align="center">3
London, mai 1941
Dorothy Smitham ruttas jooksujalu trepist alla ja hüüdis käsi siuhti kasukavarrukatesse torgates proua White’ile head õhtut. Majaperenaine pilgutas tema möödudes paksude prilliklaaside taga silmi ja oleks ihanud jätkata oma lõppematut traktaati naabrite nõrkadest külgedest, kuid Dolly ei peatunud. Aeglustas vaid korraks sammu, et endale esikupeeglist pilk peale visata ja pisut värvi põskedesse näpistada. Nähtuga rahul, avas ta ukse ja sööstis pimendatud tänavale. Tal oli kiire, täna õhtul polnud aega tsiviilkaitsjatega jageleda, Jimmy on selle aja peale juba restorani juures ja ta ei taha noormehel oodata lasta. Neil on nii palju vaja läbi arutada – mida võtta, mida teha, kui nad sinna jõuavad, millal siis lõpuks minna …
Dolly naeratas õhinal, pistis käe kasuka sügavasse taskusse ja veeretas nikerdatud puukujukest sõrmede vahel. Hiljaaegu oli see talle pandimaja aknal silma hakanud; teadagi vaid pisiasi, aga kujuke viis mõtted Jimmyle, ja eriti just nüüd, mil London ümberringi kokku varises, oli tähtis teada anda, kui palju inimene sulle tähendab. Dolly ootas pikisilmi, et saaks kingi üle anda – ta kujutas ette Jimmy näoilmet, kui ta kujukest näeb, kuidas ta naeratab ja käed tema poole sirutab ja ütleb – nii nagu ta alati –, kui väga ta Dollyt armastab. Pisike puidust härra Punch pole ehk midagi erilist, aga sobiks täpselt; Jimmy armastab mereranda. Dolly samuti.
„Vabandust?”
Naisehääl, päris ootamatu. „Jah?” hüüdis Dolly vastu, hääl üllatusest katkev. Küllap nägi naine teda sel hetkel, kui avatud uksest paistis korraks valgust.
„Palun, kas te saaksite mind aidata? Ma otsin maja number 24.”
Vaatamata sellele, et pimendamise tõttu polnud mitte kui midagi näha, viipas Dolly harjumuspäraselt käega välisukse poole. „Teil vedas,” vastas ta. „See on siinsamas. Praegu kahjuks vist vabu tube ei ole, aga kohe varsti jääb.” Tegelikult tema enda tuba (kui seda ikka võis toaks nimetada). Ta libistas sigareti suhu ja tõmbas tikku.
„Dolly?”
Enda nime kuuldes kõõritas Dolly pimedusse. Hääle omanik kiirustas tema poole, ta tajus liikumist ning siis ütles naine juba päris lähedal: „Jumal tänatud, oletegi teie. Dolly, see olen mina. Ma olen …”
„Vivien?” Äkitselt tundis ta hääle ära; ta tundis seda nii hästi, ja ometi oli hääles seekord midagi teistsugust.
„Mõtlesin, et ei saa teid enam kätte, et on liiga hilja.”
„Mille jaoks liiga hilja?” Dolly jutt takerdus; sellist kohtumist tal plaanis polnud. „Mis on?”
„Ei midagi …” hakkas Vivien naerma, ja see metalne, otsustusvõimetuks tegev heli käis Dollyl luust ja lihast läbi. „Tähendab, kõige jaoks.”
„Ega te purjus ei ole?” Dollyl polnud aimugi, et Vivien võib ka niimoodi käituda; kadunud oli tema tavapärane elegantsikiht, täiuslik enesevalitsus.
Teine naine ei vastanud, igatahes mitte otseselt. Müürilt hüppas alla naabri kass ja maandus põntsti proua White’i küülikukuudi katusel. Vivien võpatas ja sosistas: „Meil on vaja rääkida – kiiresti.”
Dolly tõmbas ajavõitmiseks pika mahvi suitsu. Muidu oleks talle väga meeldinud üheskoos maha istuda ja südamest juttu rääkida, aga mitte praegu, mitte täna õhtul. Hetkel ihkas ta kannatamatult oma teed minna. „Ma ei saa,” vastas ta. „Pidin just …”
„Palun, Dolly.”
Dolly torkas käe taskusse ja pööras puust kingituse ringi. Jimmy on selle aja peale kindlasti kohal, imestab, kuhu ta jääb, vaatab iga kord ukse poole, kui see lahti tehakse, lootes, et tulijaks on tema. Kuidas ei tahaks Jimmyl oodata lasta, eriti praegu. Aga siin on Vivien, ilmus lausa läve ette, ise nii tõsine, nii närvis, vaatab sageli üle õla, anub ja ütleb, et tähtis asi ja peab rääkima … Dolly ohkas ja kapituleerus vastumeelselt. Ei saa ju Vivieni lihtsalt sinnapaika jätta, kui teine on täiesti endast väljas.
