oli kuidagi Rakeliga seotud. Sest talle oli jäänud mulje, et nad ei kohtunud enam? Harry oli noorele politseinikule lühidalt, kuid arusaadavalt selgeks teinud, et kuigi nad jagasid kabinetti, ei tähendanud see veel, et nad jagaksid ka eraelu. Halvorsen oli vaid õlgu kehitanud ja küsinud, kellega Harryl veel rääkida oli, ning saanud oma aimdusele kinnitust, kui Harry oli tõusnud ja kabinetist number 605 välja marssinud.
Kolm meetrit. Ilma okastraadita. Käkitegu. Harry haaras väravast nii kõrgelt, kui ulatas, toetus jalgadega vastu väravaposti ning tõmbas end jälle püsti. Parem käsi üles, siis vasak – ta rippus sirgete kätega, kuni jalad jälle tuge leidsid. Liikus nagu tõuk. Ta heitis jalad üle serva ning maandus teisel pool väravat.
Harry kergitas polti ning lükkas konteineriluugi üles, võttis välja soliidse musta Army-taskulambi, puges eralduslindi alt läbi ning sisenes.
Sees oli veidralt vaikne, otsekui oleks ka helid jäätunud.
Harry pani lambi põlema ning suunas konteineri sügavusse. Valgusvihus nägi ta kriidijoonist põrandal, kust nad olid Per Holmeni leidnud. Beate Lønn, Brynsalleenil asuva krimitehnilise osakonna juht, oli talle pilte näidanud. Per Holmen oli istunud, selg vastu seina, auk paremas oimukohas ja püstol lebamas paremal käel. Vähe verd. See oli pähe tulistamise eelis. Ainus. Püstolisse mahtusid väikesekaliibrilised padrunid, nii et sisenemishaav oli väike ja väljumishaav puudus. Kohtumeditsiini osakond leiab seega kuuli pealuust, kus see on tõenäoliselt liikunud nagu kuulimängu kuul, tehes hakkliha sellest, mida Per Holmen oli mõtlemiseks kasutanud. Mida ta oli kasutanud selle otsuse langetamiseks. Ning lõpuks nimetissõrmele käsu andmiseks päästikule vajutada.
„Arusaamatu,” tavatsesid tema kolleegid öelda, kui leidsid enesetapu sooritanud noore. Harry eeldas, et nad ütlesid seda enesekaitseks, endast selle mõtte eemale tõrjumiseks. Ta ei mõistnud, miks kolleegid arvasid, et see on arusaamatu.
Ometigi oli ta täna pärastlõunal kasutanud täpselt sama sõna, seistes trepikojas ning vaadates hämaras esikus põlvitavat Per Holmeni isa, tolle nutust vappuvat kumaras selga.
Ja kuna Harry polnud leidnud surma, Jumala, lunastuse, teispoolse elu või kõige mõtte kohta ühtegi lohutavat sõna, oli ta vaid abitult pomisenud: „Arusaamatu…”
Harry kustutas taskulambi, torkas selle mantlitaskusse, ning teda ümbritses pimedus.
Ta mõtles enda isale. Olav Holele. Pensionile läinud õppejõule ja lesele, kes elas ühes Oppsali majas, nendele silmadele, kuhu ilmus sära, kui Harry või tütar Søs teda kord kuus külastasid, ning kuidas see sära aeglaselt kadus, kui nad kohvi jõid ning rääkisid asjadest, mis ei omanud erilist tähtsust. Sest ainus, mis tähtsust omas, kõrgus pildina klaveril, millel naine oli tavatsenud mängida. Olav Hole ei teinud enam suurt midagi. Luges vaid oma raamatuid. Riikide ja maade kohta, mida ta kunagi näha ei saa, mida ta kunagi ka näha ei taha, kuna naine kaasa ei saanud tulla. Kui nad mõnel harval korral naisest rääkisid, nimetas ta seda „suurimaks kaotuseks”. Ja praegu mõtles Harry sellele, kuidas nimetaks Olav Hole seda, kui nad ühel päeval tuleks ja ütleks, et ta poeg on surnud.
Harry väljus konteinerist ja sammus värava poole. Haaras kätega väravast kinni. Ja korraga saabus üks neist veidratest silmapilkudest, kui ootamatult sigineb täielik vaikus, mil tuul hinge kinni hoiab, otsekui selleks, et kuulatada või järele mõelda, ning talvepimeduses on aimata vaid linna kauget ja turvalist müra. Seda ja paberi krabinat asfaldil. Kuid tuul ei puhunud enam. Mitte paber, vaid sammud. Kiired kerged sammud. Kergemad kui inimesel.
Käpad.
Harry süda hakkas meeletult taguma ning ta tõmbas põlved välgukiirusel enda all tara vastu krõnksu. Alles hiljem suutis ta meenutada, mis teda nii hirmutanud oli. Vaikus ning see, et ta selles vaikuses midagi kuulnud ei olnud, ei urinat, ei muid märke agressioonist. Otsekui ei tahaks see miski, mis ta selja taga pimeduses oli, teda hirmutada. Vastupidi. Et see miski pidas talle jahti. Ja oleks Harry koeri paremini tundnud, oleks ta võib-olla teadnud, et on üksainus koeratõug, mille esindajad kunagi ei urise, ei kartes ega rünnates: isane must metzner. Harry sirutas käed üles ning tõmbas põlved jälle konksu, kui kuulis muutust rütmis ning siis vaikust ja teadis, et koer oli hüpanud. Ta lõi jalaga.
