„Maja paistab päris vilets, või mida teie arvate? Tulge, ma näitan teile, kust veel hakkas läbi sadama.”
Laurel sulges enda järel autoukse, kuid õdede kannul väravast sisse ei astunud. Ta surus käed taskusse, seisis kindlalt paigal ja uuris tervikpilti – aiast kuni pragunenud korstnateni ning kõike, mis jäi vahepeale. Akent, kust nad Daphnet korvi sees alla lasksid, rõdu, mille ette nad riputasid vanad kardinad, et moodustuks midagi näitelava taolist, pööningut, kus Laurel suitsetama õppis.
Järsku tuli mõte: maja mäletab mind veel.
Laurel ei pidanud end romantikuks, aga tunne oli nii tugev, et viivuks polnud üldse raske uskuda, et lauamaterjali, punaste korstnatelliste, tähniliste katusekivide ja kummalise nurga all ärkliakende kogum on võimeline mäletama. Ta tundis, et maja viimne kui klaasitud avaus hoiab tal silma peal ning meenutab olnut, et viia disainerkostüümis vanema naise kujutis kokku noorukese tüdrukuga, kes James Deani fotosid vaadates igatsevalt uneles. Mida võiks maja mõelda sellest naisest, kes temast nüüd on saanud?
Tobe mõte – maja ei mõtle. Majad ei mäleta inimesi, nad ei mäleta eriti midagi. Tema on see, kes maja mäletab, mitte vastupidi. Ja miks ta ei peaks mäletama? See oli ta kodu alates ajast, mil ta sai kaheaastaseks; siin elas ta kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani. Tõsi, viimasest külaskäigust on juba tublisti aega möödas – pooleldi korrapäraseks saanud haiglakülastustele vaatamata ei jõudnud ta kuidagi Greenacresisse –, aga elu on ju kiire. Laurel heitis pilgu puu poole, mille otsas oli onn. Pigem oli ta hoolt kandnud, et tal oleks kiire.
„Nii kaua aega nüüd ka möödas ei ole, et sa enam ei mäletaks, kus ukse koht on,” hõikas Iris esikust. Ta oli juba majas, aga hääl kandus välja: „Las ma arvan ära – sa ootad ülemteenrit, kes su pagasi sisse kannaks!”
Laurel pööritas silmi nagu teismeline, haaras kohvri ja hakkas maja poole minema. Ta astus mööda sedasama telliskiviteed, mille tema ema oli avastanud ühel päikeseküllasel suvepäeval rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi …
Dorothy Nicolson tundis Greenacresis juba esimesest pilgust ära koha, kus lapsed üles kasvatada. Ta polnud majaotsingul. Sõjast oli möödas vaid mõni aasta, noorpaaril polnud nimetamisväärset kapitali ning ämm tegi suuremeelse ettepaneku üürida neile oma pansionis tuba (loomulikult vastutasuks edasise töötamise eest – tal polnud ometi mingi heategevuslik asutus!). Dorothy ja Stephen olid lihtsalt piknikul.
Oli juuli keskpaik ja üks harvu vabu päevi – ja veel harvem juhus, et Stepheni ema oli pakkunud end pisikest Laurelit hoidma. Nad ärkasid koos koiduga, heitsid korvi ja teki Morris Minori tagaistmele ja võtsid täpsemalt plaanimata kursi läände, mõttes sõita lihtsalt mööda seda külavaheteed, mis paistab kõige kutsuvam. Nii sõidetigi mõnda aega – Dorothy käsi Stepheni jalal, Stepheni käsi ümber Dorothy õlgade, soe tuul avatud akendest sisse puhumas – ja oleks ehk edasigi sõidetud, kui kumm poleks tühjaks läinud.
Aga ta läks, ja nii aeglustas Stephen käiku ja peatas auto teeveerel, et kahjustust lähemalt uurida. Seal see oligi, selge kui seebivesi: rehvist ulatus välja ula peale läinud nael, kummil oli silmaga nähtav auk sees.
Nemad aga olid noored, lisaks veel armunud, ja neil polnud kuigi tihti võimalust koos aega veeta, seega polnud päev nende jaoks rikutud, nagu muidu võinuks olla. Sel ajal kui abikaasa kummi lappis, uitas Dorothy rohusest künkanõlvast üles ja otsis tasasemat kohta, kuhu piknikutekk laiali laotada. Ja siis jõudis ta künkatippu ja nägi Greenacresi talumaja.
Laurel polnud midagi välja mõelnud. Greenacresi saamise lugu teadsid Nicolsonide kõik lapsed üksikasjadeni peast. Skeptiline vana talumees, kes sügas kukalt, kui Dorothy uksele koputas; kui vanamees teed pakkus, võis oma kõrvaga kuulda, et võõrastetoa kaminas pesitsevad linnud; põrandas laiutasid augud, millest olid lauajupid sillaks üle pandud. Mis kõige olulisem – keegi ei kahelnud nende ema silmapilkses veendumuses, et tema peab elama just selles paigas.
