silmi; pisut suuremaks kasvanud Laurel paterdab juba südikalt mereäärses lombivees –, kuni jõudis sinna, kus lõppes jutustatu ettekandmine ja algas enda mälu. Albumilehte pöörates vallandas ta vaimus teiste kisa ja naeru. On see juhuslik kokkusattumus, et ta enda mälestused on nii tihedalt seotud pere juurdekasvuga, nende riburada pidi saabunud õdedega: pikas rohus kukerpallitamas, puu otsa ehitatud onni aknast lehvitamas, Greenacresi talumaja – nende kodu – ees reas seismas, mingi nüüdseks unustatud piduliku sündmuse tarvis lakutud ja silutud, pestud ja kammitud?
Pärast õdede sündi olid Laureli luupainajad lakanud. Õigemini teisenenud. Enam ei külastanud teda zombid või koletised või imelikud mehed, kes elasid päevasel ajal riidekapis; selle asemel hakkas ta nägema und, et tuleb suur tõusulaine, maailmalõpp või uus sõda, ja tema peab üksipäini nooremate eest hoolt kandma. See oli üks kõige selgemini meeles asju, mida ema talle rääkis, kui Laurel alles väike tüdruk oli: hoolitse õdede eest. Sina oled kõige vanem, ära lase neil ära kaduda. Tookord polnud Laurelile pähegi tulnud, et ema võiks rääkida omaenda kogemuste põhjal ehk et tema hoiatuses võiks olla ammune varjatud südamevalu noorema venna pärast, kelle pomm Teises maailmasõjas hauda viis. Lapsed võivad olla üsna enesekesksed, eriti need, kes on õnnelikud. Ja Nicolsonide lapsed olid enamjaolt teistest õnnelikumad.
„Selle pildi peal on lihavõtted. Kõrges lastetoolis istub Daphne, nii et aasta peaks olema 1956. Jah, ongi. Näe – Rose’il on käsi kipsis, seekord siis vasak. Iris veiderdab ja naerab kõige taga, aga seda naeru pole tal kuigi kauaks. Mäletad? Samal pärastlõunal käis ta külmkapi kallal ja lutsis tühjaks kõik vähisõrad, mis papa eelmisel päeval kalalkäigult kaasa tõi.” See oli ainuke kord, mil Laurel nägi isa tõsiselt vihasena. Pärast lõunauinakut komberdas päikesest põlenud isa kööki ja himustas maitsvat vähiliha, aga leidis eest vaid tühjad kestad. Laurel nägi ikka veel vaimusilmas, kuidas Iris redutab diivani taga – ainukeses paigas, kuhu ei ulatu isa ähvardused tal kere kuumaks kütta (tühipaljas ähvardus, aga sellegipoolest hirmutav) – ja keeldub välja tulemast. Anub, et keegi, kes teda kuuleb, halastaks ja palun-palun tooks talle siia diivani taha „Pipi Pikksuka”. Mälupilt äratas Laurelis kiindumustunde. Ta oli vahepeal juba unustanud, kui palju nalja Irisega sai, kui õde parasjagu just pahurdamisega ametis polnud.
Albumi tagant libises midagi välja ja Laurel tõstis selle põrandalt üles. Seda fotot polnud ta kunagi varem näinud, vanamoelisel mustvalgel ülesvõttel oli kaks noort naist, teineteisel käe alt kinni. Neiud naersid talle valge raamistuse seest vastu, seisid mingis ruumis, nende pea kohal rippusid nöörile aetud lipukesed ja nähtamatust aknast tulvas sisse päike. Laurel pööras fotol tagumise külje ja otsis märkmeid, aga taga oli kirjas vaid daatum: mai 1941. Kui imelik. Laurel teadis perekonnaalbumit läbi ja lõhki, ja see foto ja need inimesed siia ei kuulunud. Uks läks lahti ja ilmus Rose, alustassidel klirisemas kaks eri nägu teetassi.
Laurel tõstis foto üles. „Rose, kas sa seda pilti oled näinud?”
Rose asetas tassi öökapikesele, kiikas fotot ja naeratas. „Oi jaa,” vastas ta. „Mõni kuu tagasi tuli Greenacresis välja – mõtlesin, et ehk leiad talle albumis sobiva koha. Memm on kena, eks? Kui õnnelik juhus, et avastasime tema kohta midagi uut, eriti veel praeguses olukorras.”
Laurel vaatas fotot veel kord. Noored naised, juukselahk küljel, juuksed seatud vanamoelisse rullsoengusse, niinimetatud võidurulli, seelik põlvi riivamas; ühel neiul rippus sõrmede vahel sigaret. Muidugi, see oli ema. Jumestus oli teistsugune. Ta oli üleni teistsugune.
„Naljakas,” ütles Rose. „Ma pole temast kunagi niimoodi mõelnud.”
„Mismoodi?”
„Vist seda, et ta noor oli. Sõbratariga koos naeris.”