Väide, et sa ei tunne valu, kui hirm su vere adrenaliini täis on pumbanud, on parimal juhul ebatäpne. Harry röögatas, kui musta saleda koera hambad ta paremat sääremarja tabasid ning vajusid üha sügavamale, kuni surusid lõpuks otse vastu tundlikku kõõlust. Värav krigises, raskusjõud vedas neid mõlemaid allapoole, kuid Harryl õnnestus meeleheite jõul kinni hoida. Ja normaalsetes tingimustes oleks ta pidanud minema pääsema. Sest iga teine koer, kelle kehakaal oleks vastanud täiskasvanud musta metzneri omale, oleks juba lahti lasknud. Kuid musta metzneri hambad ja lõualihased on mõeldud kontide purustamiseks, millest pärines ka kuuldus, et koer on suguluses kontejärava tähnilise hüääniga. Seepärast jäi koer rippuma, olles Harry sääre külge needitud kahe, otsast kergelt kumera ülemise lõikehambaga ning ühe alumise lõikehambaga, mis tasakaalustas hammustuse. Teise alumise lõikehamba oli ta vaid kolmekuusena ühe terasest proteesi vastu purustanud. Harryl õnnestus vasak küünarnukk üle värava saada ning ta üritas neid mõlemaid üles tõmmata, kuid koera üks käpp oli värava võre vahele kinni jäänud. Ta kobas parema käega mantlitaskus, ning käsi haaras taskulambi kummiga kaetud käepidemest. Ta vaatas alla ning nägi looma esimest korda. Mustad silmad sama mustas näos pilkusid tuhmilt. Harry tõstis käe ja virutas koerale otse pähe, kõrvade vahele, nii kõvasti, et kuulis, kuidas pea ragises. Ta tõstis taskulambi ja lõi uuesti. Tabas tundlikku koonu. Tagus meeleheitlikult silmade pihta, mis polnud isegi pilkunud. Haare vallandus ja lamp kukkus maha. Peni hoidis ikka veel hammastega kinni. Harryl polnud varsti enam jõudu väravast hoida. Ta ei tahtnud mõelda sellele, mis edasi saab, kuid ei saanud ka mõtet peast.
„Appi!”
Harry abitu hädakarje kadus tuulde, mis oli taas tõusnud. Ta vahetas kätt ning tundis ootamatut vajadust naerda. Kas selline ongi tema lõpp? Et ta leitakse kaubasadamast, kus vahikoer on ta kõri läbi purenud? Harry tõmbas hinge. Väravavõre sakid soonisid ta kaenlaauku, sõrmed hakkasid surisema. Paar sekundit veel, ja ta peab lahti laskma. Oleks tal ometi olnud relv. Oleks tal vaid olnud plasku asemel pudel, siis oleks ta võinud selle purustada ja seda torkamiseks kasutada.
Plasku!
Viimast jõuraasu kokku võttes õnnestus Harryl käsi põuetaskusse torgata ja plasku välja tõmmata. Ta pistis pudelikaela suhu, haaras hammastega metallkorgist ja keeras. Kork vallandus ja ta hoidis seda hammaste vahel, kui alkohol ta suu täitis. Keha oleks nagu välk tabanud. Issaristike. Ta surus näo vastu väravat, nii et silmad tõmbusid vidukile ja Plaza ning Hotel Opera kaugetest tuledest said vaid valged kriipsud pimeduses. Ta langetas parema käega plasku, nii et see oli otse koera avali punaste lõugade kohal. Siis sülitas ta korgi ja alkoholi suust, pomises „terviseks” ja kummutas plasku tühjaks. Kaks pikka sekundit põrnitsesid mustad koerasilmad täielikus segaduses Harryle otsa, samal ajal kui pruun vedelik mulksudes Harry jalga mööda avatud suhu voolas. Siis lasi koer lahti. Harry kuulis, kuidas elav liha vastu paljast asfalti lärtsatas. Sellele järgnes midagi lalinasarnast ja vaikne niutsumine, enne kui käpad maad kraapisid ja loom kadus pimedusse, kust ta ilmunud oli.
Harry sai jalad alla ja heitis end üle värava. Ta keeras püksisääre üles. Isegi ilma taskulambita võis ta konstateerida, et „All about Eve’i” asemel ootab teda täna õhtul traumapunkt.
Jon lebas, pea Thea süles, silmad suletud, ning nautis teleka ühtlast surinat. Üks tüdruku lemmikseriaalidest. „The King of Bronx”. Või oli see Queens?
„Oled sa oma venna käest küsinud, kas ta saab sinu asemel Egertorgetile valvesse minna?” küsis Thea.
Ta oli pannud oma käe mehe silmadele.