Ema rääkis korduvalt, et maja rääkis temaga ja tema kuulas, ja tuli välja, et nad saavad teineteisest väga hästi aru. Greenacres oli käskiv vanadaam, elust räsitud, seda muidugi, ja väikeste kiiksudega – aga kes poleks? Dorothy nägi, et allakäigu varjus peitub kunagine tohutu väärikus. Maja oli uhke ja samas üksildane, sedasorti paik, mis saab toitu laste naerust, perekonna armastusest ja ahjus küpseva rosmariiniga lambaprae isuäratavast lõhnast. Majal oli aus ja tubli kondikava, tahe vaadata pigem tulevikku kui minevikku, valmidus tervitada uut perekonda ja kasvada koos nendega, võtta omaks nende uhiuued traditsioonid. Varem polnud see Laurelile pähegi tulnud, aga nüüd mõtles ta, et selline kirjeldus võinuks sama hästi sobida ema enda kohta.
Laurel pühkis jalad mati peal puhtaks ja astus majja. Põrandalauad kriiksusid tuttavlikult, kõik mööbliesemed olid paigas, ent ometi tundus koht kuidagi teistsugune. Õhk oli paks, oli tunda mingit lõhna, mida seal muidu polnud. Kopituse lehk, taipas ta, ja päris mõistetav – majas polnud sestsaadik elatud, kui Dorothy haiglasse viidi. Rose käis ja kandis asjade eest hoolt, kui lapselapse hoidmisest mahti sai, ja tema mees Phil tegi ka, mis suutis, aga püsivalt sees elamisega see võistelda ei suutnud. Hirmus mõelda, kui kiiresti inimese kohaloleku jäljed hääbuvad ja tsivilisatsioon asendub järk-järgult tühermaaga, mõtles Laurel ja surus värina maha.
Manitsenud ennast, et ei tohi ülearu norutada, pani Laurel oma kompsud harjumuspäraselt esikulaua alla moodustunud virna otsa. Siis siirdus ta midagi mõtlemata kööki. See oli paik, kus omal ajal sai kooliülesandeid tehtud, marraskil kohti plaasterdatud ja purustatud südamete pärast nutetud – koht, kuhu kõik koju tulles esmajoones suundusid. Rose ja Iris olidki juba seal.
Rose klõpsas külmkapi kõrval lülitit ja elektrijuhtmed hakkasid tasakesi undama. Õde hõõrus reipalt käsi. „Teen ehk meile kõigile teed?”
„Paremat asja ei saakski olla,” nõustus Iris, lükkas libikud jalast ja painutas mustis sukis varbaid nagu kannatamatu baleriin.
„Ma tõin veini,” ütles Laurel.
„Välja arvatud see. Unusta tee.”
Laurel käis kohvrist pudelit toomas ja Iris võttis sedaaegu köögipuhvetist klaasid. „Rose?” hoidis ta üht klaasi kutsuvalt üleval ja pilgutas kassisilmakujuliste prilliraamide kohal ägedalt silmi. Silmad olid tal sama tooni tumehallid nagu lühikeseks lõigatud juuksed.
„Oi.” Murelikult uuris Rose käekella. „Oi, ma ei tea, alles sai viis.”
„Kuule nüüd, kulla Rosie,” keelitas Laurel ja otsis sahtlist ebamääraselt kleepjate nugade-kahvlite vahelt pudeliavajat. „Tead, veinis on hulgaliselt antioksüdante.” Ta sai korgitseri kätte ja hõõrus kleepuvaid sõrmeotsi vastamisi. „Praktiliselt tervisetoit.”
„Noh … olgu siis.”
Laurel sikutas korgi välja ja asus valama. Harjumusest asetas ta klaasid rivvi, et näeks kõikidele võrdselt kallata. End sellelt tabades ta naeratas – tagasipöördumine lapsepõlve. Iris on igatahes rahul. Õigluse tagaajamine on kõikide õdede-vendade hulgas olulisel kohal, aga keskmiste laste puhul saab sellest lausa kinnisidee. Ära nii palju võrdle, lilleke, oli emal kombeks öelda. Selline tüdruk, kes tahab alati teistest rohkem saada, ei meeldi kellelegi.
„Ainult tibake, Lol,” manitses Rose. „Ma ei taha enne ära vajuda, kui Daphne kohale jõuab.”
„Niisiis oled temast midagi kuulnud?” Kõige täiema klaasi ulatas Laurel Irisele.
„Otse enne seda, kui me haiglast ära tulime – kas ma siis ei öelnud? Ausalt, võtku seda minu mälu küll! Ta jõuab kella kuue ajal, kui liiklus laseb.”
„Kui
