oli seekord vaid toiduks raha.”
„Raisk.”
Taas sigines vaikus.
„Halloo?” hüüdis Jon.
„Jajah. Ma mõtlen.”
„Ma võin hiljem tagasi tulla, kui soovid.”
Avamismehhanism surises ning Jon lükkas kiirustades ukse lahti.
Trepikojas vedelesid ajalehepaberid, taara ja kollased jäätunud uriinilaigud. Kuid pakase tõttu pääses Jon vähemalt selle terava, hapukasmagusa haisu sissehingamisest, mis soojema ilmaga trepikoda täitis.
Ta üritas astuda kergelt, kuid ei suutnud vältida trepil trampimist. Uksel seisva ja teda ootava naise pilk püsis kilekottidel. Et vältida talle otsa vaatamist, mõtles Jon. Naisel oli loppis, pundunud nägu, mitmeaastase narkomaania tulemus, ta oli ülekaaluline ning hommikumantli alt paistis määrdunud valge T-särk. Ukseavast paiskus välja imalat haisu.
Jon jäi trepimademele seisma ja pani kotid käest. „On su mees ka kodus?”
„Jah, ta on kodus,” vastas naine pehmes prantsuse keeles.
Ta oli kena – kõrged põsesarnad ja suured mandlikujulised silmad. Kitsad veretud huuled. Ja hästi riides. Vähemalt see osa naisest, mida ta uksepraost nägi, oli hästi riides.
Ta kohendas automaatselt punast kaelarätti.
Neid lahutav turvakett oli soliidsest messingust ning kinnitatud raskele, nimesildita tammepuidust uksele. Kui ta oli Avenue Carnot’l maja ees seisnud ning oodanud, et uksehoidja ukse avaks, oli ta tähele pannud, et kõik jättis uue ja kalli mulje. Uksehinged, uksekellad, lukusüdamikud. Ja asjaolu, et kahvatukollane fassaad ning valged aknakatted olid kaetud inetu, määrdunud, musta õhureostuse kihiga, rõhutas vaid selle Pariisi linnaosa soliidsust ja hinnatust. Trepikojas olid rippunud ehtsad õlimaalid.
„Mida te soovite?”
Naise pilk ja hääletoon ei olnud ei sõbralikud ega vaenulikud, kuid neis peitus ehk kerge kõhklus, mida põhjustas mehe halb prantsuse keele hääldus.
„Mul on teade, madame.”
Naine kõhkles, kuid tegi lõpuks nagu oodatud:
„Hea küll. Olge nii kena ja oodake siin, ma lähen ja kutsun ta.”
Ta sulges ukse ning lukk langes õlitatud, pehme klõpsatusega kinni. Ta trampis jalgu. Peaks õppima rohkem prantsuse keelt. Ema oli temaga õhtuti inglise keelt harjutanud, kuid tema prantsuse keel oli emal üle jõu käinud. Ta põrnitses ust. Prantsuse ukseava. Prantsuse visiit. Kena.
Ta mõtles Giorgi peale. Valge naeratusega Giorgi oli temast aasta vanem, seega nüüd kahekümne nelja aastane. Oli ta endiselt sama kena? Blond ja väike ja kenake nagu mõni tüdruk. Ta oli olnud Giorgisse armunud, eelarvamusteta ja tingimusteta, nagu vaid lapsed võivad teineteisesse armuda.
Ta kuulis ukse tagant samme. Mehe samme. Luku kolinat. Sinine joon töö ja vabaduse vahel, siit algab seep ja uriin. Varsti tuleb lumi. Ta seadis end valmis.
Ukseavasse ilmus mehe nägu.
„Mida kuradit sa tahad?”
Jon kergitas kilekotte ja üritas naeratada: „Värske sai. Lõhnab hästi, eks?”
