuuleb sageli armastusest, on kohe valmis oletama, et kõige aluseks on tunded, kuid mina ei hinga selle kohta midagi. Tšingatšguk peab kohtuma minuga homme õhtul kalju juures tund aega enne päikeseloojangut ja pärast seda läheme koos oma teed edasi, kedagi puutumata, välja arvatud kuninga vaenlased, kes on seaduse järgi ka meie vaenlased. Tundes ammusest ajast Välejalga, kes pani kunagi püüniseid ka meie jahimaadele, ja sattudes temaga kokku Schoharie’l, kui ta oli just siiapoole teel, leppisime kokku, et matkame koos. Mitte niivõrd hirmust mingode ees, kuivõrd selleks, et saada hea kaaslane ja, nagu ta ütleb, et koos pikka teekonda lühendada.”
“Ja te arvate, et jälg, mida ma nägin, võib olla teie sõbra oma?” küsis Hutter.
“Minu meelest küll. Võibolla ma eksin, aga võibolla ka mitte. Kui ma näeksin mokassiini, ütleksin ma teile kohe, kas see on punutud delavaaride moodi või ei.”
“Siin see ongi,” ütles kiire taibuga Judith, kes oli juba jõudnud käia lootsikust seda otsimas.
“Öelge, kellest see meile räägib – sõbrast või vaenlasest? Ma pean teid ausaks inimeseks ja usun kõike, mis te ütlete, hoolimata sellest, mida minu isa arvab.”
“Sina, Judith, leiad ikka sõpru seal, kus mina arvan olevat vaenlasi,” torises Tom. “Noh kõnelge, noor inimene, ja öelge meile, mis te sellest mokassiinist arvate.”
“See ei ole delavaaride tehtud,” vastas Hirvekütt kantud ja kõlbmatuks muutunud jalavarju tähelepanelikult silmitsedes. “Ma olen sõjateel veel liialt kogenematu, et öelda midagi kindlat, kuid mulle näib, et see mokassiin on punutud põhjas ja pärineb teiselt poolt Suurt järvistut26.”
“Kui nii, siis ei tohi me siia jääda minutikski kauem kui vajalik,” ütles Hutter lehiskatuse alt välja vaadates, nagu oleks ta juba lootnud näha vaenlast kitsa ja käänulise jõe vastaskaldal. “Öö tulekuni on jäänud umbes tund aega ja pimeduses on võimatu käratult liikuda. Kas te kuulsite paugu kaja mägedes poole tunni eest?”
“Jah, vana,” vastas Välejalg, kes sai alles nüüd aru, missuguse ettevaatamatu sammu ta oli astunud. “Kuulsin pauku ennastki, sest mina see olingi, kes püssikuke valla päästis.”
“Mina kartsin, et tulistavad Prantsuse indiaanlased. See võis siiski nad valvsaks teha ja meie jälile juhatada. Halvasti tegid, et sõja ajal ilmaasjata kõmmutasid.”
“Seda ma hakkan isegi taipama, onu Tom. Ja siiski, kui inimene tuhandete ruutkilomeetrite suuruses tihnikus ei julge lasta hirmu pärast, et vaenlane võiks seda kuulda, mis kasu on siis püssi kaasaskandmisest?”
Hutter pidas mõlema külalisega tükk aega nõu, mille järel kõik said lõpuks tekkinud olukorrast aru. Vanamees tegi neile selgeks, kui raske oleks praami pimedas käratult välja viia niisugusest kitsast ja kiirest jõest – see kostuks kindlasti indiaanlaste kõrvu. Kes tahes need naabruses ringiluusijad ka oleksid, igal juhul hoiduksid nad järve või jõe lähedusse. Kuid paljudes kohtades olid jõe kaldad soised, lisaks oli rannajoon nii kääruline ja nii põõsaid täis kasvanud, et oli täiesti võimalik sõita ka päevavalgel, kartmata vaenlase silma alla sattuda. Sellepärast tuli karta vististi rohkem kõrvu kui silmi, eriti senikaua, kuni lodi oli tiheda lehestikuvõlviga kaetud jõekäärude vahel.
“See koht on väga sobiv püüniste väljapanemiseks ja on uudishimulike pilkude eest ka hoopis kindlamalt kaitstud kui järv, kuid mina ei tule siia kunagi, mõtlemata enne, kuidas siit uuesti välja saada,” jätkas vana veidrik. “Ja siit on hoopis kergem välja pääseda sikutades kui tõugates. Ankur asub jõe suudme juures avajärvel, ja siin näete trossi, millega võime end järvele välja tõmmata. Kuid ilma teie abita, ainult ühe kätepaari jõul oleks niisugust praami küllaltki raske ülesvoolu vedada. Mul on olemas midagi vintsitaolist, mis vajadusel tõmbamist hõlbustab. Jude oskab kasutada ahtriaeru sama hästi kui mina, ja kui me ei värise vaenlase ees, siis ei tee jõest väljapääsemine meile palju tüli.”
“Aga mis me sellega võidame, master Hutter, kui kohta vahetame?” küsis Hirvekütt väga tõsiselt. “Siin me oleme hästi varjatud ja kajutist võime hästi vastu hakata. Ma ise pole küll veel lahingutest osa võtnud ja tean neist ainult kuulduste järgi, kuid mulle tundub, et me võiksime niisuguses kindluses jagu saada paarikümnest mingost.”
“Ehee! Pole kunagi lahingutest osa võtnud ja teate neist ainult kuulduste järgi! Seda on kohe märgata, noormees. Kas te olete kunagi näinud sellest järvest laiemat järve, enne kui koos Välejalaga siia tulite?”
“Ei või öelda, et oleksin näinud,” vastas Hirvekütt tagasihoidlikult. “Nooruses tuleb õppida, ja ma ei kavatse sugugi häält tõsta nõupidamisel, kuni mul pole küllaldaselt kogemusi.”
“Tubli. Sel juhul teen ma teile selgeks, mis puudused on sellel kohal võitlemisel ja mis hüved on avajärvel. Siin, kas näete, teavad metslased, kuhu igat oma lasku sihtida, ja oleks liiga palju loota, et mõni kuul ei leiaks teed läbi palkidevaheliste pragude. Meil seevastu tuleb tulistada metsatihnikusse huupi. Lisaks pole me siin kaitstud tule eest, sest katusetoht on samahästi kui tulesüüde. Peale selle võidakse minu äraolekul loss vallutada ja paljaks riisuda, ja siis on kogu minu varandus läinud. Kui me kord juba järvel oleme, võidakse meile kallale tungida ainult paatides ja parvedel – meie oleme vaenlase suhtes soodsamal positsioonil ja võime lossi laeva abil kaitsta. Kas teile on nüüd kõik arusaadav, noormees?”
“See kõlab hästi – jah, see kõlab mõistlikult ja ma ei hakka sellele vastu vaidlema.”
“Hea küll, vana Tom!” hüüdis Välejalg.
Suur järvistu – Ontario, Erie, Ülemjärve, Michigani ja Huroni järve rannikuala Põhja-Ameerikas. Maailma suurim järverühm.
