võtta, ilma et ta sellest köhatakski.
Nõnda kuuldi mõisasaksa enda suust esimest korda Kuusiku asemel Vargamäe nimetust.
Uus nimi pidi rahvale meeldima, sest peagi taganes tema ees vana, nagu taganes kirve ja veohärgade ees Kuusiksaare kuusik. Ja mis jäi kirvest ja veohärgadest nõrgemat harvalt järele, seda murdis tuul või kiskus juurtega maast. Ainult männid, need pidasid vastu, need peavad mäetipul praegugi vastu, sest nemad kartsid ainult inimest.
Mitme-setme aasta pärast, kui Vargamäe Jüri läks mõisa renti maksma, küsinud härra temalt, et mis teeb kuulus Kuusiksaare kuusik. Ja kui ta sellelt vastuseks sai, et tuul on kuusiku maha murdnud, siis arvanud härra, et nüüd võiks tuulemurtud kuusiku asemele talu asutada. Nõnda see sündinudki: Vargamäele tuli veel teine peremees. Ja et tema oma hoonetega asus mäele, kuna endine talu lömitas orus, siis hakati neid hüüdma Mäe ja Oru. Kogu saarele aga anti mõisakirjas nimeks Vargamäe ja kohtade krunti ajamisel märgiti talud Eespere ja Tagapere. Nõnda on käinud see põlvest põlve ja käib vististi igavesest ajast igavest.
IX
Vahetpidamatus rähklemises kadus Vargamäe Eesperes suvi. Polnud aega silmagi sügada, aina üks töö teise otsa. Polnud heinatöö veel lõpul, kui juba kippus pudisema rukis, muud kui viska vikat ja võta sirp.
Heinamaad aru järele päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäini, heina ennast aga ikka vähe ja vähe, sest maa on paljas. Samuti rukkiga. Sai teist sirbiga korjata, nii et küürus pistis pussiga, aga peksmisel leiti kasteheina ja teri nagu köömneid. Müügi peale ei võinud mõeldagi, hea kui pole tarvis kevadel magasiaita minna.
Kaer ja oder tõotasid paremat saaki, vist sellepärast, et peremees ise oli nad külvanud ja seemendanud. Ka kartulitel olid madalamais paigus üsna kenad pealsed. Juba õitsemise ajal leidis peremees neil suured nubulad alt.
Lina ei täitnud tema peale pandud lootust. Tehti teine veel kevadel küll raske maa peale, aga ei tea, kas oli seeme halb või tegi vesi liiga – harvaks jäi, kuigi kiul polnud väga viga.
“Neist ei saa tänavu midagi ära anda,” ütles perenaine peremehele, “kuluvad kõik oma särkideks ja kottideks. Ja kottidest on veel suurem puudus kui särkidest.”
“Pisut peab ikka müüma, kust muidu raha saab,” vastas peremees, “tulevad uued asjad, uued kulud, raha peab olema, ei muidu või.”
“Jah, eks ta ole, põle ju veel looma müüa ega kedagi,” oli nüüd ka Krõõt nõus, kui peremees talle meelde tuletas “uusi asju, uusi kulusid”.
“Palju sul võid on?” küsis Andres.
“Küllap ajan talveks kolme leesika ümber kokku, ega rohkem küll, ise tahme ju ka ikka mõnikord saada,” vastas Krõõt.
“Asi seegi,” rõõmustas mees. “Katsu aga hoida.”
“Olen ju küll hoind,” seletas perenaine, “ja minu pärast võiks ta kõik pütti minna, mina ei raatsiks teda noaotsagagi leiva peale panna, aga pere peab ju ikka vahel saama.”
“Omale piaks sa ikka ka pisut võtma, muidu pärast väsid ära, ei jäksa änam, mis me siis tegema hakkame,” arvas peremees.
“Küllap jäksan,” julgustas perenaine.
Ja jaksaski. Näost langes küll ära, kõik panid seda tähele, aga vastu pidas.
Tõttas kodus aida ja lauda vahet ja näpistas aega pere aitamiseks heinamaal ja põllul: noppis odrapäid, küürutas kartulivaol. Oli küll raske, oli palju raskem kui kunagi enne, aga sai läbi, kannatas välja, sest oli Vargamäe perenaiseks. Talu oli võlgu ostetud, sisse makstud ainult nii-öelda käsiraha, kõik muu pidi alles tasa teenima. Ja kui ei teeninud ise, siis jäi koorem laste kanda. Aga peremees ja perenaine ei tahtnud, et nende ostetud koha teeniksid tasa lapsed. Sellepärast oligi perenaine nii väsimatu kodus kui välistööl. Lastel peab parem põli olema. Neil ei tarvitse enam mõisasaksa orjata, aitab sellestki, et nemad ise veel.
