pärast Harry tulekut püsti ja lahkus. Tavaliselt ei viitsinud nad kauem paigal istuda kui kümme. Harry sai tast väga hästi aru. Ta tundis suus ikka veel viski maitset, see oli äratanud vanad vaenlased, kes sügavuses ahelaid lõgistasid. Jalg tegi põrgulikult valu. Ja retk konteinerisadamasse oli – nagu üheksakümmend protsenti politseitööst – olnud tulutu. Ta andis endale lubaduse Bette Davisega sõlmitud kokkuleppest järgmine kord kinni pidada.
„Harry Hole?”
Harry tõstis pilgu ja vaatas valges kitlis meest, kes ta ette seisma oli jäänud.
„Jah?”
„Ole hea ja tule kaasa.”
„Tänan, kuid ma arvan, et tema seal oli enne mind,” ütles
Harry ning noogutas peaga tüdruku suunas, kes istus vastasrea toolil, pea käte vahel.
Mees kummardus talle lähemale.
„Ta on ainuüksi täna siin juba teist korda. Temaga pole midagi hullu lahti.”
Harry järgnes arsti valgele kitlile, longates piki koridori, ning sisenes kitsasse kabinetti, kus oli vaid laud ja riiul. Ta ei näinud ühtegi isiklikku eset.
„Ma arvasin, et teil politseinikel on oma meditsiinitöötajad,” ütles kittel.
„Kus sa sellega. Meid ei lasta tavaliselt isegi järjekorras ette. Kust sa tead, et ma olen politseinik?”
„Vabandust. Ma olen Mathias. Ma läksin lihtsalt läbi ooteruumi ja nägin sind.”
Arst naeratas ja sirutas käe. Harry nägi, et tal olid ühtlased hambad. Nii ühtlased, et teda oleks võinud kahtlustada proteeside kasutamises, kui kogu ülejäänud nägu poleks olnud sama sümmeetriline, puhas ja sirgete joontega. Silmad olid sinised ja neid ümbritsesid naerukurrud ning käepigistus oli kindel ja kuiv. Nagu arstiromaanis, mõtles Harry. Soojade kätega arst.
„Mathias Lund-Helgesen,” täpsustas mees ning vaatas Harryt uurivalt.
„Ma saan aru, et sa leiad, et ma peaks sind tundma,” ütles Harry.
„Me oleme kohtunud. Eelmisel suvel. Rakeli pool aiapeol.”
Harry kangestus, kuuldes teise suust Rakeli nime.
„Või nii?”
„See olin mina,” ütles Mathias Lund-Helgesen kiiresti ja vaikselt.
„Mhm.” Harry noogutas aeglaselt. „Ma jooksen verd.”
„Ma mõistan.” Lund-Helgesen manas näole tõsise ja kaastundliku ilme.
Harry käänas püksisääre üles. „Siit.”
„Ah sedamoodi.” Mathias Lund-Helgesen naeratas kerges segaduses. „Mis juhtus?”
„Koer hammustas. Saad sa midagi teha?”
„Siin pole suurt midagi teha. Verejooks lakkab ise. Ma puhastan haava ja panen midagi peale.” Ta kummardus. „Kolme hamba jäljed, nagu ma näen. Ja me peame sulle ka marutaudisüsti tegema.”
„Ta hammustas luuni välja.”
„Jah, nii see tundubki.”
„Ei, ma pean silmas, ta hammustas tõesti…” Harry vakatas ja tõmbas ninaga. Talle oli just kohale jõudnud, et Mathias Lund-Helgesen arvas, et ta on purjus. Ja miks ta poleks pidanud olema? Katkirebitud mantli, koerahammustuse ja halva kuulsusega viinahaisune politseinik. Kas ta nii seda esitlebki, kui ta räägib Rakelile, et tolle ekskallim oli jälle jooma hakanud?
„Valusalt,” lõpetas Harry.
4. PEATÜKK
14. detsember. Hüvastijätt
„Ta-ta-taa!”
Ta ajas end võpatades voodis istuli ning kuulis hotelli valgete lagedate seinte vahel omaenda hääle kaja. Öökapil helises telefon. Ta haaras toru.
„This is your wake-up call…”
„Hvala,” tänas ta, kuigi teadis, et hääl tuli vaid lindilt.
