vähimatki krõpsu. Veidi aja pärast oli ta juba keset kitsast maariba ja liikus pikkamisi edasi; põõsastik manitses äärmisele ettevaatlikkusele. Kui ta oli parajasti jõudnud tihniku keskele, praksusid kuivad oksad uuesti ja sama heli hakkas korduma lühikeste vaheaegade järel, just nagu oleks mõni elusolend liikunud pikkamisi neeme tipu poole. Ka Välejalg kuulis neid hääli, tõukas kanuu keset lahte, haaras püssi ja ootas, mis edasi saab. Järgnes pinev ootushetk, mille järel väljus tihnikust üllas põder, astus uhke sammuga neeme liivasele tipule ja asus järveveega janu kustutama.
Välejalg kõhkles silmapilgu; tõstis siis püssi kähku palgesse, sihtis ja tulistas. Niisuguse paiga pühaliku vaikuse äkilise rikkumisega tuli ilmsiks selle kandi kõige rabavam iseärasus. Lask ise kõlas nagu ikka terava, napi ja järsu püssipauguna, aga äkilisele paugule järgnesid mõned vaikushetked, mille jooksul hääl lendas vee kohal ja jõudis vastaskalda kaljudeni, kus õhuvõnkumised koondusid ja kaja veeres miilide viisi mööda künkaid nõost nõkku, otsekui oleks ta äratanud metsas magavad äikesed. Põder raputas paugu ja kuulivihina peale ainult pead, kuna ta polnud inimestega iial varem kokku puutunud; kuid küngastelt tulnud vastukaja äratas temas umbusaldust, ja ta hüppas ettepoole, jalad surutud vastu keha, kukkus kohe sügavasse vette ja hakkas ujuma järve alumise osa poole. Välejalg hõikus ja hakkas teda taga ajama; paar-kolm minutit kees vesi jälitaja ja jälitatava ümber. Esimene neist sööstis juba ümber neemenuki, kui kaldaliivale ilmus Hirvekütt ja andis kaaslasele märku tagasi pöörduda.
“Oli väga ettevaatamatu sinust enne päästikule vajutada, kui me polnud kallast läbi uurinud ja kindlaks teinud, et läheduses pole ühtki vaenlast,” ütles Hirvekütt, kui tema kaaslane aeglaselt ja vastu tahtmist järele andis. “Vähemalt niipalju olen ma delavaaridelt õppinud, kuulates nende õpetusi ja pärimusi, kuigi ma ise pole veel kunagi sõjateed käinud. Pealegi pole praegu õige aastaaeg tappa põtra ja me ei vaja ka toitu. Mind kutsutakse Hirvekütiks, tean seda isegi, ja võibolla olen ma selle hüüdnime ära teeninud, kuna ma tunnen selle looma harjumusi ja sihin osavasti; kuid mind ei saa süüdistada ainsagi looma tapmises, kui pole tarvidust liha või naha järele. Ma võin tappa, see on tõsi, kuid ma pole lihunik.”
“See oli hirmus viga, et ma selle põdra käest lasksin!” hüüdis Välejalg, võttis mütsi peast ja tõmbas sõrmed läbi kenade, kuid sassis kiharate, otsekui tahtnuks ta niimoodi oma umbe jooksnud mõtteid vallandada.
“Nii käpard pole ma olnud veel kordagi, alates ajast, kui ma sain viieteistaastaseks.”
“Ära sellepärast kurda. Looma surm poleks meile kummalegi kuigi suurt kasu toonud, kuid oleks võinud meile kahju teha. See kaja on minu kõrvadele kohutavam kui sinu möödalaskmine, Välejalg, sest see kõlab nagu looduse hääl, kes protestib niisuguse eesmärgita ja läbimõtlematu teo vastu.”
“Seda häält kuuled sa veel palju kordi, kui sa siinkandis kauem elad, poiss,” vastas teine naerdes. “Kaja kordab peaaegu kõike, mis Vilkuval Peeglil niisuguse vaikse suveilmaga öeldakse või tehakse. Kui aer kukub, kuuled sa seda ikka ja jälle, otsekui pilkaksid künkad su saamatust; ja naer või vilistamine kostab mändidelt, otsekui oleksid nad lõbusas vestlustujus; nagu tahaksid nad sind uskuma panna, et nad tõepoolest võivad sinuga vestelda.”
“Seda enam on meil põhjust ettevaatlik ja vait olla. Ma ei usu, et vaenlane on juba leidnud tee neile küngastele, sest ma ei tea, mida ta seeläbi võidaks. Kuid kõik delavaarid ütlesid mulle, et kui julgus on sõjamehe esimene voorus, siis ettevaatus on tema teine voorus – ühest säherdusest hõikest mägedes on küllalt, et paljastada tervele suguharule meie siiasaabumise saladus.”
“Kui sellest muud kasu pole, siis annab see vähemalt vanale Tomile märku, et ta paneks poti tulele, ja ühtlasi teatab talle, et külalised on lähedal. Tule, poiss, istu paati ja püüame laeva üles otsida, senikaua kui veel valge on.”
