mees teinud oli. Vaevalt et kedagi füüsiliselt kahjustanud, sest hoolimata ärritusest hääles, näitas kehakeel kaitsehoiakut, hirmu isegi siin, oma koduuksel. Oli ta raha varastanud, võib-olla kõrvale kantinud? Temast võis jääda mulje, nagu töötaks ta numbritega. Kuid tegu polnud suurte summadega. Hoolimata sellest, et ta naine oli peen daam, jättis ta pigem mulje kellestki, kes pani oma taskusse natuke siit ja sealt. Võib-olla oli ta truudust murdnud, maganud vale mehe naisega? Ei. Selliseid mehi, kes on lüheldast kasvu, omavad vaid veidi üle keskmise suurusega varandust ning naist, kes näeb neist tunduvalt atraktiivsem välja, huvitab üldiselt rohkem, kas naine murrab neile truudust. Mees ärritas teda. Võib-olla selles oligi asi. Võib-olla oli mees lihtsalt kedagi ärritanud. Ta torkas käe taskusse.
„Seda tööd,” ütles ta ning asetas vaid kolmesaja dollari eest ostetud Llama MiniMaxi toru vastu pingul messingust ukseketti.
Ta sihtis summutiga. Lihtsa metalltoruga, mis oli püstoli otsa keeratud keermete abil, mille ta oli lasknud puurida ühel Zagrebi plekksepal. Ülemineku ümber oli mähitud must toruteip vaid selleks, et muuta see õhukindlaks. Ta oleks muidugi võinud üle saja euro eest ühe nii-öelda kvaliteetse summuti osta, kuid milleks? Ükski neist poleks nagunii suutnud summutada helikiirust ületava kuuli heli, kuuma gaasi heli, kui see põrkus külma õhuga, püstoli hõõrduvate mehaaniliste osade heli. Vaid Hollywoodi tõeluses kostsid summutiga püstoli lasud nagu popkorn kaane all.
Pauk kõlas nagu piitsalöök ja ta surus näo vastu kitsast avaust.
Mees pildilt oli ukseavast kadunud, ta oli hääletult selili kukkunud. Esik oli hämaralt valgustatud, kuid ta nägi seinal olevas peeglis ukseavast tulevat valgust ning omaenda pärani silma, kullast raamis. Surnu lebas paksul bordoopunasel vaibal. Pärsia? Võib-olla oli mehel siiski raha olnud.
Praegu oli tal vaid väike auk otsmikus.
Ta tõstis silmad ning tabas abikaasa pilgu. Kui see oli mehe abikaasa. Naine seisis ühe toa ukseavas. Tema selja taga rippus suur kollane riisipaberist lamp. Naine hoidis kätt suul ja vaatas teda, silmad pärani. Mees noogutas talle kergelt. Siis tõmbas ta ukse ettevaatlikult kinni, torkas püstoli tagasi õlakabuuri ning hakkas trepist alla minema. Ta ei kasutanud taganedes kunagi lifti. Või üüriautot või mootorratast või muud, mis võis peatuda. Ja ta ei jooksnud. Ei rääkinud ega karjunud, sest hääl võis osutuda tundemärgiks.
Taganemine oli töö kõige kriitilisem osa, kuid meeldis talle ka kõige rohkem. See oli nagu lend, unetu mittemiski.
Kojanaine oli tulnud välja ja seisis esimesel korrusel oma korteri ukse ees ning vaatas teda segaduses. Ta sosistas midagi hüvastijätuks, kuid naine vaikis vaid vastuseks. Kui politsei teda tunni aja pärast üle kuulab, küsivad nad temalt tundemärke. Ja ta nimetab need. Keskmist kasvu, tavalise välimusega mees. Kahekümneaastane. Võib-olla kolmekümnene. Igal juhul mitte neljakümnene. Tema arvates.
Ta astus tänavale. Pariisi vaikne müra, nagu äike, mis kunagi lähemale ei jõudnud, kuid ka kunagi otsa ei lõppenud. Ta kukutas oma Llama MiniMaxi prügikonteinerisse, mille ta eelnevalt välja oli valinud. Kaks uut, kasutamata sama marki püstolit ootasid teda Zagrebis. Ta oli saanud koguse pealt allahindlust.
Kui lennujaama buss pool tundi hiljem Pariisi ja Charles de Gaulle’i lennujaama vahelisel kiirteel Porte de la Chapelle’ist möödus, oli õhk täis lumeräitsakaid, mis langesid hõredate kahvatukollaste kõrte vahele, mis sirutusid kõvakskülmunuina halli taeva poole.
Kui ta oli reisile registreerunud ja turvakontrolli läbinud, läks ta otse meestetualetti. Ta jäi seisma valgete pissuaaride rea lõppu, nööpis püksid lahti ja sihtis joaga poti põhjas olevat valget lõhnatabletti. Ta sulges silmad ja keskendus paradiklorobenseeni ja J & J Chemicalsi sidrunimaitselise parfüümi kergelt magusale lõhnale. Vabadusse viivale sinisele kriipsule oli jäänud vaid üks peatus. Ta proovis sõna välja öelda. Os-lo.