Ta oli Zagrebis. Pidi täna Oslosse lendama. Kõige olulisem tööots. Viimane.
Ta sulges silmad. Ta oli jälle und näinud. Mitte Pariisist, mitte mõnest teisest tööotsast, ta ei näinud neist kunagi und. Alati Vukovarist. Alati sellestsamast sügisest, piiramisest.
Täna öösel oli ta unes jooksmist näinud. Ta jooksis nagu tavaliselt vihmas ja nagu tavaliselt oli see samal õhtul, mil nad vastsündinute palatis tema isal käe otsast olid saaginud. Neli tundi hiljem oli isa korraga surnud, kuigi arstid olid öelnud, et operatsioon õnnestus. Nad ütlesid, et süda oli lihtsalt lakanud löömast. Siis oligi ta ema eest ära jooksnud, jooksnud välja pimeduse ja vihma kätte, jõe äärde, isa püstol käes, serblaste laagri suunas, ja nad olid õhku rakette tulistanud ja tema pihta lasknud ja tal oli olnud ükskõik ning ta oli kuulnud langevate kuulide pehmeid potsatusi, mis olid korraga lakanud, ning ta oli kukkunud suurde pommiauku. Ja vesi oli ta endasse neelanud, vaigistanud kõik helid, ning oli siginenud vaikus ja ta oli vee all jooksu jätkanud, kuid ei liikunud edasi. Kui ta liikmed juba kangestusid ning unisus ta tuimestas, oli ta keset ümbritsevat pimedust näinud liikumas midagi punast, mis oli nagu aegluubis tiibu lehvitav lind. Ja kui ta teadvusele tuli, lebas ta villatekki mähituna ning tema kohal kõikus edasi-tagasi paljas elektripirn ja talle sadas kaela ja suhu krohvi ja mulda, kui serblaste kahurvägi muusikat mängis. Ta oli sülitanud ja keegi oli tema kohale kummardunud ning öelnud, et see oli Bobo, kapten isiklikult, kes ta vett täis pommiaugust välja oli toonud, ning osutanud kiilaspäisele mehele, kes seisis punkritrepil. Too kandis mundrit ja kaela ümber punast kaelarätti.
Ta avas taas silmad ning vaatas kraadiklaasi, mille oli öökapile pannud. Toa temperatuur ei olnud novembrist saati üle kuueteistkümne kraadi tõusnud, kuigi hotelli vastuvõtust oli talle väidetud, et radiaatoritel oli soojus põhja keeratud. Ta tõusis. Pidi kiirustama, lennuvälja buss on poole tunni pärast hotelli ees.
Ta põrnitses kraanikausi kohal olevasse peeglisse ning üritas endale silmade ette manada Bobo nägu. Kuid see kadus märkamatult nagu virmalised. Telefon helises uuesti.
„Da, majka.”
Habe aetud, kuivatas ta end ja pani kiirelt riidesse. Ta võttis välja ühe kahest mustast hotelli seifis olevast metallkarbist ning avas selle. Llama MiniMax Sub Compact, kuhu mahtus seitse padrunit, kuus salve ja üks kambrisse. Ta võttis relva koost ning jaotas osad nelja õõnsuse vahel, mis olid spetsiaalselt kohvri nurgatugevdustesse tehtud. Kui teda tollis kinni peetaks ja kohver läbi valgustataks, varjaks nurgatugevduste metall relvaosi. Enne lahkumist kontrollis ta, kas tal oli kaasas pass ja ümbrik lennukipiletitega, mille ta naise käest saanud oli, foto sihtmärgist ning vajaminev info selle kohta, kus ja millal. See pidi toimuma homme õhtul kell seitse avalikus kohas. Naine oli öelnud, et see tööots oli riskantsem kui eelmine. Sellest hoolimata ei tundnud ta hirmu. Vahel ta mõtles, et ta oli selleks võime kaotanud, et see oli amputeeritud koos isa käega tol õhtul. Bobo oli öelnud, et ilma kartmata kaua vastu ei pea.
Väljas hakkas Zagreb tasapisi ärkama, lumetu, uduselt hall ning vingus näoga. Ta jäi hotelli sissekäigu ette seisma ning mõtles, et paari päeva pärast sõidavad nad Aadria mere äärde,
