aitan,” lubas Rose.
„Ei-ei.” Peadki pööramata vehkis Iris tõrjuvalt käega. „Pole vaja.”
Rose heitis pilgu Laurelile, kes ulatas veiniklaasi ja viipas ukse suunas. Irisega polnud mõtet vaielda. Peres valitses kirjutamata seadus: söögitegemine jäi alati Irise õlule, ta tundis end siis ikka ülekohtuselt koormatuna ja teised lasksid tal seda pisukest märtriseisust nautida, oli ju tegu õdedevahelise üksmeelse väikese lahkuseilminguga.
„Hästi, kui sa ise tahad,” sõnas Laurel ja vulistas oma klaasi veel sortsu pinot’d.
Rose suundus ülemisele korrusele kontrollima, kas Daphne tuba on korras, Laurel aga kõndis oma veiniklaasiga õue. Ennistine vihm oli õhu puhtaks löönud ja ta hingas sügavalt. Silma jäi aiakiik, ta istus ja tõukas end kandadega kergelt õõtsuma. Kiik oli laste ühine kingitus ema kaheksakümnendaks sünnipäevaks, ja Dorothy oli silmapilk kuulutanud, et see peab saama koha vana suure tamme all. Keegi ei hakanud ütlema, et aias on palju ilusama vaatega kohti. Võõrale inimesele poleks kiigelt paistnud muud kui tühi heinamaa, kuid kõik Nicolsonid mõistsid, et vaate ilmetus on vaid näiline. Kusagil seal hällivate rohuliblede keskel oli paik, kus isa kokku kukkus ja suri.
Mälu on libe ja petlik. Laureli mälu paigutas ta tol pärastlõunal samasse kohta, käsi innukate teismelisesilmade ees päikesevarjuks, uurima, kas isa ei astu pärast päevatööd juba üle heinamaa kodu poole; ootama, et juurde lipata, end isale käevangu riputada ja koos koju tulla. Mälu laskis tal pealt vaadata, kuidas isa astub pika sammuga üle heinamaa, peatub, et päikeseloojangut vaadata, täheldada roosakaid pilveservi ja öelda nagu alati: kui õhtul taevas punane, siis lambakarjusel tuju hea; kuidas ta tõmbub korraga kangeks ja ahmib õhku; kuidas käsi kerkib rinnale; kuidas ta komistab ja kukub.
Kuid see kõik polnud üldsegi niimoodi. Kui see juhtus, oli Laurel teises maailma otsas, mitte kuusteist, vaid viiskümmend kuus, rõivastus LA-s toimuvaks autasustamistseremooniaks ja juurdles, kas ta on seal ainuke inimene, kelle nägu pole täidiste ja tubli annuse vana hea botoxiga toestatud, et noorem välja paista. Isa surmast sai ta teada alles siis, kui Iris helistas ja jättis kõneposti sõnumi.
Ei, see oli üks teine mees, kelle kukkumist ja surma ta kuueteistaastaselt ühel päikeselisel pärastlõunal pealt vaatas.
Laurel tõmbas tikku ja süütas sigareti, surus paki käsikaudu taskusse tagasi ja kibrutas loojuva päikese poole kulmu. Maja ja aed olid päikese käes, kaugemad põllud, heinamaatagused, mis metsale lähemal, hakkasid varju jääma. Ta kiikas läbi kiige sepisvõlvi ülespoole, sinna, kust läbi lehelaikude paistis puu otsa ehitatud onni laudpõrand. Redelgi oli alles, tüve külge naelutatud puutükid, mõned küll ripakil ja viltu. Keegi oli ühe redelipulga otsa külge keerutanud sädelevatest roosadest ja punakaslilladest helmestest kee; küllap mõni Rose’i lapselaps.
Laurel oli tol päeval väga aegamisi alla roninud.
Ta tõmbas sügava mahvi ja meenutas. Õhku ahmides onnis teadvusele tulnud, olid talle kohe meenunud mees, nuga, ema hirmunud nägu, ja seepeale oli ta redeli juurde koperdanud.
Maapinnale jõudes jäi ta seisma, klammerdus mõlema käega otse ees asuva redelipulga külge ja toetas pea vastu karedat tüve; vaikusehetk pakkus korraks turvatunnet, kuid ta ei teadnud, kuhu minna või mida teha. Tuli absurdne mõte, et peaks minema teiste juurde oja äärde, õdede, väikevenna ja isa juurde, kel on klarnet ja hämmeldunud naeratus …
Võib-olla taipas ta just sel hetkel, et neid pole enam kuulda.
