mõtted just praegu puruks litsutavatest hoonetest ja inimestest.
Nad klammerdusid teineteise külge ja Dolly kuulas Vivieni nõuannet: „Minge juba täna õhtul raudteejaama ja ostke pilet. Peate …” Lähedusse langes kurdistava kõmahtusega pomm, Vivien kangestus hetkeks ja jätkas: „… rongi peale minema ja kõige viimasesse jaama sõitma. Tagasi vaatamata. Võtke töö vastu, kolige minema, elage hästi.”
Ela hästi. Just see, millest Dolly ja Jimmy olid rääkinud. Tulevik, maja maal, naervad lapsed ja vabapidamisel kanad … Dolly nägu mööda veeresid pisarad, kui Vivien ütles: „Peate minema.” Temagi nuttis, sest loomulikult hakkab ta Dollyst puudust tundma – nad hakkavad teineteist taga igatsema. „Haarake sellest võimalusest kinni, Dolly: mõelge, ikkagi uus võimalus. Pärast kõike, mis tuli üle elada, pärast kõiki kaotusi …”
Ja Dolly mõistis, olgugi et seda oli raske tunnistada, et Vivienil on õigus – tuleb lahkuda. Osa temast oleks tahtnud kisendada: „Ei!”, kerra tõmbuda ja nutta kõige pärast, mille ta oli kaotanud ja mis polnud elus nii välja kukkunud, nagu ta oli lootnud; aga seda ta ei teinud. Ei võinud.
Dolly on ellujääjat sorti; nii ütles Vivien, ja tema juba teab – vaata vaid, kuidas ta varasematest raskustest välja tuli ja endale uue elu rajas. Ja kui Vivien seda suutis, suudab Dollygi. Kannatanud on ta väga palju, aga tal on veel, mille nimel elada – ta leiab, mille nimel elada. Praegu tuleb olla vapper, olla tublim kui eales varem. Dolly on teinud asju, millele oli tagantjärele häbi mõelda; suurejoonelised ideed olid vaid noorukese tütarlapse tobedad unistused, mis pudenesid sõrmede vahel põrmuks; aga iga inimene väärib uut võimalust, väärib andestust, isegi Dolly – Vivien ise ütles. „Olgu,” lubas Dolly, kui raksudes langes terve seeria pomme. „Ma teen seda.”
Elektripirn lõi vilkuma, aga ei kustunud. Kiikus juhtme otsas ja heitis seintele varje, ja Dolly tõmbas välja oma väikese kohvri. Ta ei teinud väljagi kurdistavast kärast tänaval, õuest sisse immitsevast tulekahjusuitsust, vinest, mis pani silmad kipitama.
Seda, mida ta oleks tahtnud kaasa võtta, polnud palju. Tal polnudki eriti palju oma asju. Dolly kõhkles, mõeldes, et peab Vivieni maha jätma; talle tuli meelde sõbratari pühendus „Peeter Paani” esilehel – tõeline sõber on valguskiir pimeduses –, ja taas ähvardasid pisarad valla pääseda.
Ent valikuvõimalust polnud, tuli minna. Tulevik rullus lahti: uus võimalus, uus elu. Temal tarvitseb see vaid vastu võtta, tagasi vaatamata. Minnagi mere äärde, nagu nad olid plaaninud, ja otsast pihta hakata.
Ta peaaegu ei kuulnudki enam lennukeid, langevaid pomme ega õhutõrjekahurite vastutuld. Maa värises iga plahvatusega ja laest pudenes krohvitolmu. Uksekett lõgises, kuid Dolly ei pannud midagi tähele. Kohver sai pakitud – ta oli minekuvalmis.
Ta tõusis püsti, vaatas Vivienile otsa ja lõi kindla otsuse kiuste ebalema. „Aga teie?” küsis ta, ja hetkeks näis, et nad võiksid koos minna, et võib-olla tuleb Vivien siiski kaasa. Mingil kummalisel moel paistis see suurepärane lahendus, ainuvõimalik teguviis – kummalgi oli olnud oma osa mängida, ning kui Dolly ja Vivien poleks tuttavaks saanud, poleks üldse midagi juhtunud.
Muidugi oli see rumal mõte – Vivien ei vajanud uut võimalust. Tal oli siin olemas kõik, mida süda ihkas. Kena maja, jõukus, ilu … Jah, Vivien ulatas Dollyle proua Nicolsoni tööpakkumise ja naeratas hüvastijätuks pisaraterohkelt. Südames teadsid mõlemad naised, et näevad teineteist viimast korda. „Ärge minu pärast muretsege,” ütles Vivien, kui pommitaja mõurates üle pea tuhises. „Minuga on kõik korras. Ma lähen koju.”
