style="font-size:15px;"> X
Nagu esimene suvi, samuti möödus ka esimene talv vahetpidamatus töömurdmises. Oli sadu või tuisk, ikka pidi väljas olema, et midagi raiuda, saagida või vedada.
Pikad õhtud hööveldas ja kopsis peremees kruupingil, sest majas oli igasuguseist tarbeasjust nappus. Vähe oli toobreid, vanne ja kappu, vähe piimapüttegi. Kõik, mis vähegi võimalik, tahtis peremees ise valmistada, et mitte võõrast inimest sööta ega võõrale raha maksta.
Ka sulane nokitses midagi, sest peremehe tööhimu hakkas pisut nagu temassegi: tegi lusikaid, punus heinavõrku ja pastlapaelu, valmistas perenaisele loomade söötmiseks põhukorvi. Lusikatega oli Juss kõige rohkem hädas. Kuidagi ei saanud ta neid sel määral sea alumise lõua moodi, nagu oleks tahtnud seda peremees. Aga lusikakaha peab sea alumise lõua moodi olema, seda teadis Vargamäe Andres kaljukindlalt.
Naispere vuristas vokke, vuristas õhtul ligi poole ööni ja hakkas hommikul kella neljast-viiest uuesti vuristama. Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema, sest mis perenaine ta muidu on. Perenaise tööl oli ainult üks mõõt: tegi, kuni voki taga magama jäi. Sõtkus, sõtkus tallalauda, näppis ja kastis lina- või takuheiet, kuni sõrmed jäid seisma. Vokiratas vurises nagu vana hooga pisut kauem. Aga kui ka tema peatas, nii et katkes vurin, ärkas perenaine kohe ja algas uuesti, kuni kordus kõik endiselt.
“Perenaine, mine ometi sängi, sa ei jäksa änam,” ütles mõnikord tüdruk seda nähes.
“Jäksaks ikka veel, aga näe, uni kipub peale, laps ei lase öösel magada,” vastas Krõõt. Ja kui ta siis voki tagant tõusis, et tõepoolest sängi minna, kinnitas ta tüdrukule: “Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lähen lasen ainult kord silmad kinni.”
Nüüd juba oli talus, mida vokil vuristada: olid omad villad ja olid ka omad linad. Ei jõutudki kõiki kahe vokiga lõngaks teha, pidi osa andma saunatädi kätte, sest ka tema tahtis teenida leiba ja leivakõrvast.
Kevadel jäi Juss paigale, ehk ta küll oli otsustanud maksku mis maksab uue peremehe otsida. Kas ei leidnud ta niisugust, nagu ta otsis, või ei otsinudki ta teda lõpuks, seda peremees ja perenaine ei teadnud. Millegipärast oli perenaisel väga hea meel, kui Juss jäi. Tema’p see oligi, kes sulasega sellest esimesena juttu tegi, küsides.
“Jussi, kas jääd veel üheks aastaks meile?”
Poiss vaatas noorele perenaisele esteks nagu arusaamatuses otsa, vastas aga siis.
“Jääks küll, kui peremees palka juurde annaks.”
“Mis sa siis juurde tahaks?” küsis perenaine.
“Ma’p tea õieti isegi,” vastas Juss nüüd, “aga ikka tahaks suupärast.”
Perenaine naeris.
“Mina omalt poolt annaks sulle kohe kaks paari kapukaid, ühed takused ja teised poolvillased püksid,” ütles perenaine siis.
“Kui perenaine needki lubab, siis jääks ma küll teiseks aastaks,” arvas nüüd Juss.
Hiljem peremehega asjast rääkides nurus Juss sellelt veel paari parknahast pastlaid juurde. See lubas need ja andis veel teise paari raagnahkseid lisaks. Nõnda oli kaup enam kui koos.
Aga Mai läks ära, tema asemele pidi uue kauplema. Tema ei tahtnud palka juurde ega midagi, vaid ainult ära minna. Ehk oli ta süda ikka veel teisepere Kaarli pärast haige ja läks kohta otsima, mis sellele lähemal. Ei tahtnud järgmisel kevadel enam paiku näha, kus ta mineval kevadel oli rõõmu pärast kudrutanud. Ei tahtnud Vargamäel vedada sõnnikut, kui ei või istuda vankris Kaarli põlvil. Möödunud õnn on surnud õnn ja surnuga ei taha Mai kauemaks ühte jääda.