Esimese lume saabumisel – tänavu tuli ta varakult – olid kõik välistööd korras, ainult paar viljaauna seisis veel väljal. Aga needki tuuakse lähemail päevil ära, niipea kui tuul hakkab reiaaluse väravaist sisse käima, et vanad üssehunnikud võib läbi tuulata.
Viljasalved ja kotid ei täitunud aidas küll peremehe tahtmise kohaselt, ometi korjus sinna rohkem, kui ta oli julenud loota.
“Põle viga,” lausus peremees perenaisele, “esimeseks aastaks käib küll.”
Muidugi, Pearu vastu ta ei saanud, see oli ju vana majamees. Pearu kõnede järele otsustades pidi tema küll kõike kaks korda niipalju saama kui Eespere. Sellest hoolimata sündis sügisel see, mis Sauna-Madis oli ennustanud: sulane Juss leidis soosillalt viljavihud, kui ta öösel tuli “tädirannast”. Hommikul neid kaeravihke nähes küsis peremees sulaselt.
“Kust sa need oled üle löönd?”
“Miks üle lüüa, kui nad niikuinii mööda teeääri vedelevad,” vastas sulane.
“Kus siis?” küsis Andres.
“Meie oma sillal,” vastas Juss.
“Oli neid seal rohkem?” päris peremees.
“Ei olnd,” vastas poiss, “kaks leidsin ja pistsin nad teine teise kaenlasse. Mõtlesin, et mis nad sealgi vedelevad.”
Peremees ei lausunud nüüd midagi, muigas ainult pisut.
“Kui ma iga öösse kakski vihku toon,” ütles poiss, “siis hakkab vana mära karv varsti läikima.”
“Arvad siis iga öösse leida,” lausus peremees.
“Miks ei, kui vanal märal õnne on,” naljatas poiss rõõmsalt.
Rõõmu tundis millegipärast ka peremees, nagu saaks ka tema neist kaeravihkudest osa. Perenainegi naeratas Jussi juttu kuulates. Talle tegi mõte nalja, et Juss oli kottpimedal ööl mööda teed tulnud, valged kaeravihud kaenlas, nagu oleks ta mõni varas. Ometi polnud Juss mingi varas, vaid päris kena poiss, sõnakuulelik veel pealegi, kes alati heameelega noore perenaise käsku täitis. Praegugi naljatas ta vist rohkem perenaise kui peremehe pärast, sest esimese nukrad silmad nõudsid nagu rohkem naeru kui teise külmad hallid, mis olid ajuti teravad nagu raudnael.
Jussil poleks üldse miskit viga, kui ta poleks nii lühike ja nässis: kael lühike, pea kõrgete õlgade vahel, jalad pisut rangis. Kõndides vehib ta kätega omapäraselt ja naljakalt, hoides nad kangelt kehast eemale, nagu oleks tal taskud alati punnil midagi täis. Muidugi, kandes kaeravihke kaenlas, pidid ta käed paigal püsima, aga siis seisid õlad veel kõrgemal – nii kõrgel, et kui keegi talle vastu oleks sattunud, siis oleks ta kahelnud, kas Jussil üldse pea olemas.
Ainuke, kes Jussi jutust mingit mõnu ei tunne ja kes ei mõista, kui halenaljakas võib Juss mõnikord olla oma rangjalgega, on Vargamäe Eespere Mai. Tema istub üksi omaette ja tallab vokki, nagu oleks tal süda tallalaua peale täis või nagu kannaks ta kurjust südames kogu ilmale. Ometi pole talle keegi mingit kurja teinud, ehk olgu siis, et Oru Kaarel. Tema üksi on ehk see halb loom, kes tõrvab Maie silmas ilma mustaks. Eks ta ei lubanud ka talveks Vargamäele jääda, aga nüüd pani ta äkki hõlmad vöö vahele ja kadus, vaevalt teab kuhu. Põhjus? Ei taha siin kõrvenurgas elada, välimaal on viisakam, sest seal on külad ja kõrtsid nagu kõik.
“Aga