Ta kinnitas endale, et Jimmy mõistab ja et omal kombel on temagi hakanud Vivienist hoolima. Ja siis tegi Dolly otsuse, mis osutus kõikidele saatuslikuks. „Eks tulge,” kustutas ta sigareti ja võttis õrnalt Vivieni kõhna käe alt kinni. „Lähme siis sisse tagasi.”
Trepist üles minnes turgatas Dollyle pähe, et Vivien tuli ehk vabandust paluma. Muud seletust, miks teine on nii endast väljas ja oma tavapärase meelerahu kaotanud, ei tulnud lihtsalt pähe; jõukas ja stiilne Vivien polnud naine, kes eriti tihti vabandust paluks. See mõte tegi Dolly närviliseks. Mis vabandusi siin vaja – niipalju kui temasse puutub, võiks kogu see õnnetu episood minevikku jääda. Parema meelega ei võtaks ta seda enam eladeski jutuks.
Nad jõudsid koridori lõppu ja Dolly keeras oma toa ukse lukust lahti. Lülitile vajutades lõi paljas elektripirn tuhmilt hõõguma ja tõi kõik nähtavale – ahta voodi, kapikese, pragulise kraanikausi ja tilkuva kraani. Dolly nägi oma tuba äkki Vivieni pilgu läbi ja tundis piinlikkust. Kui armetu võib see paista, võrreldes nende elukohtadega, millega Vivien on harjunud, tolle hunnitu majaga Campden Grove’il, kus on torukujulised klaaslühtrid ja sebranahast pleedid.
Ta libistas vana kasuka seljast ja pööras ringi, et ülerõivas ukse külge konksu otsa riputada. „Vabandust, siin on nii palav,” tegi ta hääle muretuks. „Aknaid kahjuks ei ole – pimendamise mõttes lihtsam, aga tuulutamise seisukohalt pole kuigi mugav.” Ta viskas nalja, lootes õhkkonda lahedamaks muuta, endalgi tuju tõsta, aga see ei õnnestunud. Ta suutis mõelda vaid sellele, et Vivien seisab otse tema selja taga ja otsib kohta, kuhu võiks istuda – armas aeg. „Tooli kahjuks ka ei ole.” Mitu nädalat oli tal plaanis tool hankida, aga et praegu polnud priisata ning tema ja Jimmy olid otsustanud säästa viimset kui penni, siis arvas Dolly, et parem niisama läbi ajada.
Ta pööras ringi ning Vivieni ilmet nähes kadusid mööblialased puudujäägid silmapilk meelest. „Issand jumal,” läksid ta silmad sõbratari siniselaiguliseks verdunud põske nähes pärani. „Mis teiega juhtus?”
„Ei midagi.” Vivien, kes sammus nüüd ringi, rehmas kannatamatult käega. „Tee peal juhtus. Jooksin vastu laternaposti. Rumal minust, eks ma kiirustasin nagu alati.” Tõsi mis tõsi, Vivien liikus alati liiga rutakalt. See oli veidrus, mis Dollyle kohe algusest peale üsnagi meeldis – talle tõi naeratuse näole, et selline peen ja hästi rõivastatud naine tormab ringi kergejalgselt nagu plikatirts. Täna õhtul aga tundus kõik teisiti. Vivieni rõivastus oli valimatu, sukasilmad jooksid, juuksed sassis …
„Tulge,” tõi Dolly sõbratari voodi juurde, rõõmus, et oli selle hommikul nii hoolega üles teinud. „Võtke istet.”
Õhurünnaku sireen hakkas undama ja ta kirus poolihääli. Seda poleks praegu küll tarvis olnud. See niinimetatud Andersoni varjend1 on luupainajalik: inimesed tihedalt koos nagu silgud pütis, niisked madratsid, räige roisuhais, proua White’i hüsteerika; ja praegu, kui Vivien on sellises seisundis …
„Ärge tehke välja,” oleks Vivien justkui Dolly mõtteid lugenud. Ühtäkki oli tal hääl nagu käskijannal, harjunud korraldusi jagama. „Jääge siia. See on tähtsam.”
Tähtsam kui varjendisse jõuda? Dolly süda lõi puperdama. „Kas asi on selles rahas?” küsis ta. „Tahate tagasi?”
„Ei-ei, unustage see raha.”
Sireen
Andersoni varjend oli kavandatud kuuele inimesele, väga kitsas, koosnes terasplaatidest ja asus tihti maa peal, mitte all. –
