ammu. Ta oli nõus.”
Tüdruk oigas resigneerunult. Jon haaras tema käe ja pani oma silmadele tagasi.
„Ma lihtsalt ei öelnud, et see on sinu sünnipäev,” ütles ta. „Siis poleks nii kindel, kas ta oleks nõus olnud.”
„Miks mitte?”
„Sest ta on sinu järele hull, ja sa tead seda.”
„Ainult sinu jutu järgi.”
„Aga tema sulle ei meeldi.”
„Ei ole tõsi!”
„Miks sa siis kangestud iga kord, kui ma vaid tema nime nimetan?”
Tüdruk naeris valjul häälel. Võib-olla millegi peale Bronxis. Või Queensis.
„Õnnestus sul sinna restorani laud saada?”
„Jah.”
Tüdruk naeratas ja pigistas ta kätt. Siis tõmbas ta kulmud kipra.
„Tead mis. Äkki keegi näeb meid seal.”
„Armeest? Võimatu.”
„Aga kui see siiski juhtub?”
Jon ei vastanud.
„Võib-olla on aeg see avalikustada,” ütles tüdruk.
„Ma ei tea,” ütles Jon. „Kas ei oleks parem oodata, kuni me oleme täiesti kindlad, et…”
„Kas sa ei olegi kindel, Jon?”
Jon võttis tüdruku käe ära ning vaatas talle hämmeldunult otsa:
„Thea, ole nüüd. Sa ju tead, et ma armastan sind üle kõige. Asi ei ole selles.”
„Milles siis?”
Jon ohkas ja tõusis tema kõrval istukile. „Sa ei tunne Robertit, Thea.”
Naine muigas. „Ma olen teda väikesest peale tundnud, Jon.”
Jon niheles. „Jah, kuid on asju, mida sa ei tea. Sa ei tea, kui raevu ta võib minna. Ta muutub siis nagu teiseks inimeseks. See on tal isast. Ta muutub ohtlikuks, Thea.”
Thea toetas pea vastu seina ja vaatas tühjal pilgul enda ette.
„Ma panen lihtsalt ette sellega natuke oodata.” Jon murdis käsi. „Me peame ka sinu vennaga arvestama.”
„Rikardiga?” küsis tüdruk üllatunult.
„Jah. Mida ta selle peale ütleks, kui sina, tema enda õde, teataks just nüüd just minuga kihlumisest?”
„Ah siis sellepärast. Kuna te mõlemad kandideerite haldusjuhi kohale?”
„Sa tead väga hästi, et juhatus paneb rõhku sellele, et juhtivkohtadel olevatel ohvitseridel oleks abikaasaks usaldusväärne ohvitser. Selge see, et mulle tuleks taktikaliselt kasuks just praegu teada anda, et kavatsen abielluda Thea Nilseni, Frank Nilseni, komandöri parema käe tütrega. Kuid kas see oleks ka moraalselt õige?”
Thea näris alahuult. „Mis lõppude lõpuks selles töös sinu ja Rikardi jaoks nii olulist on?”
Jon kehitas õlgu. „Armee on maksnud kinni meie ohvitseride kooli ja neli aastat majandusõpinguid ärikoolis. Eks Rikard mõtleb samuti nagu mina. Et meil on kohustus kandideerida, kui armees on töökohti, milleks meil on kvalifikatsioon.”
„Võib-olla ei saa kumbki teist seda kohta. Isa räägib, et armees ei ole veel keegi alla kolmekümneviiene haldusjuhiks saanud.”
„Ma tean.” Jon ohkas. „Ära seda kellelegi ütle, kuid ma tunneks kergendust, kui Rikard selle koha saaks.”
„Kergendust?” ütles Thea. „Sina, kes sa oled üle aasta kõigi Oslo üürimajade eest vastutanud.”
„Seda küll, kuid haldusjuhi vastutuse alla kuuluvad terve Norra, Island ja Fääri saared. Kas sa teadsid, et armee kinnisvarafirma omab veerand tuhandet maja, millest ainuüksi Norras on kolmsada?” Jon patsutas kergelt kõhtu ja vaatas oma tuttaval murelikul ilmel lakke. „Ma vaatasin end täna ühelt kaupluseaknalt ja mind üllatas, kui väike ma olen.”
Näis, nagu poleks Thea viimast kuulnud. „Keegi ütles Rikardile, et kes selle töö saab, sellest saab järgmine piirkondlik komandör.”
„Järgmine komandör?” Jon naeris laginal. „Siis ma küll ei taha.”
„Ära tee nalja, Jon.”
„Ma ei tee nalja, Thea. Meie kaks oleme palju olulisemad. Ma ütlen neile, et ma ei kandideeri haldusjuhi kohale, ja siis anname oma kihlumisest avalikult teada. Ma võin teha muud olulist tööd. Armeel läheb ka majandusinimesi vaja.”
„Ei, Jon,” ütles Thea ehmunult. „Sa oled parim, kes meil on. Sind peab rakendama seal, kus sind kõige rohkem vaja on. Rikard on minu vend, kuid tal puudub… sinu arukus. Meie võime kihlumisest teatamisega oodata, kuni sind on tööle võetud.”
Jon kehitas õlgu.
Thea vaatas kella.
„Sa pead täna enne kahtteist minema. Emma ütles eile liftis, et tunneb minu pärast muret, kuna kuulis keset ööd, kuidas mu uks käis.”
Jon heitis jalad põrandale.
„Ma ei mõista, kuidas me suudame nii elada.”
Tüdruk vaatas Jonile korralekutsuvalt otsa. „Siin me vähemalt hoolitseme üksteise eest.”
„Jajah,” ütles Jon väsinult. „Me hoolitseme üksteise eest. Head ööd siis.”
Tüdruk klammerdus tema külge ja libistas käe vargsi mehe särgi alla ning too tundis oma üllatuseks, et käsi oli higist märg, nagu oleks see rusikas olnud, midagi mudinud. Tüdruk surus end tema vastu ja ta hingamine muutus raskemaks.
„Thea,” ütles Jon. „Me ei tohi…”
Tüdruk kangestus. Siis ta ohkas ja tõmbas käe ära.
Jon oli üllatunud. Kuni tänaseni polnud Thea erilist huvi üles näidanud, talle oli vastupidi jäänud mulje, nagu oleks tüdruk füüsilist kontakti natuke peljanud. Ja mees oli tema häbelikkust hinnanud. Ja tundus, et tüdruk oli täielikult rahunenud, kui Jon oli pärast esimesi kohtamisi öelnud, et põhikirjas seisab: „Päästearmee peab abielueelsest seksuaalsuhtest hoidumist kirstlikuks eeskujuks.” Ja kuigi osad leidsid, et „eeskujul” ja „keelul”, mida põhikiri kasutas tubaka ja alkoholi kohta, on vahe, ei pidanud ta sääraste nüansside pärast vajalikuks Jumalale antud tõotust murda.
Ta kallistas tüdrukut kergelt, tõusis ja läks tualetti. Lukustas ukse enda järel ja keeras kraani lahti. Lasi veel kätele voolata, vaadates sulatatud liiva siledat pinda, mis peegeldas inimese näojooni, kes kõigi väliste tunnuste järgi oleks pidanud olema õnnelik. Ta peab Ragnhildile helistama. Asjale kriipsu peale tõmbama. Ta tõmbas sügavalt hinge. Ta oli õnnelik. Mõni päev oli lihtsalt teistest raskem.
Ta kuivatas näo ja läks
