ei saanud temalt keegi võtta. Eespere võib nüüd omale ka rohtaia asutada, tehku seda jumala nimel, Pearusse see ei puutu, sest tema tegi seda enne.
Aga kui Pearu sellega kiitles, ütles talle Andres.
“Sina tegid enne, aga mina mõtlesin enne. Sina tegid seda minu mõtte järele.”
“Kui sa tõtt tahad kuulda, siis kuula: mina tegin seda Hundipalu Tiidu mõtte järele, sinu mõttest ei tea ma teragi,” vastas Pearu, aga ta pidi oma tõde kohe kahetsema, sest Andres pistis.
“Aga mis siis tühja kiitled, las kiitleb Hundipalu Tiit, tema on ju siis sinu rohuaia asutaja.”
Niisugusest ärplemisest hoolimata elasid Vargamäe naabrid sõbralikult edasi ja nende vahel polnud muud vistart, kui aga see ree lugu. Oma ühist kraavigi kaevasid nad tänavu varasest kevadest saadik.
Sauna-Madis läks juba siis sohu, kui mätaste all leidus paiguti veel jääkolakat. Vesi tõmbas küll varbad kangeks, aga või siis ühtepuhku tuli lausa vees olla. Sügiseks pidi kraavi ots jõkke saama, maksku mis maksab.
Andres rääkis sellestki, et ehk jõuab tänavu pikuti mööda lepikualust uut väiksemat kraavi kaevama hakata, sest vesi tegi seal liiga ja maa oli kui mülgas. Iga paari päeva takka käi lehmi aitamas. Rohkem väsivad teised tümas ronimisega kui jäksi võtavad lahja rohu söömisega. Ei aita ka see suurt, et talvel tehti mõnikümmend sammu kõva silda. Sillaots muutus loomade tallates peagi läbipääsematuks. Ainult mullikad, need pääsid kergesti läbi: kergitasid ainult nagu viisakad tüdrukud saba, et see mudaseks ei saaks, ja läksid järgmise künkani, kus tõmbasid hinge tagasi.
Aga enne Andrest hakkas Pearu oma lepiku alla kraavi kaevama. Ta hakkas piirikraavist peale, jättes tüki maad selle uue kraavi ja kõva maa vahele. Millalgi oli katsutud sellest maatükist heinamaad saada, aga hiljem anti ta jällegi karja tallata, sest rohi oli niitmiseks liiga kehv. Nüüd tahtis Pearu uuesti õnne katsuda väljaaluse niidu soetamisega. Samal ajal, kui kaevati tema kaitseks kraavi, hakkas Pearu ise teda laastama ja mätastest puhastama.
Andres ei uskunud, et sellest tööst midagi saab, tema arvates võis siin ennem mets kui rohi kasvada pärast maa kuivatamist. Aga temasse see asi ei puutunud, tehku üleaedne kuis tahab. Andresel on teised mured, omad mured. Tema mõtleb, kuidas oma maad Aaseme poolt vee eest kaitsta. Ta on paar korda Aaduga juttu teinud piirile kahasse hakata kraavi kaevama, nagu Andres teeb seda üheskoos Pearuga, aga Aadu ei tea veel, kas tema Aaseme ostab või ehk mõni teine. Seni on aga Aaseme vesi mõisa vesi, milleks tema teda hakkab laskma.
Mõistis Andreski, et Aadul päris õige jutt, aga tema asja see ei parandanud. Mõisa vesi täitis tema krundile peale ja tema pidi ennast selle vastu kaitsma. Ei saa seda teha Aaduga kahasse, siis teeb Andres seda üksi. Muidugi mitte tänavu, sest eelkõige peab praeguse kraaviga otsapidi jõkke jõudma.
Aga enne kui sinnamaani saadi, tuli saunatädiga Eesperes imelik jutuajamine. Põhjuseks oli üsna tühine asi. Seda olid Andres ja Krõõt mõlemad varemaltki märganud, aga nemad ei teadnud selle peale kuigi suurt rõhku panna.
Nimelt oli Tagapere koeral see rumal viis, et tema kippus Eespere akende alla või toa ette kükitama. Kui saunaeit seda nägi, ütles ta kohe.
“See ei tähenda head, kui võeras koer nõnda teeb. Pererahva endi vahel peab siis midagi olema või midagi tulema.”