„Tõesti? Miks?” Ehkki sama kehtis ju ka Laureli enda kohta. Tema kujutluses – ja küllap nende kõikide kujutluses – algas ema elu sellest hetkest, kui ta vastas vanaema ajalehekuulutusele, milles otsiti naisabilist, ja pansionis tööle hakkas. Põhilised andmed olid ju teada: see, et ema sündis ja kasvas üles Coventrys, et ta läks just enne sõda Londonisse ja et kogu ta pere sai pommitamisel surma. Laurel teadis sedagi, et perekonna surm avaldas emale sügavat mõju. Dorothy Nicolson kasutas iga võimalust, et lastele meelde tuletada, et perekond on kõik: see kõlas läbi nende lapsepõlve otsekui mantra. Kui teismelisel Laurelil oli kord eriti raske ajajärk, võttis ema ta käed pihku ja ütles ebahariliku tõsidusega: „Laurel, ära ole selline nagu mina omal ajal. Ära oota liiga kaua, enne kui aru saad, mis on tegelikult tähtis. Pereliikmed võivad mõnikord vihale ajada, aga nad on rohkem väärt, kui sa oskad ettegi kujutada.”
Mis puutus Dorothy elu üksikasjadesse enne Stephen Nicolsoniga tutvumist, siis ise polnud ta neist lastele rääkinud ja neil ei tulnud pähe ka küsida. Sugugi mitte imelik, leidis Laurel kerge ebamugavustundega. Lapsed ei nõua vanematelt minevikku, nende arvates on pisut uskumatu ja peaaegu piinlikki, et vanematel oli enne neid mingi oma elu. Nüüd seda sõjaaegset võõrast silmitsedes andis teadmistenappus teravalt tunda.
Kui Laurel oli alles algaja näitleja, kummardus tuntud lavastaja käsikirja kohale, kohendas prille, mis olid paksud nagu pudelipõhjad, ja ütles Laurelile, et tal ei ole vastavat välimust, et peaosi mängida. Hinnang läks hinge, Laurel oli rööpast väljas, veetis pikki tunde peegli ees ja püüdis end ootamatu nurga alt tabada, siis aga nüsis oma pikad juuksed purjus inimese bravuuriga lühikeseks. Sellest sai ta karjääri pöördepunkt. Ta oli karakternäitleja. Lavastaja võttis ta peaosalise õe rolli ja Laurel teenis esimesed vaimustatud arvustused. Rahvas imetles tema võimet ehitada tegelaskuju üles seestpoolt väljapoole, sukelduda teise inimesse ning temasse ära kaduda, aga siin polnud midagi võltsi, Laurel vaevus lihtsalt tegelaskuju saladused välja uurima. Saladuse hoidmisest teadis ta nii mõndagi. Teadis sedagi, et just sealt, mustade laikude varjust, leiab inimese tegeliku mina.
„Mõtle, see on meil temast ainuke pilt, kus ta on nii noor,” toetus Rose Laureli tooli käetoele, lavendliaroom endisest veel tugevam, ja võttis foto pihku.
„On, jah?” Laurel sirutas käe sigareti järele, siis tuli meelde, et ta on ju haiglas, ja ta võttis hoopis teetassi. „Ju siis.” Nii suur osa ema minevikust oli must laik. Miks see talle varem korda ei läinud? Taas vaatas ta fotot, kaht noort naist, kes oleksid nüüd justkui ta teadmatuse üle naernud. Ta sundis hääle ükskõikseks. „Kust sa selle leidsidki, Rose?”
„Raamatu vahelt.”
„Raamatu?”
„Tegelikult näidendi – „Peeter Paani”.”
„Memm mängis näidendis?” Emale meeldisid kostümeerimine ja „elavad pildid”, kuid Laurelile ei tulnud meelde, et ema oleks mõnes näidendis mänginud.
„Ei tea. See raamat oli kingitus. Esilehel oli pühendus – mäletad, nii nagu ta meile, lastele, kirjutas, kui midagi kinkis?”
„Mis seal seisis?”
„„Dorothyle.”” Mälu pingutades põimis Rose sõrmed vaheliti. „„Tõeline sõber on valguskiir pimeduses. Vivien.””
Vivien. See nimi tegi Laureliga midagi kummalist. Nahk tõmbus vaheldumisi kuumaks ja külmaks ning pulss oli oimukohtadel selgesti tunda. Ajust käis läbi peadpööritav rida kuvandeid – helkiv noatera, ema hirmunud nägu, lahtitulnud punane pael. Vanad mälestused, inetud mälestused, mille tundmatu naisenimi oli ühtäkki vallandanud. „Vivien,” kordas ta nagu kaja, hääl ootamatult vali. „Kes see Vivien on?”
Rose vaatas üllatunult üles, aga mida ta ka poleks kavatsenud vastata, igatahes läks see kaotsi, sest just siis tuiskas uksest sisse Iris, näpu vahel parkimistrahvi kviitung. Mõlemad õed pöördusid tema pahameeletormi