Oja asemel suundus ta maja poole, pilk kõrvale pööratud, paljad jalad kuumadel telliskividel teed otsimas. Ühel hetkel eksis pilk veidi kõrvale ja talle tundus, et silmas aias lillepeenra kõrval midagi suurt ja valget, midagi, mis poleks tohtinud seal olla, aga ta laskis pea longu, vaatas kõrvale ja astus kiiremini, ergutatuna lapsikust ja meeletust lootusest, et kui ta ei vaata ega näe, jõuab ta maja juurde, astub üle läve, ja siis on kõik ehk jälle normaalne.
Muidugi oli ta šokis, aga ise ta seda ei tundnud. Üleloomulik rahu moodustas kaitsekihi, otsekui kannaks ta võlurüüd, mis võimaldab tegelikust elust välja lipsata nagu muinasjututegelane, kes käis vahepeal seiklemas ja leiab naastes eest unne vajunud lossi. Enne majja astumist peatus ta korraks ja tõstis võimlemisrõnga uuesti püsti.
Maja oli kõhedusttekitavalt vaikne. Päike oli katuseharja taha vajunud ja esik pime. Ta ootas lahtise ukse juures, et silmad veidi harjuksid. Rauast veetorud tõid jahtudes kuuldavale korisevaid hääli, need helid tähistasid suve ja koolivaheaega ja pikki sooje videvikutunde, mil koiliblikad lendlevad lampide ümber.
Ta vaatas vaibaga kaetud treppi ja teadis miskipärast, et õdesid ülakorrusel ei ole. Esiku kell tiksus sekundeid ja korraks hakkas ta mõtlema, et äkki läksid kõik minema – ema, isa, õed, väikevend – ja jätsid ta sellega, mis iganes seal väljas valge lina all on, üksinda. Sellest mõttest käis tal värin üle selja. Siis aga kostis elutoast mütsatus, Laurel pööras pead ja nägi isa, kes seisis süütamata kamina kõrval. Isa hoiak oli imelikult jäik, üks käsi kõrval, teine puidust kaminasimsil rusikasse pigistatud, ja ta ütles. „Jumalapärast, mu naisel vedas, et ta praegu üldse elus on.”
Taamalt kostis mehehääl, kusagilt sealt, kuhu Laureli pilk ei ulatunud: „Saan aru, härra Nicolson. Loodan, et teiegi saate aru, et me teeme üksnes oma tööd.”
Laurel astus kikivarvul lähemale ja jäi enne seisma, kui oleks avatud uksest paistva valguse kätte sattunud. Ema istus tugitoolis, vennaraas süles. Poiss magas; Laurel nägi profiilis tema keerubinäokest, ümar põsk vastu ema õlga veidi lapikuks vajunud.
Toas viibis kaks võõrast meest: diivanil istus kiilanev mehike ja akna juures noormees, kes tegi märkmeid. Politseinikud, mõistis ta. Loomulikult politseinikud. Juhtunud oli midagi jubedat. See valge lina seal päikeselises aias.
Vanem mees küsis: „Kas te tundsite teda, proua Nicolson? Kas ta oli teile tuttav? Olite teda ehk varem kusagil näinud, kas või eemalt?”
Laureli ema ei vastanud, vähemalt mitte kuuldavalt. Ta sosistas midagi pisipõnnile kuklasse, huuled liikusid pehmelt lapse õhukeste juuste vastas. Isa vastas valjusti tema eest. „Muidugi mitte,” sõnas ta. „Nagu mu abikaasa teile juba ütles, pole ta teda kunagi varem näinud. Minu arvates peaksite teda võrdlema tolle mehe kirjeldusega, kellest lehes kirjutatakse, selle, kes piknikulisi kimbutab.”
„Me uurime kõiki juhtlõngu, härra Nicolson, võite kindel olla. Praegusel hetkel aga on teil aias laip ja selle kohta, kuidas see sinna sattus, ainult teie naise jutt.”
Isa läks turri. „See mees tuli mu naisele kallale. Puhas enesekaitse.”
„Kas te nägite pealt, kuidas see juhtus, härra Nicolson?”
Vanema politseiniku hääles oli kannatamatust, see ajas Laurelile hirmu peale. Ta astus sammu tagasi. Keegi ei tea, et ta seal oli. Neil pole vaja seda välja uurida. Ta võib minema hiilida, trepist üles ronida, meeles pidada, et ei astuks kriiksuvale põrandalauale, ennast oma voodis kerra tõmmata. Ta võib jätta nad täiskasvanute maailma müstiliste mahhinatsioonide manu ja lasta end üles leida alles siis, kui nad on omadega valmis; lasta neil öelda, et nüüd on kõik korras …
„Küsisin: kas te olite seal, härra Nicolson? Kas te nägite pealt, kuidas see juhtus?”
… aga Laurelit tõmbas enda poole see tuba, lambivalguse kontrast pimenenud esikuga, too veidralt dramaatiline stseen, tähtsuse aura, mille tekitasid isa pingestatud hääl ja jäik hoiak. Laurelis oli nii toona kui ka praegu