Lahkudes tulid tüdrukul silmad vett täis, ja kui Krõõt temalt küsis, miks ta nutab, vastas ta.
“Perenaisest on kahju. Kust ma veel niisukese kuldse leian.”
“Küllap Mai leiab kuldsema ja rikkama, mis mina nüüd,” vastas Krõõt.
“Ehk rikkama, aga kas kuldsema,” lausus tüdruk selle peale.
Nõnda lõppeski perenaise ja tüdruku jutt pärast aastast kooselamist, koostöötamist.
Aga peremehega tegi perenaine veel kord juttu, nagu tahaks ta end vabandada tüdruku mineku pärast. Ta ütles.
“Küllap see va Kaarel tal ikka südame peal kipitas, muidu ehk oleks jäänd. Ei tea, kas poiss pettis teise õige ä’ä või.”
“Ega raibet tea,” vastas peremees.
Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänavaaeda tegema. Tänavu oli juba, millest teha, talvel olid peremees ja sulane selle eest hoolitsenud. Teritatud teibaid seisis suur virn õues, samuti ka tahutud latte ja roikaid.
Põlluservad olid enamasti aedadest lagedad või need olid risakil maas. Oma või võõra ulas loom pääsis vilja, sead kartulisse. Nõnda ei võinud see jääda. Andres mõtles isegi üksikutele väljadele aiad ümber teha, et võimalik oleks neid kesa ajal sigade ja lammaste koplina tarvitada. Muidugi ei jõutud seda ühe aastaga teostada, aga küllap jumal annab päevi ka tuleval ja ületulevalgi aastal.
Eespere aiategu hakkas ka Tagapere Pearu silma kinni. Isegi talvine teivaste ja lattide vedu polnud teda ükskõikseks jätnud. Kohe oli ta mõelnud, et mida võib naaber, seda võib tema ammugi. Ja nõnda oli ta aiapuid rohkem koju vedanud kui Andres. Temal oligi see hõlpsam, sest oma krundil kasvas palju rohkem metsa kui Eesperel.
Üldse hakkas kõigile silma torkama, et Vargamäe naabrid kipuvad võistlema. Juba mineval suvel oli seda märgatud põllu- ja heinatööga. Pearu tahtis maksku mis maksab naabrist ees olla. Kui ei saanud muidu, siis palkas päilisi, ehk küll pidas sulase kõrval niikuinii juba suilist. Aga Eespere ei vandunud alla. Mis olid Tagaperele suiline ja päilised, seda oli Eesperele peremehe ja perenaise väsimatus.
Ühest sai Andres selgesti aru: tema oli leidlikum ja liikuvam kui üleaedne. Pearu pidi kõige juures pikka aru pidama. Nõnda siis sündis ikka, et heinamaalaastamises, kivikorjamises ja – kaalumises, kraavikaevamises ja isegi aiategemises sörkis naaber Andrese sabas. Sellepärast oli Andresel kõrtsileti juures hea hoobelda, öeldes.
“Mis mees sa ka oled, sa ei oska ju ise kivilegi tuld otsa teha ega hooba alla pista, teed ainult siis, kui mina ees teen.”
“Kel on suurem kivivare põllu ääres, minul või sinul?” küsis Pearu vastu.
“Aga kes viis esimese vankritäie?”
“Mul veeti juba siis, kui sinust põlnd Vargamäel veel haisugi.”
“Kivihaisu sa võisidki enne mind vedada, mitte kiva, sest neid põlnd kuskil näha.”
“Mul oli enne sind suur tükk kiviaedagi.”
“See kiviaed oli muidugi ka enne sind Vargamäel.”
Nõnda ärplesid naabrid, Pearul kortel, Andresel pool ees.
“Vänged mehed need Vargamäe omad,” arvasid kõrtsilised, pooldades kord ühte, kord teist, mis olenes sagedasti sellest, kumma viinaklaas suule lähem. Aga nalja sai Vargamäe meestega siiski, kui pidi neid kuulama hoopis kuiva suuga või kui pidi seda kastma oma raha