Fredriksen pani suure pruuni käe naise õlale ja lükkas ta eemale. „Mina tunnen vaid kristlase vere lõhna…” Seda hääldati selgelt, kaine diktsiooniga, kuid vesised silmad habemesse kasvanud näos rääkisid millestki muust. Silmad üritasid hoida fookust ostukottidel. Ta nägi välja nagu suur ja turske mees, kes on seestpoolt kokku kuivanud. Kelle skelett, isegi pealuu olid kokku tõmbunud naha all, mis rippus lõdvalt ja kolm numbrit suuremana tema pahatahtlikul näol. Fredriksen sügas määrdunud sõrmega värskeid haavu ninajuurel.
„Kas sa hakkad nüüd Jumalat kuulutama?” küsis Fredriksen.
„Ei, ma tahtsin tegelikult vaid…”
„Ole nüüd, sõdur. Te tahate ju selle eest midagi saada ka. Minu hinge, näiteks.”
Jon võdistas vormiriiete all õlgu. „Hingede üle mina ei otsusta, Fredriksen. Kuid toiduga saan ma hakkama, nii et…”
„Pean’d ikka väike jutlus ka.”
„Nagu ma ütlesin…”
„Lase tulla!”
Jon seisis ja vaatas Fredriksenile otsa.
„Lase aga oma märjast vitusuukesest tulla!” röögatas Fredriksen. „Pea meile jutlus, va ülbe kristlaskurat, et me saaks rahuliku südamega süüa! Lase tulla, et me saaks juba õhtale, mis teade sul täna Jumalalt on?”
Jon avas suu ja sulges taas. Neelatas. Üritas uuesti ja seekord õnnestus tal keelepaeltesse hääl sisse saada. „Teade on see, et ta ohverdas oma poja, et see sureks… meie pattude eest.”
„Valetad, raisk!”
„Ei, kahjuks mitte,” ütles Harry ja vaatas mehe õudust täis nägu enda ees ukseavas. Lõhnas lõunasöögi järele ja taamalt kostis riistade kolinat. Perekonnainimene. Isa. Praeguseni. Mees sügas käsivart ja ta pilk oli kinnitatud kusagile Harry pea kohale, nagu oleks tema ees seisev mees temast lühem. Sügamine tekitas rabeda, ebameeldiva heli.
Riistad ei kolisenud enam. Lohisevad sammud peatusid mehe selja taga ja tema õlale ilmus väike käsi. Nähtavale ilmus suurte hirmunud silmadega naisenägu:
„Mis lahti, Birger?”
„See politseinik tõi teate,” ütles Birger Holmen kõlatult.
„Mis lahti?” küsis naine ja vaatas Harryle otsa. „Kas see on meie poisi kohta? Kas see on Per?”
„Jah, proua Holmen,” ütles Harry ning nägi, kuidas naise silmadesse sigines hirm. Ta otsis jälle välja need võimatud sõnad. „Me leidsime ta kaks tundi tagasi. Teie poeg on surnud.”
Ta pidi oma pilgu naiselt ära pöörama.
„Aga ta… ta… kus…” Naise pilk eksles Harrylt mehele, kes aina sügas ja sügas oma käsivart. Varsti on veri väljas, mõtles Harry ja köhatas hääle puhtaks. „Ühest konteinerist Bjørvikas. Nagu me kartsimegi. Ta on olnud juba mõnda aega surnud.”
Tundus, nagu oleks Birger Holmen korraga tasakaalu kaotanud: ta tagurdas vaakudes valgustatud esikusse, haarates riidenagist. Naine astus ukseavasse ja Harry nägi, kuidas mees tema selja taga põlvili vajus.
Harry tõmbas hinge, torkas käe mantli alla. Plasku metall tundus sõrmeotste all jääkülm. Ta otsis ja tõmbas välja ümbriku. Ta ei olnud kirja lugenud, kuid tundis selle sisu liigagi hästi. Ametlik, lühike surmateade, kust olid eemaldatud kõik mittevajalikud sõnad. Surmateade kui bürokraatlik toiming.
„Mul on kahju, kuid see on minu töö kiri teile üle anda.”
„Mis tööd te teete?” küsis väike keskealine mees ülepingutatult suurilmaliku prantsuse keele hääldusega, mis ei olnud iseloomulik mitte ülemklassile,