3. PEATÜKK
Pühapäev, 13. detsember. Hambajäljed
Harry istus tooli seljatoele nõjatudes Oslo politseiprefektuuri – Norra suurimat arvu politseinikke koondava klaasist kolossi – kuuenda korruse punases tsoonis oma kabinetis number 605. Kabinetis, mida Halvorsen – noor politseinik, kellega Harry neid kümmet ruutmeetrit jagas – armastas kutsuda väljaselgitamiskabinetiks. Ning Harry, kui Halvorsenile tuli koht kätte näidata, kutsus väljaõppekabinetiks.
Kuid praegu oli Harry üksi ja põrnitses seina kohas, kus ilmselt oleks olnud aken, kui väljaselgitamiskabinetil midagi sellist oleks olnud.
Oli pühapäev, ta oli raporti valmis kirjutanud ning oleks võinud koju minna. Miks ta siis seda ei teinud? Läbi kujuteldava akna nägi ta taraga piiratud Bjørvika sadamat, kus värske lumi laskus serpentiinidena rohelistele, punastele ja sinistele konteineritele. Asi oli lahendatud. Per Holmenil, noorel heroiinisõltlasel, oli elust villand saanud ning ta oli konteineris oma viimase laksu kätte saanud. Püstolist. Ei mingeid välise vägivalla tundemärke ja püstol oli lebanud tema kõrval. Politsei informantide teadmist mööda ei olnud Per Holmen raha võlgu. Kui diilerid narkovõlglasi hukkasid, siis ei üritanud nad mitte mingil juhul seda millegi muuna näidata. Otse vastupidi. Seega ilmne enesetapp. Nii et milleks oma õhtut selle peale raisata, et nuuskida ringi kõledas, ebameeldivas konteinerisadamas, kust polnud nagunii muud leida kui veelgi rohkem kurbust ja lootusetust?
Harry vaatas riidevarnas rippuvat villast mantlit. Põuetaskus olev väike plasku oli täis. Ja sellest ajast peale puutumatu, kui ta detsembris viinapoes oli käinud, ostnud oma halvima vaenlase Jim Beami ning plasku täitnud, enne kui oli ülejäänud sisu kraanikaussi valanud. Sellest peale oli ta mürki endaga kaasas kandnud, nagu natside ninamehed, kes käisid ringi, tsüaniidikapslid kingataldades. Kust see tobe idee tuli? Ta ei teadnud. Ega polnudki oluline teada. See töötas.
Harry vaatas kella. Peagi üksteist. Kodus ootas teda usinalt kasutatud espressomasin ja vaatamata DVD, mida ta oli hoidnud just sellise õhtu puhuks. „All about Eve”. Mankiewiczi meistriteos aastast 1950 Bette Davise ja George Sandersiga.
Ta üritas tunnetada oma meeleolu. Ning teadis, et konteinerisadam jääb peale.
Harry oli mantlirevääri üles keeranud ning seisis, selg vastu põhjatuult, mis puhus tema ees kõrguva tara vahelt, tuisates lund sadamas olevate konteinerite ümber kuhjadesse. Sadam nägi öösel oma laiade lagedate platsidega välja nagu kõrb. Aiaga piiratud konteineriala oli valgustatud, kuid laternapostid kõikusid tuulehoogudes ning kahe- ja kolmekaupa üksteise peale laotud metallkirstude vahelistel tänavatel ekslesid varjud. Konteiner, mida Harry parajasti vaatas, oli punane, värv, mis ei sobinud kuidagi politsei oranžide eralduslintidega. Detsembrikuises Oslos olid konteinerid heaks varjupaigaks, olles pea sama suured ja mugavad kui prefektuuri arestimaja kambrid.
Sündmuskoha ülevaatajate rühma – mis vaevalt andis õige rühma mõõdu välja, koosnedes uurijast ja krimitehnikust – raportis seisis, et konteiner oli olnud mõnda aega tühi. Ja lukustamata. Valvur oli seletanud, et nii piinlikult täpsed nad nüüd tühjade konteinerite lukustamisega ka ei olnud, kuna ala oli piiratud ja pealegi valve all. Kuid üks narkar oli siiski sisse pääsenud. Ilmselt oli Per Holmen olnud vaid üks paljudest, kes Bjørvika kandis liikusid, kuna koht oli vaid kiviviske kaugusel narkarite supermarketist Platal. Võib-olla vaatas valvur sellele, et tema konteinereid kasutati aeg-ajalt öömajana, teadlikult läbi sõrmede, võib-olla teadis ta, et nad päästsid sel moel nii mõnegi elu?
Konteineril puudus lukk, kuid taras olev värav oli varustatud jämeda tabalukuga. Harry kahetses, et ei olnud prefektuurist helistanud ja oma tulekust ette teatanud. Kui siin tõesti valvurid olid, siis tema küll kedagi ei näinud. Harry vaatas kella, mõtles järele ja vaatas tara ülemist serva. Ta oli heas vormis. Polnud enam ammu nii heas vormis olnud. Ta polnud alkoholi oma