Hirvekütt andis järele ja kanuu hakkas liikuma. Tääv oli suunatud risti üle järve ja osutas järve kagunurka. Järvekaldani, kuhu nad tüürisid, polnud miiligi maad, paat liikus edasi väga kiiresti, osavate ja kergete aerulöökidega. Kui neil oli juba pool teed seljataga, tõmbas nõrk kahin nende pilgud lähima kalda poole ja nad nägid põtra järvest välja tulemas ja kaldale sammumas. Hetk hiljem raputas suursugune loom vee külgedelt maha, vaatas üles puudevõrade poole, hüppas kaldale ning kadus metsa.
“See olevus lahkub tänutundega südames,” ütles Hirvekütt, “sest loodus ütleb talle, et ta on pääsenud suurest ohust. Sina peaksid sedasama tundma, Välejalg, pealegi kui mõelda, et su silm pettis sind ja käsi polnud kindel; mingit kasu poleks toonud lask, mis oli pigem küll mõtlematus kui arukus.”
“Ma pole nõus, et silm ja käsi mind petsid,” hüüdis March mõningase ägedusega. “Sul on delavaaride hulgas oma väleduse ja jahiosavuse tõttu teatud kuulsus. Kuid ma tahaksin näha, kuidas sa seisad ühe niisuguse männi taga ja üleni kirjuks võõbatud mingo teise taga, mõlemal püssikuked vinnas, ja kumbki varitseb parajat hetke! Ainult sellises olukorras, Nathaniel, on sobiv proovida silma ja kätt, sest see paneb närvid proovile. Looma tapmist ei pea ma kunagi vägiteoks, kuid metslase tapmine on seda. Varsti tuleb aeg, kus sul tuleb oma kätt proovida, sest läheb jälle lööminguks lahti, ja peagi näeme, mis maksab jahimehe kuulsus võitlustandril. Ma ei usu, et mu silm või käsi oleksid olnud ebakindlad. Kõiges oli süüdi põder, kes jäi paigale, kui ta oleks pidanud just edasi liikuma, sellepärast ma lasksingi mööda.”
“Jäägu sulle su arvamus, Välejalg. Mina aga väidan, et see on meie õnn. Ma julgen öelda, et ma ei suuda sureliku inimese pihta lasta nii kerge südamega nagu looma pihta.”
“Kes kõneleb surelikest või üldse inimestest, Hirvekütt? Sul tuleb ju indiaanlastega tegemist teha. Muidugi, igal inimesel võivad olla oma seisukohad, kui jutt on teise olevuse elust või surmast; kuid indiaanlaste puhul ei teki sääraseid hingepiinu; kogu küsimus seisneb selles, kas sina tabad teda või tabab tema sind.”
“Mina pean punanahku samasugusteks inimesteks, nagu oleme meie sinuga, Välejalg. Neil on oma loomulikud vaimuanded ja oma usk, see on tõsi, kuid see ei tähenda midagi, sest igaühe üle tuleb otsustada tema tegude, aga mitte tema nahavärvi järgi.”
“See on lausa misjonäride jutt, mida ei hakka keegi kuulamagi siinkandis, kuhu Moraavia vennad pole veel jõudnud. Nahk on siiski see, mis teeb inimese. See on tõsi, kuidas muidu saaksid inimesed üksteise üle otsustada? Nahk on kõigil seljas selleks, et mõnd looma või surelikku vaadates saaksid kohe selgesti näha, kellega sul on tegemist. Naha järgi eraldad sa alati karu metsseast ja halli orava mustast oravast.”
“Tõsi, Välejalg,” ütles teine üle õla tagasi vaadates ja naeratades, “kuid ometi on nad mõlemad oravad.”
“Kes seda eitabki? Kuid sa ei taha ometi öelda, et punanahk ja valge on mõlemad indiaanlased?”
“Ei, kuid ma ütlen, et nad mõlemad on inimesed. Küll erinevat rassi ja värvi, mitmesuguste erinevate vaimuannete ja kommetega, kuid nende loomus on sarnane. Mõlemal on hing ja mõlemad vastutavad oma tegude eest.”
Välejalg kuulus taoliste teoreetikute kilda, kes pidasid kõiki värvilisi inimesi alamateks. Tema arusaamised polnud ses suhtes just väga selged ega olnud ka tema argumendid väga täpsed, kuid see-eest olid tema hinnangud seda paindumatumad ja kirglikumad. Südametunnistus süüdistas teda paljudes ebaseaduslikes toimingutes indiaanlaste suhtes ja ta oli leiutanud erakordselt hõlpsa viisi selle rahustamiseks, seades kogu punanahkade pere mõttes väljapoole inimõiguste kategooriat. Miski ei vihastanud teda rohkem kui see, et keegi kahtles tema vaadete õigsuses, eriti siis, kui ta esitas kahtlustele lisaks täiesti arukaid väiteid. Seepärast ei kuulanudki ta oma kaaslase märkusi ega mõelnudki talitseda oma tundeid ega nende väljendusviisi.
“Sa