“Aga meie vahel põle ju,” ütles perenaine.
“Küll juba on või küll juba tuleb,” kinnitas saunaeit, “ei koer muidu, ei tema peta.”
Aga nüüd tuli perenaisel meelde, et isegi õuest ukse eest oli ta paar korda hommikuti koeramusta leidnud, mille pärast oma Pollo tapelda ja viimane kord keretäiegi saanud.
Saunaeit pani sellegi lohakuse teisepere koera arvele, öeldes.
“Küll on see juba Oru oma töö, sest teie koer käib ju nende akna all, olen ise näind. Tahtsin juba ammugi öelda, et ei see ole õige asi, et ei koer lähe heast-paremast nõnda, aga pidasin suu, sest võib-olla arvatakse, et mina kes teab mis. Rääkisin ainult oma vanamehele, aga tema ütles ka, et ei see ole õige asi, midagi peab üleaedsete vahel viltu minema. Koer võiks ju meie akna alla tulla, aga ei tule, sest meiega põle tegemist, meie oleme saunarahvas. Aga teiseperega on tegemist, sellepärast käivadki teised nõnda vastastikku. Vana peremehe ajal oli kõigil teada, et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all. Lase või soolaga, ei kuula teised, mädandid, ikka kipuvad. Niisuke roju on koer, kui kahe pererahva vahel on midagi.”
Ei kulunudki palju aega, varsti tuli asi kätte, nagu saunaeit ennustanud.
Oli kevadel pisut enne sõnnikuvedu ja kesakündi. Eespere sead ja paar rasket lehma olid kesal söömas, mida piiras kolmelt küljelt oma, ühelt küljelt Tagapere piiriaed. Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. Eesperes oli kodus ainult perenaine ühes väikese lapsega. Tema kuulas ja kuulas karjumist, ilma et oleks teadnud arvata, mis see küll võiks olla, sest karjuja hääl oli võõras. Et aga hääl oma kesa poolt kostis, siis lõi tal äkki südamesse, et ega ometi loomadega midagi ole. Nõnda ruttas ta lauda otsa vaatama, kuis loomadega lugu. Seal nägi ta, et karjuja on üleaia peremees, kes seisab oma rukki ääres, mis tuules lainetab. Ja imelik! Üleaia peremehe juures on suur tükk piiriaeda maha lõhutud, nii et sead ja lehmad pääsevad vabalt teisepere rukkisse.
Krõõt mõistis kohe, et see pole õige asi. Silmapilk jooksis ta tuppa tagasi, kahmas sealt lapse sülle ja läks kesale vaatama, mis seal tõepoolest lahti on. Kesal puutusid lehmad kohe silma, aga sead olid kadunud. Need olid vististi läbi aiaaugu juba teisepere rukkisse läinud.
Naabri perenaist nähes jättis Pearu karjumise ja ei lõhkunud ka aeda enam. Ta ootas ja vahtis, kuni naabrinaine tema juurde jõudis. Siis ütles ta poolnaljatades, pooltõsiselt.
“Teisepere perenaine tuleb õige ise lapsega sigade karja.”
“Kus need sead siis on?” küsis Krõõt vastuseks. “Kuulsin karjumist, tulin vaatama, et kas õige teised paha peale pääsend või.”
“Ei tea, kus nad nüüd on,” ütles Pearu, “läksid teised esteks rukkisse.”
“Miks sa siis aja maha lõhud?” küsis Krõõt.
“Siin põle mul temast lugu, puid oli mujale vaja,” vastas Pearu ja vahtis ise häbelikult kõrvale.
“Oleks ometi enne meile öelnd, me ei oleks siis loomi omapead kesale last. Ega siin olegi jumal teab mis võtta, seerivad niisama teised põllul ümber,” seletas perenaine.
“Aga kuidas teisepere perenaine nüüd sead rukkist kätte saab, laps süles?” küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt tema appi kutsub. Aga see ei vastanud naabri küsimusele midagi, hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma, ikka “kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa”. Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.
“Tulevad!” hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu südant rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha kui aga imestades ja siunates öelda.
“Vaata sindreid! Ma’p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et…”
Krõõt ei võtnud mehe sõnu kuuldavakski, hakkas lapsega ruttu üle põllu koduvärava poole minema, sead võnnides kannul. Kui nad vahetevahel kippusid maha jääma, tegi perenaise