Dolly pigistas kirja kõvasti pihku, noogutas kinnituseks viimast korda ja asus teele uue elu poole, teadmata, mida tulevik võib tuua, kuid ühtäkki täis meelekindlust see vastu võtta.
4
Suffolk, 2011
Õed Nicolsonid lahkusid haiglast Irise autoga. Ehkki Laurel oli kõige vanem ja sai harilikult nautida eesõigust istuda juhi kõrval, oli ta seekord tagaistmel keset koerakarvu. Kuulsus muutis vanema õe staatuse keerukamaks, ei sobinud jätta õdedele muljet, et ta hakkab nina püsti ajama. Ja talle meeldiski tagaistmel rohkem. Polnud kohustust vestelda, võis vabalt mõtteid mõlgutada.
Ilm oli selgeks läinud ja päike paistis. Laurel kibeles Rose’ilt Vivieni kohta küsima – seda nime oli ta kindlasti kusagilt kuulnud, enamgi veel, ta teadis, et mingil moel seostub see tolle hirmsa päevaga aastast 1961 –, aga hoidis suu kinni. Kui Irises peaks huvi tärkama, võib see võtta lämmatavad mõõtmed, ja Laureli vaim polnud inkvisiitorlikuks ülekuulamiseks valmis. Õed jutlesid ees tühjast-tähjast, tema vaatas möödavuhisevaid heinamaid ja põlde. Aknad olid suletud, aga ta peaaegu et tundis niidetud heina lõhna ja kuulis haki hüüdu. Lapsepõlvemaastik on rohkem elu täis kui ükski muu paik. Ei loe, kus see asub või milline välja näeb, vaatepildid ja helid jäävad teistmoodi mällu kui need, mida kogetakse hiljem. Saavad inimese lahutamatuks osaks.
Viimased viiskümmend aastat haihtusid ja Laurelile viirastus tema ise rohelisel Malvern Star jalgrattal heki kõrval teel kihutamas, üks õdedest kaksiratsa pakiraamil. Päikesepruun nahk, heledad udemed säärtel, kärnas põlved. Kaua aega tagasi. Eile.
„Televisiooni?”
Laurel tõstis pilgu ja nägi Irist tahavaatepeeglis silma pilgutamas. „Vabandust?” küsis ta.
„Selle intervjuu jaoks, millega sul nii palju tegemist on?”
„Ah selle. Tegelikult on neid seal terve seeria. Esmaspäeval tuleb veel üks võttepäev.”
„Jah, Rose rääkis, et lähed varakult Londonisse tagasi. Televisiooni?”
Laurel tõi kuuldavale vaikse häälitsuse, mis väljendas nõusolekut. „Selline biograafiline film, umbes tunniajane. Selle sees on intervjuusid teistegi inimestega – režissööride ja näitlejatega, kellega ma olen koos töötanud – ja vahele lõigatakse vana filmimaterjali juppe, lapsepõlvevärki …”
„Kuulsid, Rose?” küsis Iris õrritavalt. „Lapsepõlvevärki.” Ta kergitas end istmel, et Laurelile peeglist tungivamalt otsa põrnitseda. „Olen tänulik, kui sa ei hakka neid perekonnapilte näitama, kus mul riideid seljas pole.”
„Nii kahju,” ütles Laurel ja nokkis pikkade mustade pükste küljest valge koerakarva. „Kõige parem materjal jookseb niimoodi tühja. Millest ma siis üldse räägin?”
„Kui sa juba kaamera ees oled, küll sulle midagi pähe tuleb.”
Laurel varjas naeratust. Viimasel ajal suhtuti temasse nii suure lugupidamisega; vahelduseks oli tore asjatundlikult näägelda.
Rose aga, kelle hing ihkas nagu ikka rahu, sai veidi pahaseks. „Vaadake, vaadake,” lõi ta käsi kokku, osutades maatasa tehtud hooneteplokile linnaserval. „Siia tuleb uus kaubahall. Kujutate ette? Nagu senisest kolmest ei jätkuks.”
„Noh, kõigist naeruväärsetest …!”
Kui Irise ärritus mujale pöördus, sai Laurel mugavalt seljatoele naalduda ja taas aknast välja vaadata. Nad sõitsid linnast läbi, ikka mööda peatänavat, mis ahenes külavaheteeks ja hakkas laugeid kurve tegema. Tee oli nii tuttav, et Laurel oleks võinud ka kinnisilmi öelda, kus parajasti ollakse. Ees istujate vestlus soikus, kui külavahetee kitsenes ja puuvõrad pea kohal tihenesid, ning viimaks vilgutas Iris suunatuld ja pööras sissesõiduteele, mille veeres seisis silt talu nimega: Greenacres.
Maja seisis endisel kohal lauge künka tipus
